40

Täna kukkus mulle 40 ette, mis ei tekita üldse mingit erilist tunnet, et juubel või nii...Ilmselt ka sellepärast, et ma lihtsalt seda ei pea, kuna prioriteet nr1 on Rauno. Samas, kui septembris on niigi pidulikum üritus plaanis, siis millex hetkel laiutada - külalised ju tulevad enivei, kes tahavad õnnitleda. Alati olen itsitanud endamisi, et sünnipäev on nagu koertepulm, et mingi aeg ta lihtsalt hakkab ja kunagi lõppeb. Praegusexki olen juba 4 päeva õnnitlusi vastuvõtnud ja ilmselt samapalju veel tulemas. Rauno õnnitlus oli ikka ülekõige - tema õrn kalli ja "palju õnne sünnipäevax" toovad veel praegugi mõeldes õnnepisara silma. Hellel(Rauno ristiema) oli ka veidi aega tagasi sünna ja sellest tuli juttu ja ka Hellele ütles Ta palju õnne. Ma pole kunagi raatsinud orhideesid omale osta, olen neid pidanud ikka kallix, kuid nüüd võin neid aknalauale rivistada. Sünnipäevahommik hakkas nagu tavaliselt, et Rauno hüüab voodist näljasena. Sehkendasime siis kahekesi, kui tulid Rauntsi sõbrad, hiljem Merka ja Malle. Malle oli rahvariietes, kuna läx kuskile esinema. Merka haaras kohe fotika järele ja klõpsutas pilte õnnitlustseremooniast. Juba olidki Helle ja Raian meil n. isa ajas ka oma kargud taas koogitamisele. Taivo ja Liisa-Lota hüppasid ka läbi n. Airike(ristitütar). Raunole Airike väga meedib, sest tundub, et nad saavad teineteisest ka sõnadeta aru. Armsalt Raunts teda vaatas ja ütles korraga heldinult ÕDE, nii nunnu ju! Oooh ja kiitis ju ka Airikest...hakkasime õue minema aga on ju vaja ratastool alla tassida Raunoga. Airike tegi ettepaneku, et ta aitab aga mina vaatasin, et jummel, sa nii õbluke, et sa ei jaxa ja teed omale liiga. Airike aga haaras siis jalutsist n. vedas ühe trepivahe alla, mille peale Rauno manas laia naeratuse näole ja viskas mõlemad sõrmed püsti, et näe, sai ju hakkama. Kauged külalised jõudsid ka Tartust lõpux kohale. Merlin ja Kalle oma pisiperega, kuid meie koosviivimine jäi üürikesex, kuna sättisime end juba õue minema. Kolasime siis veitsa Valge Daami päevadel ja lõpux saime ka tagasi taastusravisse, kuhu väga minna ei tahtnud, sest üritus ju alles käis täie hooga. Eelmistel päevadel tegime veitsa VD laadal ka kaupa, kus Rauno sai omale kaelaketi ja vinge linasest mütsi. Järgmine nädalavahetus läheme juba järgmisele üritusele ja see oli ka üx meelitusi, et Rauno nõustux üldse rehabilitatsioonikeskusesse tagasi minema. Pesime end puhtax, sõime õhtust ja härra jäigi lõpux rahulikult telkarit vaatama, mina aga tulin tööle.