pühapäev

Nelipühad ja lastekaitse eelne päev - megasoe ja tegus.

Kui juba hommik on ilus, siis mis võix seda rikkuda...vist mitte midagi, sest kohe on järgmine päev, kui ma seda kirjutan;) Rauno oli tubli, sest sõi taas kenasti ja enne, kui ma läxin Punase Ristiga üritusele, aitasin emal Rauno õue viia, kus nad pikalt jalutasid. Peale lõunat tegin Rauno veidi tusasex, sest ortoosid oli ju vaja taas panna aga need kohe üldse ei meeldi Härrale. Hiljem tuli Taivo meile külla ja me tegime megavahvaid pilte päikeseprillidega, kus nad Rauntsiga koos voodites lebosid ja pilgud päikeseprillide taha peitsid. Veidi lobatud ja pikutatud, sättisime taas Rauno välja minekux valmis n. Pets tuli meile järgi ja me jalutasime promenaadi. Tellisime menüüst porgandipüreesupi krevetidega ja kohupimakreemi kiividega, mille Rauno kenasti taas ära sõi. Ja mis me siis arvame, palju mees juurde võtab?! Teisel nädalal 3kg juures - no supper ju, sest nii see energia tulebki, mida taastumisex vajame. Õhtu lõpetasin meie Toomkirikus, koos Pirita Kloostri nunnadega, kes ka kontserdile tulid. Peale ilusat kontserdi kolasime veidi lossipargis ringi ja kohvitasime n. siis lefa-lefa ja kalli-kalli. Nad on nii armsad, et mul ei jätku sõnu, imetlen neid! Päeva lõpp oli veits töine arvuti taga, kus asjatasin veidi vähiühingu dokustaatidega ja nüüd tuttu, sest homme on jälle tegus päev.

mõnuzzzz....

Ma olen ikka nii meeldivalt üllatunud ja tõeliselt õnnelik, et Raunole taastusravi võimsalt mõjub. See on Talle küll meeletult raske ja mitte kõik ei ole meeldiv, kuid kõik see annab tulemusi. Ortoosid mis kätte seotaxe, teevad valu. Riputataxe jalgupidi raskustega, jälle valus. Tõmmataxe seisulauale pooleldi püsti, taas valus...aga läheme võimlemissaali ikka õhinaga, siis näeb ka teisi, kes käima tahavad hakata ja püüavad kõigest hingest end taastada. Söömine on iga päevaga parem ja parem. Täna püüdsime ka tassist juua. Kui nii edasi, siis varsti oleme sondist vabad. Täna jalutasime ja söötsime linde promenaadil n. käisime seal välikohvikus jäätist söömas. Rauno uuris väga hoolega menüüd, kuid kahjux ma olen ikka veel suht nõrk Tema soove lugema, kuna Ta kindla märguandega ennast siiski ei väljenda. Pets tegi täna A4 lehele JAH ja EI sõnad n. proovime, et kas siis saame ka konkreetsemaid vastuseid. Ma saan küll aru, et peaxin ise veidi puhkama, kuna Ta on parimates kätes, kuid mul on ju omal ka hasart sees ja tahax iga väikese sammu juures olla ja Teda aidata. Ilmselt, kui Rauno koju tuleb, siis ei saa ma ka enam nii rahulikult öösel magada, kuid küll meil siis oma režiim välja kujuneb. Tuleb, mis tuleb aga hetkel on mõnuzzzzz....

Rauno on juba tiba üle nädala olnud taastusravis ja tulemusi on lausa silmaga näha. Meie 33kg'le on lisandunud 2kg. Jõud on tulnud ja seda näitab Ta välja oma jalgade kõigutamisega ja puusa liigutamisega n. teda peab ratastoolis lausa rihmadega kinni panema. Söögiisu on Tal hea, sööb nagu vanamees;) Milline kergendus.....asjad liiguvad õiges suunas. Sellest sain ma kohe esimesel päeval aru, kui Haapsalu rehabilitatsioonikeskusesse jõudsime. Initsiatiiv haarati meeskonna poolt üle, koostati programm - Raunoga tegeletaxe!!!! Milline kergendus! Personal käis ja tutvustas end Raunole, rääkisid temaga. Oli tunda, et Rauno sattus lausa vaimustusse. Üle pikaaja ta magas taas päeval kohe mõnuga.

Kui ilm lubab, siis homme läheme pikemalt välja jalutama, sest pühapäeviti protsedure pole ja siis on meil seda aega nagu rohkem käes. Raunole meeldib väga ringi rallyda ja uudistada. Ta kindlasti tunneb palju tuttavliku ja mõistab paljudki, mida kinnitas ka kõneravi arst, kes Raunoga pikalt suhtles. Saime ka kinnituse, et Rauno tõesti adub kirjapilti ja mõistab, kui Temaga räägitaxe, kuid motoorika on tal väga aeglane. Tasa ja targu, küll kõik taastub. Mõtlen juba sellele, et kui me koju läheme, missugune meie elu saab kõigepealt olema. Pean ilmselt rentima spets voodi Raunole, et Tal mugavam olex ja ex mul omal ole ka kergem Temaga nii toimetada. Ruumi jääb meil küll vähex aga ehk esimese hooga saame hakkama. Hakkan küll selle pilguga vaatama, et saaxin üürida suurema korteri ja esimesele korrusele, siis saame omalkäel ka õues käia ja ei pea ootama, millal keegi meid õue aitax kolistada. Kindlasti hakkan ma uurima ka seda, millal olex Raunol õige aeg kõnniroboti peale minna. Ex näis.... hetkel kevad lokkab õites ja suvi veel ees, mis annab kohutavalt positiivse laengu.

