Nii see vist on, et hingedepäev jääb meenutama mulle alati Raunoga juhtunut. Ma ei taha aga meenub, kui tühi ma olin, kui mu hing käis kõixusega läbirääkimisi pidamas. Rumal komme on inimestel süüdistada ennast kõiges juhtunus, otsides meeletult, kus viga sai tehtud. Ärge otsige! Seda ei saa muuta anyvay. Sama tõde sai korratud ka tugiisiku koolitusel äsja, mille korraldas Eesti Vähiliit. Igati väärt koolitus. Samas nägin ma ka seda, et mõni inimene võib küll soovida hakata tugiisikux aga ta selgelt ei ole sellex küps n. ma loodan, et ennast testides, annavad need isikud omale sellest ka aru. Ma isegi kahtlesin siin mõnda aega tagasi, et kas ma ei peax sarnasenõustamisest mõnex ajax loobuma, kui hing tegeles leinaga. Jätkasin – aga väixema koormusega, mis aga tekitas nagu reeturi tunde, et ma olen oma vähipatsiendid tahaplaanile jätnud. Tegin siis valesti? EI TEINUD ja sellest ei kannatanud keegi.Täna oli mu isal Pärnu haiglas puusaluu op, mille ta eelmise nädala reedel katki kukkus. Selle puusa kukkus ta katki ka juba eelmine aasta ja nüüd jälle. Mul on emast nii kahju….ja jälle algab kõik sama, kuid uue ringiga. Kuidas memme vaev tasuda….teda jagub kõigi jaox aga tihti me ei tea, mida tema vajab. Olen tähelepannud, et ema tahax toimetada ja kasulik olla aga mind jääb see piinama, et ma just-kui kasutax teda ära. Kui paps haiglast koju tuuaxe, siis teeme taas ühe pikema jutuajamise, et emps oma koormaga üxi ei jääx. Mis muidugi paneb mind nördima on meie haigekassa süsteem. Ussitab ja mädaneb vist täiega juba, kuna opisaale ega arste ei jõuta ilmselt rahastada. Kuidas saab see olla nii, et erakorraline haige opitaxe alles viiendal päeval, kuigi on selge ju paugust, et tegu on ränga murruga? Saatsin Peetriga isale haiglasse järgi temale vajalikud asjad. Palusin veel Petsil õdedele üle näidata, mis on isa jaox olulised asjad. Nemad seal haiglas aga suutsid taas üllatada, kui küsisid, et kas me pamperseid ei saatnudki. No mida asja?! Hetkel ei tohix see küll koduste mure olla! Mina jõuan papsi juurde ilmselt alles nädalalõpus, kui Rauno taastusravisse minema peab. Ema lubas ka siis kaasa tulla. Nädala sees ei sa ma kuidagi Pärnusse minna, kuna lihtsalt on tihedalt tegemisi. Enamus sellest tahab vägisi hõlmata Kojateater, kuna järgmine nädal on esietendus. Olen üsna palju tunde pidanud loovutama oma koolist ja teistest tegemistest. Raunoga olen ka saanud vähem tegeleda ja meie ühised väljaskäimised on olematud. Teda ennast ei näi see häirivat aga mind küll, sest ta istub nii rohkem arvutis. Chrityga pole eniselt kokkuleppeid saavutatud lapsega suhtlemise osas. Ka kirjale, mille saatsin Küllikesele (Chrity emale), pole vastust. Koostöö kohe kuidagi ei suju ja ma pean hakkama abi mujalt otsima. Uurin kuidas edasi peax käituma ja mis lastekaitse sellest arvab. Aeg tundub kuidagi pingerohke…mitte, et see mind hullult nörritax aga saab ju paremini. Näitex olen hakanud juba jõulude peale mõtlema. Vaatan ringi jõuluvana pilguga ja töö juures organiseeritaxe ühist jõuluüritust. Ise ma ju püüan ka juba aastalõpuga tegeleda ja viimaseid üritusi sellel aastal paika panna oma ühinu rahva jaox. Särtsu ja tegemisi jagub aga ma ei tea isegi mix, kuid ootax veelgi enamat….Jätan selle jõulusoovix;)
Küünal põleb, täna hakkab homsex vahetuma ja saabki 2 aastat mööda sellest saatuslikust hingedepäevast. RAHU HINGE!
No comments:
Post a Comment