pikad õhtud....

Ei midagi erilist, kui nii võib kirjutada, kuigi iga päev on erilisus ise, oma uudsuses ja toimetusterajal. Nädalavahetus, mil oli isadepäev, oli uut moodi. Esimest korda sai Kelly issi juures üxi olla, ilma emmeta. Ma ei olex osanud arvatagi, et Rauno nii hästi oma pisipiigaga hakkama saab ja neil olid päevad täis toimetusi. Koos käidi poes, jalutamas ja vana-vanaema juures. Üritasin nii vähe sekkuda kui võimalik, et ise aru saada Rauno võimekusest. Mina toimetasin vaid õhtustel suurematel pesukordadel. Üx kord pidin ka jonnijuurikat taltsutama, sest issile hakati pähe astuma. See on see, kui last nähaxe harva ja siis tahetaxe kõike lubada;) Isadepäeval oli minu isa veel haiglas ja me läxime kolme põlvkonnaga talle külla. Tulime aga üsna kiirelt ära, sest paps muutus nii härdameelsex ja löristas nutta ega saanud õieti süüagi, sest oli lõuna aeg. Samal päeval, kui Kelly koju viisime, käisime Rauno isa juurest läbi, kes ka üle pika aja oma lapselast nägi, kuigi elataxe üsna lähestiku. Arutasime üheskoos, et Rauno läheb jõuludex isa juurde, siis saab oma tütrekesega koos jõulusid pidada n. selle ettepaneku tegime ka Kelly emmele, kuid sealt tuli resoluutne EI. Pealegi suutis Chrity Rauno endast välja viia n. me astusime minema ja ma lubasin Chrityle, et nüüdsest räägime me teist keelt, kuna noor naine ei suvatsegi aru saada, et lapsekasvatamine pole ainult tema rida. Nüüd tuleb naine saata lihtsalt perenõustamisse algselt ja kui ka siis suhtumine ei muutu, tuleb võtta ette kohtutee. Kurb, et isadepäev just nii pidi lõppema.
Minu nädal on olnud tihe, mis on nõudnud Raunolt rohkem iseseisvust ja mul on tunne, et ma juba ei tea pooli asju, millega Ta tegeleb. Raunol on tekkinud uus „haigus“ bingo loto näol. Kui mina suudan ära unustada piletite ostmise, siis Raunol on alati omad piletid olemas. Pean vist Raunolt paluma, et Ta ka minu piletite eest hea seisab;)
Üx asi, mis ma siin tahtsin kindlalt ära märkida nädala tegemistes oli “Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa aasta” raames peetud konverents, kus tegi ettekande ka meie Läänemaa PIK esimees ja see oli väga hea. Nii hea, et ma mõtlesin, et kas see on tõesti Jaagu üllitis. Ta suutis nii hästi rõhuda asjadele, mis pitsitavad. Tavaliselt on tema kõned sellised lahked ja siluvad, nüüd aga koputas korralikult kitsaskohtadele. Tore oli kuulata ka varjupaiga mõtteid vaesusest ja tõrjutusest.
Nõval, PR-i lastelaagris sain ma mõnusa positiivse süsti. Hea vaadata, kui lastel on lapsepõlv. Armas pisike koolipere, soe ja lahke suhtumine üxteisesse ja kodused lõunad. Lapsed olid hakkamist täis ja nad olid tänuväärsed suhtlejad. Üllatusena tõdesin, et nende sidumisoskused olid oivalised. Olgu öeldud, et meie teemax seekord olid luumurrud, nikastused ja verejooxud.
Tänasex on aga paps juba haiglast kodus ja kabedam, kui varasemate aegadega võrreldes. Ta küll ei kontrolli oma jala asetust, kui karkudel kõnnib, kuid saamatum ta küll ei ole, kui ennem. Tema jonn ja trotslikus pole ka haiglarežiimil kannatada saanud:P Sellest nädalast olen ma ka rikkam ühe tunnistuse võrra, mille sisuline pool on mulle väga oluline, sest inglise ärikeel annab mulle suhtlemisel lisakindluse. Võimaluse korral harin end veelgi.
Muide, avastasin täna hommikul, et kanal2-s reklaamitaxe filmi „Häädemeeste ufo“ eetrisse tulekut, vot seal peax näitama Rauntsi ka. See on see film, mille esilinastusele me üritame minna. Järgmise nädal algul aga läheme oma Vähiühinguga Piritale, Õdedele külla ja kolmapäeval ootame huvitavat lektorit Virumaalt, kes tutvustab loovteraapiat rehabilitatsioonis. Vaixelt hakkab endast märku andma jõuluaeg ja esimesed kingiostudki tehtud - rõhk on raamatutel, sest mõne saab hetkel ikka väga odavalt kätte. Lisan siia lõppu kokkuvõttes ka Rauno kohta, et närvilisem aeg, mis meil siin vahepeal oli Tema meelemuutustes, on vahetunud leppimise ja rahuga. Oleme pikema pausi teinud hiina meditsiini teraapiates aga läheme varsti neile külla, et hinnang saada n. kui neil on meile veel soovitusi, siis võtame kõik lahkelt vastu:)

sant peab ikka santima

Pilt: Arvo Tarmula tehtud:)

