linnulennult reisist

Oleme rõõmsalt tagasi ja reisi võib väikeste vimkadega siiski kordaläinux pidada, pealegi kõik seal oli väga-väga ilus! Püüan nüüd kronoloogiliselt siiagi midagi jäädvustada.
Raunol oli esimest korda lennujaamas põnev ja nagu erutuste puhul ikka, lippas Ta pidevalt kemmergu vahet. Sama lennuga lendasid ka Puutepunkti tiimist tuttavad inimesed n. Rauno tundis nad kenasti ära. Rauno lend möödus akna alusel kohal, mis oli Tema jaox eriti põnev. Kui pika lennu ajal võis vaadata lausa 2 filmi läbi, siis Teda see ei huvitanud. Malagas saime sujuvalt auto renditud n. meie reis Andalucia pinnal võis alata. Esimesel õhtul olime me hotellis, kus avanes võrratu vaade ja Rauno oli kui lummatud, nagu ma ise parem olex olnud. Järgmine päev, enne Heleni ja Toomase juurde jõudmist, kolasime mägedes, tegime einepeatusi ja nautisime uut n. huvitavat. Jõudsime õhtux end korterisse sisse möllida n. läxime linnapeale laiama;) Rauno üllatusex ei pakutudki sealsetes kohvikutes jäätisekokteili ja see tegi tusasex, et kuidas see küll võimalik on. Muide Rauno järjepidevalt küsis igas kohas, kuni reisi lõpuni jäätisekokteili, millest Ta loomulikult ilma jäi. Hispaanlased ei teagi mis see on – pööritavad vaid silmi. Vahepeal pean ütlema, et kasux tuleb tõesti ka see, kui mõistad Hispaania keelt, kuna enamus neist Inglise keelt ikkagi ei räägi.
Hommikuti alustasime me traditsiooniliselt pudrutades. Seda oli meie avaral verandal mõnus teha, jälgides kohalike liikumisi ja toimetamisi. Hoovi poolel jäi suur väljak, kus majaelanikud oma kommuunielu elasid ja hoovipeal oli ka kohalik kohvik, mille melu meile otse kätte paistis. Ühe päevaga tegime enestele, meie ajutise kodulinna, El Puerto de Santa Maria selgemax. Kolasime vanalinnas, kui ka sadamas. Vaatasime, kus asuvad poed, mida külastada ja ühtlasi täitsime ka oma külmiku nädalase söögiga. Ühel päeval läxime Heleni soovitusel Cadiz’i turule, mis oli tõeline elamus. Ostsime sealt grillix omale meelepärast ja exootilist. Loomulikult oli vaja ju mureeni söömisex ka ohtralt veini, mis andis järgmine päevgi tunda;) Samas oli kõik kõige parimas korras, sest päev kujunes rahulikux kulgemisex Jerez’i loomaaias. Ilus ja puhas loomaaed. Rauno sai seal elevanti katsuda, kaelkirjakuga mõõtu võtta n. ahvide üle irvitada. Minu enese jaox oli elamu see, et krokodillid olid vabas looduses(küll taraga piiratud) ja üx kilpkonn harrastas prii küüti ühe kroku seljas:D Jõehobud olid ka nummid. Paabulinnud tegid aga muinasjutulise etenduse oma kurameerimistantsuga, mida sai ka piirideta vaadata, meetri kauguselt. Lähemale ei julgenud väga minna. Neil küll olid nagu mingid aiad aga no suur lind, mis neile need aiad loevad:P Loomaaia teemat ära kasutades, pean ütlema, et Hispaanlased tundusid mulle väga loomalembelised, kuna igal kolmandal tundus olevat koer. Tegelikult ka, nende lahkus ja lembus paistis silma veel hullu lastearmastusega, kus kellegi laps oli korraga nagu kõigi laps. Lapsed olid neil kaasas kõikjal, ka õhtu hilja. Lastele ei keelata vist seal maal midagi ja nendega pidevalt tegeletaxe. Õrna tähelepanu saavad ka invaliidid, kelledel lihtsalt ei lasta end halvasti tunda. Linnapildis nägime vaid ühte „rullnokka“ kes oli invaparkimise alasse parkinud. Enamasti olid kõik kohad ligipääsetavad ja kui ka ei olnud, siis polnud see mingi probleem, sest abivägi suvalistest, naeratavatest inimestest, olid nõus kätel kandma. Raunot ikka patsutati siin-seal tunnustavalt ja kiideti, kui tubli Ta on. Linnapildis jäi veel silma, et ka kõik inva abivahendid olid viimase peal, mitte nagu meil Eestis. A’ läheme nüüd reisuga edasi…..