Rauno on juba tiba üle nädala olnud taastusravis ja tulemusi on lausa silmaga näha. Meie 33kg'le on lisandunud 2kg. Jõud on tulnud ja seda näitab Ta välja oma jalgade kõigutamisega ja puusa liigutamisega n. teda peab ratastoolis lausa rihmadega kinni panema. Söögiisu on Tal hea, sööb nagu vanamees;) Milline kergendus.....asjad liiguvad õiges suunas. Sellest sain ma kohe esimesel päeval aru, kui Haapsalu rehabilitatsioonikeskusesse jõudsime. Initsiatiiv haarati meeskonna poolt üle, koostati programm - Raunoga tegeletaxe!!!! Milline kergendus! Personal käis ja tutvustas end Raunole, rääkisid temaga. Oli tunda, et Rauno sattus lausa vaimustusse. Üle pikaaja ta magas taas päeval kohe mõnuga.

Kui ilm lubab, siis homme läheme pikemalt välja jalutama, sest pühapäeviti protsedure pole ja siis on meil seda aega nagu rohkem käes. Raunole meeldib väga ringi rallyda ja uudistada. Ta kindlasti tunneb palju tuttavliku ja mõistab paljudki, mida kinnitas ka kõneravi arst, kes Raunoga pikalt suhtles. Saime ka kinnituse, et Rauno tõesti adub kirjapilti ja mõistab, kui Temaga räägitaxe, kuid motoorika on tal väga aeglane. Tasa ja targu, küll kõik taastub. Mõtlen juba sellele, et kui me koju läheme, missugune meie elu saab kõigepealt olema. Pean ilmselt rentima spets voodi Raunole, et Tal mugavam olex ja ex mul omal ole ka kergem Temaga nii toimetada. Ruumi jääb meil küll vähex aga ehk esimese hooga saame hakkama. Hakkan küll selle pilguga vaatama, et saaxin üürida suurema korteri ja esimesele korrusele, siis saame omalkäel ka õues käia ja ei pea ootama, millal keegi meid õue aitax kolistada. Kindlasti hakkan ma uurima ka seda, millal olex Raunol õige aeg kõnniroboti peale minna. Ex näis.... hetkel kevad lokkab õites ja suvi veel ees, mis annab kohutavalt positiivse laengu.