positiivne

Olin ärritunud, mis ma olin, kuid nüüd on kõik positiivne. Terve mõistus võitis ilmselt ja kindlustusest lubati jätkata veel taastusraviga see nädal ja härra "spetsarst" saabub siiski kohapeale meid vaatama, nii nagu asjad tegelikult käima peavadki. Meil ei ole ju midagi selle vastu, kui saame parimat ravi, mis eestis saada, seega ootame ilusaid pakkumisi.

Selle mõne päevaga on jälle mega edasiminek toimunud! Rauno käib kõnnirajal päris edukalt. Traxid on tal muidugi peal, kuid milline hoiak...supper! Kõik mida treener ütleb või õpetab, täidab Rauno 100% -iliselt ja seda on nii hea kõrvalt jälgida. Tegime sellest väikese filmi ja mitmed fotod, et olex mida vaadata kunagi. Tegevusteraapias lahendab Raunts ristsõnu ja loogikaülesandeid, mis kenasti õnnestuvad. Käisime Raunoga arstile ka kingitust ostmas, kuna Õilme läks puhkusele ja me ei näe teda ilmselt ka mitte jõuludel. Mix see kingituse ostmine nii oluline on, et seda siia kirjutan? Aga sellepärast, et Rauno valis selle täiesti ise ja minu arust oli see suurepärane. Jõudsime meie linna väikesesse kunstikauplusesse, kus olid käsitööna maalitud tassid ja Rauno suutis sealt valida minu arvates just selle õige Õilmele, mis väga läheb kingisaajaga kokku. Meil ei ole põhjust millegi üle nurisdeda ja naudime, mida meile antud on...mõtlesin just, et seekord tulevad hoopis teistsugused jõulud ja aastavahetus, sest Rauno on taas meiega. Homme algabki advendiaeg - soovin kõigile, kõike kaunist ja rahu hinge!

oh ja ah;)

Oh seda masu aega küll, kus taastusravid patsientide saamisex, lähevad või sõtta. Uskumatu...Olin nagu särisev tulekera, kui sain teada, et kindlustuses olev expertarst andis hinnangu Rauno taastusravi kohta, mis nullis mu tuju. Dr.Koltsi arvates ei tehta Haapsalu rehabilitatsioonihaiglas taastusravi vaid toetavat ravi, mida aga Raunole pole vaja, kuna see ei aitavat. Nii lolli juttu pole ma ammu kuulnud. Üks arst arvab korraga, et kogu tiimi töö olex nagu mõtetu vist. ME EI OLEX TÄNA SELLISES VORMIS, KUI MEIL POLEX OLNUD SELLIST TIIMI!!!! Jumal on seda näinud ja mitte üx konn, kes tunneb mättal end, kui Himalajal, ei tule ikka köhima küll. Loodan, et dr.Kolk jõuab veel see nädal kenasti meile taastusravisse ja annab oma pädevusele vastava hinnangu siis, kui on ka patsienti näinud ja tutvunud tema haiguslooga. Kõik võib olla ka õige aga see asjade käik ja suhtumine jätab ikka jämedalt soovida. Rauno on hetkel nii hakkamist täis ja liikumas oma suure soovi poole, kuid nemad arvavad kindlustuses, et EI jätame selle nüüd pooleli, sest see ei anna seda tulemust. Rauno teeb juba oma esimesi samme ja ta tahax jõuledex oma perele teha jõulukingix selle, et suudab iseseisvalt kõndida - kuid millex?! kuvaritaga istuvad inimesed ju teavad paremini mida Rauno tahab:(((( võtab ikka nördima küll. Aga seda asja ma veel nii ei jäta! Ma nõuan kirjaliku selgitust kommentaaridega ja ma ajan õigluse jalule. See, et ühele taastusravile olex kindlustatud patsienti rohkem vaja, kui teisele, arvestamata patsiendi ja ta pere arvamust....ma tahan näha kaugele nad julgevad minna.