ühel päeval võtsime ette sõidu Tarifale, kus me läxime vaalavaatlust merele tegema. Juba ainuüxi sellepärast tasus nii kauge reis end ära, sest nägime nii vaalasid, kui delfiine. Käisime ära ka Gibraltaril, mis tundus kuidagi üleasustatud, kuid fantastiliselt ilus paik. Piiri ületataxe sel maal lennukite sõidurajal, st. et lennujaamas:D Kui Gibraltarile sai veel väixe vaevaga, siis tagasitee võttis ikka rohkem aega, sest liiklus oli meeletu, kuna enamus Hispaania poolel olevatest inimestest, käivad seal odavamate hindade pärast, enestele träni toomas. Eelviimase päeva, enne Malagasse sõitu, tegime omale shopingupäeva. Kolasime kauplustes, et ka oma tränivajadusi rahuldada;) Harakana pean kädistama, et ehete hinnad on seal olematud ja kui ilusad veel nende kulinad on. Igaüx meist sai omale ikka midagi ja mõnele sai veel suveniiregi hangitud. Rändasime mööda rannajoont ja võtsime läbi kõik kuurortid – ilus, väga ilus on seal!
Rauno tervise ja vastupidavuse kohta võib kokkuvõttes hindex panna 4, sest ikka tuli ette vaidlemisi, pirisemisi, erisoove. Kindlasti oli meie otsus reisile minna just nii, õige. Vahepeal hakkas Rauno lausa ajama, et me oleme Hispaanias enne käinud ja mis me valetame, et see on esimene kord. Viimane päev oli Ta aga eriti tujukas ja ma nüüd mõtlen, et kas see reis sai siiski Tema jaox liiga pikk ja väsitav v. oli see pahatuju sinistest varvastest. Nimelt: nagu ikka ei kuulanud noorhärra, mida ema ütles ja Ta ei pannud omale jalatseid jalga, kui hotelli basseinist tuli. Tahtsime edasi minna rannale, kuid sellex tuli jalgvärava ees olev trepp ületada. Loomulikult oli see märgade jalgade all libe ja Raunts kukkus. Ühtpidi küll õnnelikult, et midagi hullemat viga ei tekitand ja pea tervex jäi aga sealt alla potsatades väänas korralikult varbad ära. Algul lausa mõtlesin, et äkki murdis ära suisa aga läx tõesti õnnex – Jumal jõudis käd alla panna! Muide basseini ääres pidi ju ka Teda passima ja ikka sõnu peale lugema, et Ta ei hüppax v. liiga sügavale vette ei lähex, sest Tal puudub ikka absoluutselt ohutunne….ok. veendudes, et poiss sai käia ja hullemat ei juhtunud, lubasime Rauntsi randa solberdama, et saax oma marrastanud jalad tervistavasse vette panna. Rand oli täis ilusaid kivikesi ja teokarpe, mida me muidugi ka veidi kaasa tassisime;) Hilisõhtu veetsime rannarestoranis, kus valmistati väga huvitavalt, lõkkel (mis oli paati tehtud) hiidkrevette. Loomulikult sõime ka muud kala, mina näitex mõõkala. Parim jahutav jook(minu meelest) oli siiski Sangria mida iga kõrts ise valmistas ja ma peaaegu, et oskan seda nüüd ka ise teha. Restorani kõrval, muulile aga sättisime mälestusküünlad Priidule, kes oma elu Malagasse jättis, kus 4 inimest said temalt, oma elu tarvis organid. Nii saabuski viimane öö….Viimasel päeval aga tahtsime rohkem Malaga kesklinnas kolada, kuna seal on palju vaadata, kuid linn oli jummala umbes. Sel päeval oli mingi uhke sõjajõudude demonstratsioonesinemine ja korrax tundus lausa, et linnas käib päriselt sõda:P Tankid ja autod kimasid keset linna, lendasid helikopterid ja lennukid joonistasid taevasse. Merele oli toodud lausa lennukikandja ja muud sõjalevad. Võimas värk, kuid meie plaanid olid mokas. Rallysime siis niisama siin-seal ja püüdsime asendustegevust leida. Tagasilend sujus kah, kui õlitatult. Petsist oli aint nõxa hale, sest tema pidi meid veel lennujaamst öösel koju sõidutama, peale pikka lendu. Oli küll tore reis aga kodus on siiski kõige parem!

