Liigume Jõulukuusse

Hetkel on akna taga tormine.....

Alanud on andvendiaeg, kohe oleme jõulukuus. Elu veereb mõnusas tempos, kiiret pole kuskile, sest midagi pole puudu ega ka üle. Tahta võib alati rohkem aga jäägem reaalsuse piiridesse. Nii on ka Rauno taastumisega. Mul on endiselt tuhin teda eraldi elama saata aga ma näen, et see ei meeldi Raunole, kuna see tekitab temas ebamugavust ja õõnestab koheselt ka turvalisuse. Samas, kui Ta isa arvas, et peagi saab ta tööd kodulähedal, et Rauno jaox olemas olla, siis venitax ma asjaga äkki kevadeni? Appi, kui raske on otsustada...hetkel põen ma kõige rohkem ikka selle üle, et kas Ta ikka saab omas kodus majandamisega ja enese elatamisega hakkama. Ma ei saax ju olla ise rahulikult, kui tean, et on veidi tõsisemaid AGA-sid. Tujude ja mäluga on endiselt probleeme ja ma pole leidnud veel senini sellist võimalust, et Raunoga kuskile spetsiaisti juurde minna, kes põhjaliklt selle ajukese meil pildis üle vaatax, süüvix Rauno tervisesse ja selgitax, mida oodata ja mida mitte. Pelgalt Jumala peale ei tohi ju lootma jääda, sest Jumal on meid niigi palju aidanud. See doktor, kes Raunol Pärnus on, pole küll eilane ja ta on väga kirglik tohter oma patsientide tervise parandamises, kuid midagi nagu olex vajaka. Raske on suhelda inimesega, kes nagu ignoorix kõnesid ja maile. Pikalt ootasin tervisekirjeldusi, mille edastasin perearstile, kuna perearst tõepoolest ei ole Rauno tervisega kuidagi kursis, kui tal pole isegi kus kohast lugeda. Mõtlesin juba, et peax end taas kord Raunoga ravile kaasa sokutama, et näha, kas endiselt tehaxe samu asju v. mis muudetud on. Õnnex on Rauno ikka iga kuu läinud Pärnusse ravile ja asi seegi, arvestades eelnevaid aegu, mil Ta kõigest loobuda tahtis. Praegugi on ta taas Tervises. Kui helistasin, siis istus noorhärra baaris ja kui ma õieti nüüd aru sain, siis ei olnud Ta seal üxi. Olevat mingi Hiiumaa kutt, kes ka Tervises taastumas. Päeval uurisin Aliisilt, et kuidas neil läheb ja siis sain vastusex, et kõik on OK.

Vahepeal on meil rahulikult sujunud. Vahelduva eduga käime kultuuri nautimas, küll kontserdil, küll teatris. Nüüd, kui Haapsalu kultuurimaja on värskendatud, on seal kohe mõnus käia. Küll peab mainima, et tänase päevani on seal puudisi, puuetega inimeste tarvis. Ei viitasid, ei silte n. inva wc-sse ei saax ega oskax minnagi. Üritusi aga mõistetaxe seal endiselt korraldada:D Ise olen vahepeal end täiendanud ja alates septembrist olen omale 5 tunnistust saanud. Veel on tulemas 2 koolitust selles aastas. Seega rikkalik saak ja ehk ei libise need teadmised mööda külge alla. Petsil on uhkelt tööd olnud aga temal jagub ikka aega ja tähelepanu ka meie jaox. Kui ikka vähegi võimalust oleme ringi sõitnud ja ilma uurinud. Minu poolest võivad nüüd jõulud tulla küll, sest ka kõik uuringud mu oma tervise osas on tip-top. Globaalsete muredega ma end ei vaeva, püüax oma maailmas rahu hoida. Mis siis veel, mis olex kribamist väärt? Äkki see, et meil õnnestus suurepäraselt sotsiaalmajas Mella loeng? Loodetavasti te teate, kes on Mella? Mees, kes ei räägi ja joonistab n. maalib jalgadega. Programmeerib ja toimetab arvutitega. Tema eest räägib häälsüntesaator ja nii ta pidas ka loengut, kuidas ta on omale töö leidnud, mis moodi suhtleb, kuidas elus hakkama saab. Kui terve inimene suudab viriseda ja vinguda, olles laisk ja leida vabandusi, mix ta tööd ei saa, siis peax selline loeng olema neile inimestele lausa kohustuslik. Lapsed, kes olid seda loengut vaatama-kuulama tulnud, olid nii innustunud, et proovisid ka hiljem suu ja jalga joonistamist. Mingeid selliseid loenguid, koos töötubadega tahax veelgi korraldada.

Aasta lõpus on Raunol ehk tütreke külas, sest hetkel oleme asju nii ajanud – kirjateel. Chrity isegi andis teada, mis tüdrukul puudu ja mida osta. Seega pole seis enam kõige hullem, kus üldse mitte midagi teada polnud. Heinar isegi viis nad pealinna poodlema, et preilid saax oma tahtsi valikuid teha. Muidugi mõned ostud tegime ka ise ja saatsime pakiga Kuusallu. Nüüd dedsembri alguses ma püüan täpsustada veel, millal on need kuupäevad, millal nad täpselt laekuvad, et saaxime ka oma tegemistega arvestada. Plaanisime, et alates jõuludest kolix aasta lõpuni maale. Kui aga Rauno tulla ei taha, siis jääb Ta üxi Haapsalusse, kuna vanaema ja vanaisa jäävad ka linna n. Ta saab alati nendega ühineda, kui tahab. Nii ei pea ka kasside pärast muretsema, kuidas nendega saab olema. Ise olen ma jõululaupäeval tööl ja sellex plaansin ma turvakodus jõuluõhtu korraldamist. Ehk leidub häid inimesi, kes aitavad katta nende pidulikuma lauakese n. lastele olex vaja ka kingitusi kuuse alla. Vähiühinguga me ilmselt see aasta vist eraldi pidu ei teegi, vaid liitume Läänema Puuetega Inimeste Koja üritusega. Kingitused on mul neile juba olemas, tänu Margitile, kes disainis meile uued ühingu logoga T-särgid. Nüüd on need vaja vaid pakkida.Peale kauba veel kujundas Margit ka uued visiitkaardid. Mis aga omade jõulukotist saab, pole päris selge aga ideesid jagub. Jõuludeni on veel muidugi sutsu aega kah. Oih, Petsi töökoha jõulupidu on ju ka veel, kuhu minema peab, oi ja kindlasti on meil ka oma kolleegidega istumine tulemas...aga ega needki pidamata jää. Eee...ja ajakirjast TIIU taheti ju ka minuga intervjuu teha.....ma parem nüüd lõpetan, sest muidu jäängi siia mõtetult lobisema.