Vahepeal on meil muidu kenasti läinud ju. Tänasest ei käinud mina enam basseinis kaasas. Rauno saab suurepäraselt kõikide harjutustega ka ise hakkam. Põhimõtteliselt ei olegi minu abi enam vaja, Ta saab kõigega kenasti ise hakkama. Küll aeganõudvalt aga kuhu kiirustada, ikka tasapisi, siis tulevad ka paremad tulemused. Sellest nädalast on Raunol ka uus toakaaslane Mihkel, kes on aktiivsem suhtleja, kui eelmine toanaaber Edu. Elu taastusravis on lõbusam, kuid üx paha asi kah...Rauno pani nüüd taas ka suitsu ette. Olin päris nördinud, kui Ta seda mulle teatas, kuid mis ma teha saan? Soovisin ju väga, et Ta hakkax suhtlema omavanustega, kellel ka rasked traumad on, kuid seda ma muidugi ei oodanud, et suitsetamine Rauntsile veel sobix. Näis - mina Talle suitsu ei osta ja kui jalad all, ex läheb ise poodi suitsu järgi. Igatahes meeldib Raunole hetkel taastusravis ja Ta ei taha isegi nädalavahetuses koju.

Sain käia ühel ilusal vastuvõtul Nordic hotellis, kus peeti liikumispuuetega inimeste ühingu juubelit ja kõne pidas ka meie President, T.H. Ilves. Oli suurejooneline pidu ja VIP-e oli seal igas galiibris. Tublisid ja aktiivseid inimesi peeti ka kenasti meeles n. suruti käppa. Tõeliselt ilus, kui tunnustataxe neid inimesi, kes vaatamata kõigile raskustele on suutnud midagi korda saata. Nii mõnelegi siin ühiskonnas on see hea näide, kuidas saadaxe hakkama ja ei piriseta igal sammul, et riik on süüdi. Kõik hakkab pihta ikka inimesest endast! Üx armas tunnustuse pälvinu, Reelika Karu, kinkis mulle oma lepatriinud, mille ühest annan Raunole. Panen ka pildi neist lepatriinudest siia, et olex teada, millised on originaalid, kuna mõni kurikäsi on kahjux võltsinguid teinud ja nendega äritsenud. Reelika ise neid otseselt ei müü, kui keegi vastutasux raha annab, siis vastu ta pole, kuid ta ei äritse nendega. Reelika lepatriinudel on alati allkiri ja need on 6 täpiga.

...

Oli ikka hea etendus küll see "Jalutuskäik Dinosaurustega". Nii mõnigi suutis vinguda aga ma siiski arvan, et on olemas valikuvõimalusi. Alati võib ju pubisse minna ja nina täis tõmmata, et mitte end kultuursemalt harida. Selles etenduses oli minu jaox üllatusi küll, kes ma pole väga uurinud(vist huvipuudusest)dinosauruste ajastut. Armsalt ülesehitatult ja vägagi efektne etendus suutis muljet avaldada nii 3 aastastes, kui ka nende vanavanemates. Meiegi pere läx paraja pundiga, kuigi pileteid ostsin ju ainult 3 alguses, siis kui Rauno veel asjadest midagi ei mõiganud. Teadsin, et sinna me läheme....paar nädalat enne etendust, vahetasin ühe tavapileti ratastoolikoha vastu, sest Raunot olex seal olnud raske oma koha peale tõsta. Ratastooli saatja sai aga tasuta ja päris tilludele oli see ka tasuta. Nii me siis läxime - Peeter, mina, Rauno, Kellykene ja Gunnar. Pärast etendust läxime kõrvalolevasse kaubandusekeskusesse keha kinnitama.