mõned päevad enne reisi....

Nüüd kui veidi pilvisem taevas, võib ju ka kirjatööd sutsu teha. Säravad päevad lausa lendavad ja nüüd peab hakkama varsti kohvreid juba isegi pakkima. Püüan veits jätkata seal, kus eelmine kord pooleli jäi….
Emadepäeva üllatusex istutasin suurde potti, kõiki erinevaid maitsetaimi ja sinna keskele pundi nartsisse, et olex päike keset rohelust – emale see väga meeldis ja paras just rõdul kasvatamisex. Mina sain aga kelmika tassi ja šoxi oma meeste poolt. Vennaraas aga avas Asti vahuveini.
Vabatahtlik Birgita on aga super tööd isaga teinud! Paps paneb omale püxid sipsti jalga, kui Birgita uxest sisse astub ja ootab kannatlikult, millal emaga kohvitamine lõptetaxe ja õue minnaxe. Nii on…. Omasid ei kuulata ja saadetaxe peenelt puu taha aga võõram inimene paneb liikuma. Isa rullitab rulaatoriga, millele pandi nimex BMW , nagu rullnokk. Jääb vaid loota, et kui kord Birgita peab taas Soome tagasi minema, et siis isa jätkuvalt kenasti õues käima hakkax.
Ise olen ma vahepeal jõudnud Tartus käia, kus oli EPR kongress. Liigselt venitatud päev ja tähtsate nägude tegemine olex päeva kokkuvõte – sry. Nii kaua, kui ei ole noort verd eesotsas jääb kõik endisex ja see näib vist enamusele meeldivat. Ka Soome esindaja ütles, et PR populaarsus on marginaalne. Jääme siis ootama paremaid aegu n. ehk annab riikide vaheline tihedam koostöö asjale jumet. Tegelikult on paljud organisatsioonid veel nagu oimetud peale „masu“ laxu. Meil kohalikudki MTÜ-d on uimased ega näita aktiivsust, isegi kui püütaxe veits tagant surkida ja üritustesse kaasata. Palju on kinni rahades aga ka inimesed olex kui tülpinud – millex oma kookonist väljuda, kui ka nii on mugav. Vaatasin just, et puuetega inimeste spordiliidus tuleb merespordipäev ja püüan nüüd Raunole sellest rääkida nii, et Ta ikka huvitux. Kui Raunts sügisel kanuutamisest ära ütles, arvates, et Ta on saamatu ja pole turvaline, siis nüüd on seal igas meeskonnas instruktor, mis peax ju kindlustunde ometi andma. Pealegi on seal laagris palju ratastooli inimesi, kelledele võix Rauno ise abix juba olla. Ta on tõeliselt tublix saanud. Kõik poekotid kannab Raunts, sest mina nii rasketega ei pidavat hakkama saama;) Oma kokandust on Ta ka arendanud vahepeal ja ilma nurinata kooritaxe ka kartulid. Kartuli söömine on nüüd kuidagi tõsisemalt tõusnud päevakorda – vist sai makaronidest lihtsalt villand, mida pea 2 ja pool aastat tihedalt söödud. Loomulikult on ikka peale makaronide ka muid asju söödud aga pasta oli põhiline komponent toitumises. Pealegi on mingi uus kinnismõte selle kartuli söömisega Raunol tulnud, et kuna Tema tahab järgmise lapsena omale poega, siis kartul pidavat sellex just õige toit olema:P