Lõpetasin kõne (Rauno avariist tuleneva) liikluskindlustusega üsna ärevalt, sest mul käib üle mõistuse see, et aina tõesta ja palu, et inimene oma vajalikud ravid saax. Ei, ma ei saa öelda, et asi nutune päris olex aga see meenutab juba ma ei tea mida….asjast siis. Raunol on hambad väga hullus olukorras, mis olid enne avariid nagu prillikivid ja just lõpetas nende putatitamise. Siis käis lax…pool aastat vegeteerivas seisus krambitades, tuli lõualuusid lahti kangutada mitmel korral, et noorhärra voolikuid poolex ei hammustax. Muidugi tehti sellega hammastele liiga nii, et killud lendasid. Lõpux, kus inimene hakkab aru saama, et ilma hambaravita edasi minna ei saa, selgub, et leia nüüd need arstid, kes tõestavad, et nad hambad katki kangutasid :P igatahes peame me mingi mooduse leidma, et hambaravi korvataxe. Kui nüüd see seik välja arvata, siis muidu sujub meil kenasti. Pühapäeval keerasime nina Pärnu poole ja möllisime Rauno „Tervise“-sse. Vanaema oli meiega kaasas ja Rauno tegi talle tähtsalt maja peal exkursiooni ;) Kohvitasime enne tagasisõitu veel koos 5.korruse kohvikus ja oligi aeg….Isa juurde haiglasse me ei läinud, sest kui me olex sinna oma nina näidanud, siis olex meile värske opitud taat kaasa ilmselt surutud, kuna reede nad helistasid ja küsisid, et kas me viixime nüüd isa koju. Õnnex olen ma juba õppinud suhtlema instantsidega ja tean ka väga hästi patsiendiõigusi – ühesõnaga, panin nad paika. Esmaspäeval toodigi isa kenasti Haapsalu haiglasse järelravile. Nüüd peab ema perearstilt saama saatekirja taastusravisse, nii saab ehk kiiremini isa rehabilitatsioonihaiglasse.
Esmaspäeval sujus kõik kenasti. Rauno sai oma ajad teraapiatesse n. taastusravi algas. Õhtul sai Rauno head sõnumid Chritylt. Rauno saab isadepäeva veeta oma tütrekesega. Väike logistiline arutelu ja asjad paigas nii, et Peeter toob Rauno reedel Pärnust ära ja mina käin sipsti Kuusalus tibu järgi. Teisipäev aga oli veits ärev, sest Rauno suutis Alisiga tüli üles kiskuda ja streikis. Lõpux Rauno küll mõistis oma põikpäisust ja läx logopeedi juurde aga no ikka see sama jama, kus Ta kujutab ette, et Tema teab paremini, mis Talle vaja on :D
Minu päevasündmuste sisse mahtus Punane Rist ja Kojateater. Esimese teema on läheneva laagri loeng, mille teemax omakorda on traumad, luumurrud ja verejooxud. Peab mõtlema, kuidas see lastele kuivax ei jääx ja nad sealt ka midagi tarka meelde jätavad. Õhtul oli meil aga kontrolletendus „Saamuel sõidab Brasiiliasse“ kus ma lehma mängin. Mõni ei suutnud naeru pidada terve etenduse jooxul, mis kestis tund aega. Kadestan heas mõttes publikut, kuna see oli nii mitmelegi lihasgrupile kõva trenn:P
Täna saabus kulleriga pakk Nutriciast, nüüd on ka see Rauno soov täidetud. Poole kogusest saab ka isa, kuna see on väga kasulik ravisöök, millest inimene omastab kõik vajaliku õigete kogustega. Vahepeal on tööasjad kõik kenasti jooxnud, sain ka vähiühingu külastuse paika, Pirita Kloostrisse. Üx uudis on veel – film, mis tehti Dr. Koltsist, kus ka meie osalised oleme on valmis ja selle esilinastus saab olema 30.nov. Tln.Linnateatris. Kanal2 pidavat seda vist näitama 2.deds. kui mulle nüüd õieti meeldejäänud on. Aga rohkem ma hetkel ei patraxki vaid hakkan end sättima kooli, Seminari teema: Kes või mis on energia, eluenergia.

