Pikk paus on vahepeal olnud jälle ja selle aja sisse on päris palju tegemisi jäänud. Puhkus sai ju ka vahepeal otsa, mida ma aga üldse ei põdenud, sest ma olin tõesti saanud puhata ja rohkemgi veel. Samas mu puhkus ju nagu olex edasi kestnud, sest Rauno läx ju Pärnusse ja nüüd tähelepanu! Rauno oli Pärnus kokku kax nädalat. Ta küll tuli nädalavahetusex koju aga läx täiesti omal soovil sinna tagasi. Teise nädala lõpus oli ta küll väsinud, kuid tuli koju ikka värskema välimusega, sest oli oma kõhu ümbermöötu trenniga suisa kahandanud ;) Rauno oli hooxalt kigeris treeninud. Koht, kuhu teda pidi eelnevatel aegadel meelitama ja need pöörete arvud olid nadid. Nüüd aga ilma sõnagi lausumata läx ise masinasse ja küttis 5000 pööret korraga. On ju midagi muutunud? Kui see pole piisavalt veenev, siis sellest korrast, mil Ta nüüd Pärnus oli, pole mina ühtegi äratust Talle teinud ega ajagraafikut kontrollinud. Orjenteerub ajas nagu nixti! Kuigi mingi kala selle Pärnuga veel suti on, sest iga esimene päev, kui Ta end sisse seab, tekib Tal mingi vastikustunne ja Ta ei tahax nagu taastusravis olla... – ei tea mis seda tunnet Tal küll tekitab aga järgmisex hommikux polex nagu sellist veidrat tunnet olnudki. Ja see ongi põhiline. Logopediga oli palju nalja visatud ja üldiselt oli Rauno seal veedetud aja enamasti heatujuline. Tujutsemine on üldiselt harvemax muutunud ja Ta kontrollib ennast rohkem. Samas, kui on ikka pingelisemad päevad, siis on Ta väsinud aga ei lärma. Läheb lihtsalt varem magama vaixelt. Vaidlustes ägestumise eiramisex on Ta lahenduse leidnud, et läheb teise tuppa v.üldse välja. Ennemalt pidin seda mina tegema;) Rauno otsib enesele pidevalt ikka tegevust ja ei istu enam nii palju arvutis, kui varasemal ajal.
Üx näide, kuidas Rauno end kontrollida püüab: Läxime Rannarootsi keskusesse ja puhkasime pingil jalgu, kui meie juurde ilmus onkel, kes viis läbi küsitlust. Mees tutvustas ennast viisakalt ja küsis, et kas me oleme nõus mõnele küsimusele vastama. Jäin äraootavalt Raunole otsa vaatama, kui Ta ülima lahkusega seda teha lubas. Küsimustele vastates tuli ikka veidi mõelda ka ja see väsitas Raunot. Poole küstluse pealt oli tunda, kuidas Ta muutus kärsitux ja ei viitsinud enam vastata. Tõusis püsti ja lihtsalt jalutas minema. Selgitasin härrale,et noormes väsib kiiresti, millest ta kenasti aru sai. Meie tegime oma küsitluse lõpuni ja siis jalutas Rauno tagasi ja vabandas selle härra ees oma käitumise pärast. Ta tegi seda sellise gallantsusega, et mul jäi suu lahti. Andis härrale käe pihku ja ütls, et andke andex minu ebaviisakus aga ma vahel väsin kiiresti ja ei suuda ennast kontrollida.
Vahest on tunne, et kui kõik juba hakkab nagu looma, siis kuskilt peab ikka mingi lops tulema ja nagu tavaliselt mitu lopsu ikka korraga. Auto ju saime kenasti korda, kui paari päeva pärast andis otsad auto salongi radikas. Ma ei saanud algul arugi, et mix salong pidevalt udusex kipub ja kõrvalistme jalamatt on kahtlaselt märg. Egas midagi, kergitame taas rahakotti, kui asi vaid sellega piirdux. Minu arvuti andis ka veel otsad, millega ma olex ju pidanud arvestama aga no ei raatsinud. 6 aastat teeninud dell lihtsalt kooles, kuid õnnex andis sealt päästa kõik, mis vajalik. Dziiziz, seal oli mul üsna palju töö asju, mida ma polnud kuskile kopeerinud. Loodetavasti ma sellest nüüd ka midagi õppisin. Igatahes tuli soetada uus arvuti ja ka see ju maxab jälle. Hetkel on need rahaasjad kuidagi valulikud. Kuid ka see pole kõik. Hea oli, et ikka otsustasin oma onkoloogi juurde minna, mille käigus teen alati eelnevalt analüüse ja uuringuid. Seekord aga ma päris puhtalt ei lähe, sest kõhuõõnes on väike leid, ühe suurenenud lünfi näol. See ei pruugi midagi halba olla, see võib olla kõigest mingi põletikuga seoses, kuid meedikud võtavad siiski alati valvel hoiaku sellises situatsioonis ja korrax tekkis mul isegi paha tunne. Nüüd aga püüan ma end selliste mõtetega mitte vaevata, sest küll analüüsid ja uuringud varsti näitavad, millega tegu on. Ette pole lihtsalt vaja narveerida.
Ja ikkagi on kuidagi uskumatu ja imeline, et kõik on just nii nagu ta on – hästi! Suhtlen ju nii mõnegi perega,kellel pole nii hästi läinud ja on üsna ränki tagasilööke olnud. Küll aga on lootused suured, kui loen viimasel ajal edulugusid teaduses ja meditsiinis, mis panevad uskuma, et paranemine on võimalik. Annax vaid Jumal jõudu ja kannatlikust, et oodates imesid, ära ei väsix.
Muide metsas on hullult palju seeni praegu. Kui metsas paterdamine on mulle tegelikult suht raske, siis hetkel ma lähen sinna rõõmuga, kuna pole vaja palju ringi trampida. Pisikeselt trajektorilt saab korvi seeni täis ja pealegi on mul veel tutt uued kummarid:D Heh...ja seentest, mis tundmatud, said kuuseehted. Ehtisime metsas ühe kuuse, sest on ju jõulueelne aeg:P