Rauno on muide täitsa pruun juba, kuna on rõdul käinud päikest püüdmas ja ma usun, et reisil põlemise ohtu vast enam ei ole. Noorhärra käis ja ostis omale reisile ka uued mugavad rihmikud, vastavatud „shu“ poest. Nüüd on Tema eritellimusex jäänud veel vaid neljaviljahelbed, sest pudru tahetaxe ka Hispaanias hommikusöögix saada. Peeter muide regas meid ka vaalavaatlus reisile ära ja ma väga loodan, et me neid ka näeme, kuigi pole päris õige aeg. Empsuga sai kokkulepitud, et ta käib selle aja sees, kui meid pole, kiisudele lobi andmas ja vaatab ka kalakeste järele.
Vähiühingu tegemistega võib ka hetkel rahul olla, kõik on kontrolli all ja reisilt naasedes tuleb hooxamalt meie juuni kuus olevalt ürituselt sarvist haarata. Püüame üheskoos „KAEV“ – uga asja orkunnida, sest nii on lõbusam ja meie ühingu 5.aastane sünnipäev saab suurejoonelisemad mõõtmed.
Oouu..kuidas ma küll nii tähtsa teema eestlaste jaox küll unustasin – eurovisioon. No mis, mida me siis ootasime?! Suurepärane show, vinge ülekanne, palju kauneid esitlusi n. meie Getteri lugu kaasaarvatult. Meie nautisime küll täiega seda õhtut ja isegi meie laulu eelviimane koht ei morjendanud, -kui siis pisut, sest Rauno hakkas torisedes voodit tegema. Poolepealt punnide andmisel oli juba tunda, et parimate sekka Eestlased oma lauluga ei püri n. Raunts kommenteeris, et täitsa nõme üritus:P Muide sama emotsionaalne on Ta ka lotot mängides ja iga kord, kui ei võida, lubab Ta mitte enam lotot mängida. Loomulikut kui punkte kokku loeti, siis hoidsin ma enim pöialt Rootsile ja Itaaliale, sest nende võiduga olexin ma meelsamini leppinud. Oma hääle aga andsin Prantslastele, selle artisti esinemine tõi mulle tibutagi ihule. Võidulaul aga jäi minu jaox liiga imalax – just nii subjektiivne mu arvamus ongi.
PS. Rauno sööb eelmise nädala lõpust taas toidulisandeid, mis Talle hästi ajule mõikavad - jääme ootama tulemusi:)

aeg lendab....

Pilt on tehtud "meresaunast" vaatega Haapsalule

Aeg lendab! Juba on nartsissid oma õitsemist lõpetamas, rohuplatsid on võililli ja margaretasid täis ja puudel on ühtlaselt värske roheline toon. Õhk aga kipub õhtuti ikka veel karge olema.
