teine homme....

Et siis homme aga enne seda.....Oli III advendi pärastlõuna ja keset poodlemist helistab korraga Dr.Kolts - mida imet? puhata ei oska vist;) vahet pole, kui ta seda heade mõtetega teeb, kuid sellel kõigel on siiski vastik, räpase äri lõhn. Ei hakka ennem siin midagi ka oletama, kui oleme korra tema pakutavat ravivarianti proovinud, mis saab olema Tervise sanakas. Tulemused on tähtsad ja kui ta soovib meid järgmisex õppeaastax üles tupsida, siis loomulikult AITÄH abi eest.

Sama päeva õhtul aga vuntsisime end tiba üles ja harisime end kultuursemalt. Vähiühingu poolt tegin liikmetele jõuludex "kutse mõrvale" piletid kingix ja kuna 2 inimest tulla ei saanud, haarasin kärmelt oma mehed kaasa. Etendus oli pikk 3h, kuid Rauno pidas kenasti vastu. Olime vaheajal seal teatris ise ka nagu esinejad, kui me wc külastasime....nimelt ei olnud see maja just ratastoolisõbralik aga kuna Rauno juba vaixelt tatsab, siis tegime oma käigud jalgade peal ära. Tuttavad kõik käisid ja patsutasid n. tunnustasid, kui tublid me juba oleme. Peale etendust aga võtsime oma väikese pundi kokku ja läxime jõululaua äärde mõnutama. Nii hea, et meil ühingus valitseb armas kambavaim. Inimesed on avatud ja sõbralikud n. alati, kui midagi korraldad, tulevad kenasti ühes. Vatasime oma suviseid ürituste pilte n. sumisesime vaixelt jõulumuusika taustal.

Nädal algas telefoni otsas. Esmalt kuulutused ja tellimused matustex, siis juba paar nõustamist ja juba oligi lõuna. Meil oli kindel plaan lõunax end välja ajada aga kui aeg õueminekux oli, siis näitas kell juba 3 päeval. Olgugi, et hiljem, kuid eduliselt. Saime Peetrile kena kingituse kokku. Omale lubasime pizzeerias kehakinnituse, kus jälle nii palju tuttavaid kohtasime ja aeg lihtsalt lendas. Tegelikult oli õues päris käre külm ja vastik tuul oli ka, seega võis ratastoolis olla päris ebameeldiv. Koju jõudes kupatasin Rauntsi kohe sooja vanni...

Tänane tähtsündmus oli aga haigla külastus, kuhu käisime päkapikke mängimas. Tahtsime lihtsalt oma ühele tiimile üllatuse teha. Haiglas vahetasime ratastooli kitse vastu ja jalutasime oma tublide naiste suunas, kingikorv näpus. Juba kaugelt joosti meile vastu ja kallistati....usun, et see oli neile jõuludex just üx väike süst, et tunda oma elukutse üle uhkust ja vaatamata kõiksugu kärbetele nad oma tööd armastax. Raunts ilmselt jääb neile alati meeldetuletusex, kui väärt nad tegelikult on, et mitte jõudu ja head tahet kaotada. TÄNUD neile kõigile!

Mõnda aega tagasi aga võtsin ahjust piparkoogid välja, mille'd me nüüd õhtul Rauntsiga koos nikerdasime. Homme ilmselt hakkame neid kaunistama, kui meil sellex tuju on......sest homme on Taivo matused.