.....

Elumerel seilates vajame kindlat alust, et üles ja alla lainetel loxudes, pind alt ära ei kaox. See olex nagu ulme....

Kust saab inimene omale kindla põhja - ilmselt lapsepõlvest. See mõte viib mind ikka ja jälle oma ema juurde, kes on uskumatu Naine. Ta on suutnud minus kasvatada tugeva enesekindluse, ka siis, kui see kõikuma kipub. Hetkel mil Raunogi tervis kõigub nagu parveke rahutul elumerel, julgen ma siiski loota parimale. Täna minult küsiti, et kas Rauno hakkab taas käima, siis ma ei tea kust, aga ma vastasin suht enesekindlalt, et JAH. Minu sisemine "mina" kipub küll "kääre" tegema, kuid positiivsus võidab! Alles eile ma küsisin Peetrilt, et kas see elu nüüd jääbki niiiiii...., millex, mix? Olin suht löödud, et Raunol jälle tekkis väike kriis ja teda tuli aspireerida. See üles ja alla kõikumine tahab mu lootusi purustada. Juba kui on parem, tahax liikuda taastusravisse aga nii kui söömisega jälle kehvasti, tekkib hirm, et mis me siis taastusravis teeme? Kas ma kiirustan? Taastumine on ju esimese aasta sees kõige olulisem. Samas, nii ränk trauma nagu Raunol, tahabki aega ja kiirustamine olex liiast. - Vot nii ma siis kõigun oma mõtete ja olemisega, kas nii v. naa, kas üles v. alla.....? Minu alus igatahes veel ei leki ja Rauno õrna parvekese haagin enese külge. Küll tuleb aeg, mil Rauno taas ise uljalt tüürib!