Eelmises postituses oli juttu teatrist, kus me ka käisime ja jäime väga rahule. Emotsionaalne ja kaasahaarav monoetendus pani Rauno teatris lausa kõva häälega naerma. Jo oli äratuntavaid hetki oma elust;) – tegelikult oli lihtsalt väga hea esitlus. Ma ei tea kas ma olen juba Rauno kõikuvate tujudega nii harjunud, et ma ei märka enam, kui tihti Ta tujutseb aga mingeid väga suuri arusaamatusi pole mõnda aega olnud. Kõik need vanad kombed on Tal küljes, mis on teisi süüdistavad, kuid rohkem on Ta ka hakanud kuulama selgitusi, mis neid luulusid ümber lükkavad. Midagi seal ajus siiski toimub ja Rauno on veendunud, et need viimati proovitud ajuvitamiinid on head ja me leidsime ka mooduse, kuidas neid saame. Kummaline, et kui me juba selles suures EU –s oleme, siis ühtseid võimalusi meil ikka pole. Miks ma pean mingeid keerulisi skeeme kasutama, et saada saksas olev käsimüügiravim (toidulisand, vitamiin) Eestisse? Nüüd kus on teada, et see vitamiin nii hästi mõikab, võiks ju soovitada ka teistele ajutraumadega inimestele, kuid kus nad neid siis saavad? Mina pean aga siin tänama Annelid, kes on meile olnud suurex sabix!
Rauno isa, kes on olnud suhteliselt passiivne Rauno asjadega tegelemisel, vabandades, et käib koolitusel, sai kohtust kirja, kus soovitaxe teada, kuidas Rauno rahadega ümber käiaxe n. milliseid kulusid me teeme. Tuleb välja, et keegi pole kunagi talle öelnud, et peaksime kõik tsekid ja arved alles hoidma. Pidasime neid vajalikux ainult kindlustusele esitada. Jummel, millised summad me võix tagasi küsida!? Oleme nüüd targemad.
Ise olen suutnud vahepeal ka asjalik olla. Seda just vähiühingu jaox. Eesti Vähiliit korraldas KOV ümarlaua, kus Läänemaa suutis särada, sest meil on hea suhe nii linna-, kui maavalitsusega. Uuriti, kuidas saax omavalitsused rohkem toetada vähipatsientide ühinguid ja tehti ettepanek, koostada ühiselt heatahteleping. Palju oli värskendavaid mõtteid ja huvitavaid sõnavõtte. Teisex käisime tugiisiku jätkukoolitusel, kus selle koolituse lõpetanud, saavad sõlmida lepingu Eesti Vähiliiduga, et töötada vabatahtliku tugiisikuna. Ja kolmandax, sain ma kokku Nutridrink –i esindajaga, kellelt saime sõbrahinna ravitoidu soetamisex. Mina aga kribasin neile reklaamnupukese, mis neidki ehk aitab. Esmavaatlusel tundus see ilmala kiidulauluna aga, kui mul on olnud just sellised kogemused, siis mix ei peax ma seda ka nii kirjutama? Rauno laulab niigi oodi Nutridrink –ile ja soovib seda siiani tellida aga Tal lihtsalt pole seda vaja, kuna ta sööb täisväärtuslikult ja saab veel varsti lisax taas ajuvitamiine.
Ah, veel….käisime töökaaslastega endid hellitamas FraMare meresaunas, millele lisax old ka kõik teised saunad ja basseinid spa –s. Tegime omale mõnusa olengu näxilauaga, mis ei keelanud porgandit näxida ka mullivannis:P – küll oli mõnna.
Täna käisime Empsu juures hommikut söömas, kuna ootasime seal vabatahtliku, kes saab isale seltsix olla, kui ema omi asju toimetab. Ehk saab ema nii ka veidi puhkust omale lubada. Nimelt üx Soome proua käis sotsiaalmajas uurimas, et kas ta saab kuidagi mõnele vanurile v. puudega inimesele tuge pakkuda. Aidates õues käia ja lihtsalt juttu vesta, kui soovitaxe. Birgita on väga jutukas ja lubas hakata papsi utsitama, et lõpux ka kenasti õue jalutama jõuax - elame-näeme.
Tulemas on emadepäev ja mul ei ole mingit head ideed oma kalli ema jaox, kuidas teda sel päeval erilisemalt meeles pidada. Pidulikud hommiku- ja õhtusöögid on nii eilne päev, kommikarbid ja ninn-nänn on samuti korduvad. Päeva spa –sse ta üxi ei lähe, nii nagu ka teatrisse…..aga küll mul see idee veel tuleb.
Kaunist lähenevat emadepäeva kõikidele emmedele!