.....

Elumerel seilates vajame kindlat alust, et üles ja alla lainetel loxudes, pind alt ära ei kaox. See olex nagu ulme....

Kust saab inimene omale kindla põhja - ilmselt lapsepõlvest. See mõte viib mind ikka ja jälle oma ema juurde, kes on uskumatu Naine. Ta on suutnud minus kasvatada tugeva enesekindluse, ka siis, kui see kõikuma kipub. Hetkel mil Raunogi tervis kõigub nagu parveke rahutul elumerel, julgen ma siiski loota parimale. Täna minult küsiti, et kas Rauno hakkab taas käima, siis ma ei tea kust, aga ma vastasin suht enesekindlalt, et JAH. Minu sisemine "mina" kipub küll "kääre" tegema, kuid positiivsus võidab! Alles eile ma küsisin Peetrilt, et kas see elu nüüd jääbki niiiiii...., millex, mix? Olin suht löödud, et Raunol jälle tekkis väike kriis ja teda tuli aspireerida. See üles ja alla kõikumine tahab mu lootusi purustada. Juba kui on parem, tahax liikuda taastusravisse aga nii kui söömisega jälle kehvasti, tekkib hirm, et mis me siis taastusravis teeme? Kas ma kiirustan? Taastumine on ju esimese aasta sees kõige olulisem. Samas, nii ränk trauma nagu Raunol, tahabki aega ja kiirustamine olex liiast. - Vot nii ma siis kõigun oma mõtete ja olemisega, kas nii v. naa, kas üles v. alla.....? Minu alus igatahes veel ei leki ja Rauno õrna parvekese haagin enese külge. Küll tuleb aeg, mil Rauno taas ise uljalt tüürib!

pool aastat

Alanud on mai kuu ja teise kuupäevaga sai pool aastat, Rauno õnnetusest. - Juba pool aastat või äkki alles? Igatahes on päev korraga elamine olnud vahepeal tund korraga, sest tagasilöögid paranemise osas olid väga karmid n. on väga hellax teinud. Samas on tärkav kevad nii kaunis ja jõuduandev, et see peax ka Raunot veidi mõjutama ja ilmselt see ka nii on. Hommik, mil ma Tema juurde haigla läxin oli midagi erilist. Ta magas linnu und ja oli pooleldi suikuv. Avas silmad ja need olid nii ilusad ja värsked, kallistasin Raunot ja ta hakkas nagu kaebama "kus sa nii kaua olid". Kallistasin ja rääkisin, kui oluline Ta mulle on ja et ma annax siin elus kõik, Tema nimel. JA SIIS....siis oli üllatus, kui üritasin proovida, kas Ta ehk soovib (silikon)lutipudelist süüa. Raunol oli vist näljatunne nii suur, et kukkus seda tõsiselt luttima JA PÕHILINE, Ta ei aspireerinud kordagi omale kurku! Muidugi ei olnud kogu päev nii ilus, sest pidin Teda siiski korra aspireerima, kuid see kogus polnud enam pooltki nii hirmuäratav, kui see varem oli. See, et me taas neelame ja saame ka lusikast söödud, annab palju lootust. Nii saame ehk oma toitained ka kätte, kui asjad loomulikumalt sujuma hakkavad.

Ma ei suuda ära kiita oma PERE tiimi, kes on mulle nii suurex toex.....ei saax ma ju tööl käidud ega kodus majandatud, kui mulle kallid inimesed mind ei toetax. Ema on mul vapustav!!! Kõik head omadused, mis minus leida võib on raudselt Temalt pärit. Milline visadus ja jõud on ühes väixes Naises, kelle elu ei ole teps, mitte meelakkumine olnud. Annax Jumal Talle kauneid eluaastaid veel palju! Seda kõike soovin ka oma kallile kaasale, Peetrile, kes on nii mõistev ja toetav mees, et paremat ei oskax tahtagi. Ka haiglas olev meeskond on supper. Rauno on nagu "polgu poeg" kõik hoiavad end Tema looga kursis, pakuvad omapoolset profesionaalset abi. Neid inimesi, kes on hingega asja juures, tunneb kaugelt ära ja Jumal õnnistagu neid inimesi. Helistasin ka just veidi aega tagasi haiglasse, kui murelik mamma....muretsemisex polnud põhjust. Rauno magab rahulikult ja nii sügavalt, et ilmselt ärkab alles hommikul, kui ma taas Tema juurde lähen.