Nüüd siis rahulikumas tempos…Kuna bloginduse olen ma sättinud rohkem Rauno tegemistest ja arengust, siis annate ehk andex, et väga pikalt suguvõsakokkutulekust ei kriba, kuid see on nüüd tehtud ja peetud. 25-27 juuni oli ka ilmapoolest just see õige. Reede ennelõunat käisime Svenni juures seansil, peale mida kimasime kohe maale. Tiit ja Maret aitasid viimaseid tolmutamisi teha ja oligi aeg sugulastel kogunemisex. Üle poole rahva oli esimesex päevax kohal ja eelsoojendus tasemel. Laupäeva lõunax oli enamus isapoolsest suguseltsist kohal ja me võtsime lastega ette tee naabruses asuvasse „Ranna rantsosse“. Kogu see pere seal talus on väga sõbralik, nii ka kõik loomad. Lapsed exkursissid üle tunni loomade juures enne, kui ratsutama mindi. Mõned lapsed väsisid nii ära, et tegid väixe uinaku. Need kes ei maganud, tegelesid kõiksugu asjadega….igaüx võis olla toimkonnas, kes soovi avaldas. Kes kööki ei mahtunud, toimetas õues grillides v. suurel pannil pannikaid küpsetades. Mina tegelesin enamasti lauakattega, mis vajas pidevat värskendamist. Kes aga toimkonda ei mahtunud, veetsid aega kuidagi teisiti, näitex jalkat tagudes, sulgpalli mängides, puukarkudel ukerdades, seebimulle tehes, pilli mängides, lauldes….no mida iganes, ka niisama lesides;) Mingi aeg süütasime suure lõkke, kuhu kõigil oli võimalus loopida kände ja roikaid, visualiseerides „paha“ mis lihtsalt ära põletataxe. Kui lõke juba rahulikum oli, siis tuli grupipilt. Hilisemad tegevused olid saun ja ilutulestik. Öised nokkijad mängisid veel isegi seltskonnamänge, sest und lihtsalt polnud:D Pühapäev oligi juba otste kokkutõmbamise päev. Enne koju sõitu otsustas nii mõnigi veel ümbruse vaatamisväärsustega tutvuda. Ühiselt sai elamine kraamitud ja sellekäigus arutatud, et üritust võix korrata. Mix ka mitte! – minugi poolest. Raunole oli kokukas ka just kui treening, kuna Ta sai megalt suhelda ja pidi ju püüdma selgemini rääkida. Ringi tatsamisest ma parem ei räägi, sest ringisiblimise maad oli hullult. Oli ka kukkumisi mätaste vahel, kuid ei midagi traagilist. Koju jõudes olime kõik ikka suht tossud, kuid mõnus oli olla. Mina hakkasin kohe pilte nagisse laadima ja vaheldusex kohvrit pakkima, kuna järgmine päev oli vaja juba pealinnas olla taastusravis. Peeter noppis kah oma stafi kokku ja põrutas Viljandisse. Raunts kobis veel õhtul hiljem vanni, sest ta ei viitsi hommikul nii vara tõusta, et end lopsida. Mina jätsin selle töö hommikux, sest ma sain alles oma tegemised tehtud kella kahex öösel. Esmaspäeva hommikul Tallinna poole sõites, osalesin ma esimest korda elus „ühend pasunakooris“, kus kõik puhusid, mis tegi mulle nii palju nalja. Nii vanax on vaja elda, et ka sellisel aktsioonil osaleda:D Tegelt üsna hea aeg ju autojuhte kontrollida, peale pikka ja pidust nädalavahetust. Adelisse jõudsime kenasti, kus administraator-vanaema Ziina meid juba naeratades ootas ja ütles, et teie tuba on kenasti ootamas. Kolisime sisse n. Rauno näitas end taastusravitiimile ja püha üritus võis alata. Kohe teraapiatesse, ajad paika n. nii terve töönädal. Rauno oli väga vapper kõnnirobotis, peale mitmeid teraapiaid. Väites, et Ta pole väsinud ja võix pikemalt käia. Peale kõnnirobotis käimist otsustasime minna Suurupisse, kuna ilm oi tõeliselt ilus ja patt olex linnas passida. Tegime väixe poetuuri ja maandusime Mare ja Reinu juures, kus Gaili juba Kennuga ees olid. Nööpisime veini lahti ja nautlesime. Sussutasime grillil ja maiustasime Pavlovi tordiga. Tegelikult oli Rauno ikka õhtux suht kutupiilu;) Täna hommikul startisime kl.8 , et jõuda hommikusöögile taastusravis. Algas taas uus päev. Füsioterapeut Eveli kiitis Raunot, et ta on vahepeal kenasti arenenud n. nüüd panevad nad rõhu seekord ülakehale ja kätele, kuna kõnnirobotis saab Ta jalgadele piisava koormuse. Raunts käib üle kilomeetri ja graafika kuvaril jooxeb päris hästi. Täna saime veel logopeedi ajad ka, seal hakataxe näomassaaž tegema, et spastikat vähem olex. Jummel, kui me täna tuisu tänavale sõitma hakkasime, tekitasin liiklusohtliku olukorra ühel ristmikul(millel pikalt peatuda ei taha) mille eest palusin Raunolt vabandust – ma kohe oskan šokeerida:P Tuisust, Teaduspargisse suundudes, tegime Magistralis ühe šhopingu, kuna Piritale minnes oli külakosti vaja. Sõime oma ööbimiskohas õhtusöögi ära ja sättisime end minekule. Jõudsime kloostri juurde täpselt Kassoga ühel ajal. Ema Riccaredal on alati siiralt heameel, kui me kohtume aga Kasso oli talle üllatusex, kuna teda nägi Ema vist paar aastat tagasi viimati. Juttu jagus meil kauemax, kui olime plaaninud. Masu on ka nunnakesi tabanud, neil on väga reaske majandada, kui kliente pole. Klooster tegeleb ju majutuse n. konverentsidega, kuid nende vananenud kodulehelt on värsket infot raske saada. Kui pole neil enne klient olnud, siis ei tea ürituste ajakava kohta küsidagi. Mõtlen, et peax vist Pirita kloostrit ja selle teenuseid ise rohkem promoma hakkama, sest nemad on meid küll väga palju aidanud ja see olex vähim, mis ma teha saax. Tõsisemate juttude juurest läxime nende imelisse aeda kolama, kuhu Rauno end lausa unustas. Seal on mingi Jumalik rahu ja sa lihtsalt OLED. Sellega võixki hetkel lõpetada aga ei saa;) Mustakale tagasi sõites, kutsusime Kasso omale külla, kus meiega ühines üx siinne taastusravil olev Jaapanlanna, kes üllatas meid oma vahetu suhtlemise ja uskumatu arukusega. Tüdruk on noor(16) ja elab hetkel Narvas. Nad on talvel alles Eestisse kolinud, kuid tüdruk räägib uskumatult hästi vene keelt ja kobamisi ka eesti keelt….aga noored haaravadki lennult, nii nagu ka noorelt taastutaxe kiiremini.