Head Mardipäeva ka!

kax aastat....RAHU HINGE!

Nii see vist on, et hingedepäev jääb meenutama mulle alati Raunoga juhtunut. Ma ei taha aga meenub, kui tühi ma olin, kui mu hing käis kõixusega läbirääkimisi pidamas. Rumal komme on inimestel süüdistada ennast kõiges juhtunus, otsides meeletult, kus viga sai tehtud. Ärge otsige! Seda ei saa muuta anyvay. Sama tõde sai korratud ka tugiisiku koolitusel äsja, mille korraldas Eesti Vähiliit. Igati väärt koolitus. Samas nägin ma ka seda, et mõni inimene võib küll soovida hakata tugiisikux aga ta selgelt ei ole sellex küps n. ma loodan, et ennast testides, annavad need isikud omale sellest ka aru. Ma isegi kahtlesin siin mõnda aega tagasi, et kas ma ei peax sarnasenõustamisest mõnex ajax loobuma, kui hing tegeles leinaga. Jätkasin – aga väixema koormusega, mis aga tekitas nagu reeturi tunde, et ma olen oma vähipatsiendid tahaplaanile jätnud. Tegin siis valesti? EI TEINUD ja sellest ei kannatanud keegi.
Täna oli mu isal Pärnu haiglas puusaluu op, mille ta eelmise nädala reedel katki kukkus. Selle puusa kukkus ta katki ka juba eelmine aasta ja nüüd jälle. Mul on emast nii kahju….ja jälle algab kõik sama, kuid uue ringiga. Kuidas memme vaev tasuda….teda jagub kõigi jaox aga tihti me ei tea, mida tema vajab. Olen tähelepannud, et ema tahax toimetada ja kasulik olla aga mind jääb see piinama, et ma just-kui kasutax teda ära. Kui paps haiglast koju tuuaxe, siis teeme taas ühe pikema jutuajamise, et emps oma koormaga üxi ei jääx. Mis muidugi paneb mind nördima on meie haigekassa süsteem. Ussitab ja mädaneb vist täiega juba, kuna opisaale ega arste ei jõuta ilmselt rahastada. Kuidas saab see olla nii, et erakorraline haige opitaxe alles viiendal päeval, kuigi on selge ju paugust, et tegu on ränga murruga? Saatsin Peetriga isale haiglasse järgi temale vajalikud asjad. Palusin veel Petsil õdedele üle näidata, mis on isa jaox olulised asjad. Nemad seal haiglas aga suutsid taas üllatada, kui küsisid, et kas me pamperseid ei saatnudki. No mida asja?! Hetkel ei tohix see küll koduste mure olla! Mina jõuan papsi juurde ilmselt alles nädalalõpus, kui Rauno taastusravisse minema peab. Ema lubas ka siis kaasa tulla. Nädala sees ei sa ma kuidagi Pärnusse minna, kuna lihtsalt on tihedalt tegemisi. Enamus sellest tahab vägisi hõlmata Kojateater, kuna järgmine nädal on esietendus. Olen üsna palju tunde pidanud loovutama oma koolist ja teistest tegemistest. Raunoga olen ka saanud vähem tegeleda ja meie ühised väljaskäimised on olematud. Teda ennast ei näi see häirivat aga mind küll, sest ta istub nii rohkem arvutis. Chrityga pole eniselt kokkuleppeid saavutatud lapsega suhtlemise osas. Ka kirjale, mille saatsin Küllikesele (Chrity emale), pole vastust. Koostöö kohe kuidagi ei suju ja ma pean hakkama abi mujalt otsima. Uurin kuidas edasi peax käituma ja mis lastekaitse sellest arvab. Aeg tundub kuidagi pingerohke…mitte, et see mind hullult nörritax aga saab ju paremini. Näitex olen hakanud juba jõulude peale mõtlema. Vaatan ringi jõuluvana pilguga ja töö juures organiseeritaxe ühist jõuluüritust. Ise ma ju püüan ka juba aastalõpuga tegeleda ja viimaseid üritusi sellel aastal paika panna oma ühinu rahva jaox. Särtsu ja tegemisi jagub aga ma ei tea isegi mix, kuid ootax veelgi enamat….Jätan selle jõulusoovix;)
Küünal põleb, täna hakkab homsex vahetuma ja saabki 2 aastat mööda sellest saatuslikust hingedepäevast. RAHU HINGE!