suvi

Suvi on täiel rinnal võidutsemas ja seda just siis, kui meie kenasti kodus oleme n. üritame igast päevast osasaada. Ma ei kujutax ette, kui mul polex nii mõistva suhtumisega inimesed kõrval....uuh. Karm olex, kui peaxin oma tööst loobuma, et Raunoga kodus olla. Milline energia pidevalt kokates, et toit olex mitmekesisem ja Rauno kasitud, kui ema mind ei aitax. Vend kes on ka lubanud abix olla, on siiski omi tegemisi tähtsamax pidanud ja temast on vähe abi, sest ratastooli veame me ikka ise oma jõududega teiselt korruselt edasi-tagasi. 10 päeva on nüüd täiega puhatud, kui mitte arvestada Sven'ni, kes käib meid järjekindlat nõeltega suskamas. Milline supper töö ja pühendumus, see on ka asi, mida ei saa hinnata, sest see on hindamatu. Rauno on küll hakkanud näitama oma pahameelt nõelte suhtes, kuid alati räägin ma üle, kui oluline on see teraapia Tema jaox. Esmaspäevast lubas Hedi vanaema meile appi tulla, kes hakkab Raunot masseerima ja võimlemise osas püüan rääkida Ottiga, sest mu oma jõud napib Raunoga võimlemisel. Olen lasknud Tal nüüd teha voodis kõike, mida Ta suudab ja jälginud seni, kuni Ta ära väsib v. siis muutub omale ohtlikux. Täna Ta näitex lohistas ennast voodist maha, põlvili ja jauras mitu head minutit, püüdes voodisse tagasi saada aga seda veel loomulikult ei juhtunud, kuid pea see nii on. Naljalt Teda enam üxi ei jäta, sest iial ei tea, millal Ta üle voodi kavatseb tulla. Oleme mõned päevad ka kaugemal tuuritanud autoga. Pets sätib autos eesistme just nii, et ta ei pääsex lollusi tegema ja nii me siis rallyme. Üxpäev käisime suuri tuulikuid lähedalt vaatamas, tuulepargis. Käisime külas ponidel, kus oli pisike varss ja sugulaste pool Taeblas. Varsti võtame veel pikemadki tuurid ette, kuid homme seisab meil ees suur katsumus, kus püüame Raunot, Petsiga pesema saada. Peetere oskab julgustada ja kui ausalt öelda, siis ma olen Tema peale väga kindel. Võtame Rauntsile midagi sooja kaasa, et Ta hiljem külma ei saax ja teeme selle ürituse sotsmajas teox.

Pean miskit enesega veel ettevõtma, sest katus sõidab, kuna sain öösel fantoomvalusid tunda, milliseid ei mäleta peale haigust. Suisa magada ei saanud ja hommikul helistasin perearstinõuandlasse, et kas valuvaigistid võix aidata. Lasin igax juhux ka perearstil midagi äkilisemat sellex puhux väljakirjutada, kuigi fantoomikaid ravitaxe enamasti ikka antidepressantidega, mille ravi tuli mul pooleli jätta, kuna verd lippas ja see ei tahtnud enam kuidagi pidama jääda.

Hetkel on nii armas vaadata, kuidas Rauno magab küljepeal ja sellex ei ole vaja toestavaid patju, vaid Ta teeb seda ise. Kujutan ette, kui hea tunne Tal enesel kohe on. Tuleb kohe meelde, kuidas ma tahtsin kõhuli magada aga ei saanud ja kui üxkord see võimalus tuli...mmmmmm