Esmaspäevast on taas Rauno olnud taastusravis, kuhu Ta keeldus ju vahepeal minemast aga nüüd puhuvad teised tuuled. Esmaspäeval olin terve päeva temaga seal ja vaatasin, kuidas Ta kohaneb. Kõik oli tipsen-topsen, kuid söögisaalis läx Ta nukrax ja ei saanud hästi süüa, soovis üldsegi toas süüa. Küsisin siis, et mis viga ja Ta vastas nutuse näoga, et Tal on kurb olla, kuna siin on nii palju haigeid lapsi ja Tal tuleb nutt peale, kui Ta neid näeb. Rääkisin, et sellex nad kõik siin ongi, et taas tervex saada nagu sinagi ja nii me saimegi selle asjaga ka ühelepoole n. Rauno nõustus edasi sööma. Teisipäeval, kui läxin taastusravisse külla oli Ta väga heas tujus ja istus arvutis. Viisin Talle kohvi ja muud nänni mida tellis n. küsisin, et mis Ta teha soovib v. kas ma üldse pean seal olemas, siis vastas Ta, et vahet pole....hakka või solvuma aga seda oli hea kuuulda ikka ka, et iseseisvus on olemas Ta leieb omale tegevuse, kui vaja. Õhtul viisime palatisse veel teleka, sest selles palatis seda ei olnud aga vahest ju tahax midagi silmaotsast piiluda. Täna aga läheme esimest korda vesivõimlemisse. Täitsa huvitav kohe, kuidas see meil välja tuleb. Juba Rauno kirutas mulle messingeris, et tuli võimlemast ja pani ortoosisaapa jalga n. peale ujumist peab selle tagasi panema, sest tal on kindel plaan Chrityle üllatus teha, kui nad kohtuvad - käima! see on hetkel kõige suurem soov.

sina-mina

....ilmad on küll sellised, et kuidagi ei kippu välja minema.Sellised sombused ja jahedad, ei midagi konkreetset. Ex muidugi ka omajagu tegu selle väljaminemise juures, kuna Peeter on tööl ja raske on leida inimest, kes appi tulex meid teiselt korruselt tassima. Ilmselt see rutiin paneb ka tujule põntsu ja nii jonnib Rauno juba mitu aega, et tema taastusravisse sisse ei lähe ja kõik, et paneb sealt putket ja käitub inetult. Täna oli meil lausa suur tüli sellest ja niimodi riidu pole me veel iial läinud. Mõtlen siin endamisi, et kas olen Teda liialt poputanud äkki? Ma ei taha väga uskuda...mugavax ehk olen lasknud tal minna vaid oma laiskusest, sest tunnen, et vajan ka rohkem aega puhkamisex. Annan Rauntsile lihtsalt liiga lihtsalt alla. Lasen Tal ülbelt olla arvutis, kui sööb. Jalaga tegutsedes lasen Tal ka siis arvutis olla - ilmselt mu omad vitsad, kuna ta teab, et taastusravis see nii ei käi. Kannatust peab ikka kuhjaga olema, et Talle pidevalt seletada, mix see oluline on, et vaja seal taastusravis sees olla. Püüan Teda harjutada mõttega, et kõik ei keerle päris ümber Tema ja minagi vajan omale aega, et mitte end ära katkestada Tema tõstmise ja teenindamisega. Vahepeal jõudsme ikka Kuusalus käia, oli ju väikevenna Madis sünna. Rauno lootis seal ka oma pisipere kohata, kuid nemad olid oma kolimisaktsioonis ja jõudsid Kuusallu alles siis, kui meie poolel teel tagasisõidul Haapsalu olime. Sel päeval oli mul invaühingu üldkoosolek, kus olex viisakas olnud mul viibida, kuid sain sellest liiga hilja teada ja kui aus olla, siis enne kõike ikka pereasjad, kuigi jah - osutusin seal koosolekul valitux juhatusse. Eelnevalt olin ma muidugi ka selle kanditatuuri seadmisega nõustunud.(Indrekul on hea veenmisoskus:P)

Laupäeval on meil linna sõit, Dinosauruste jalutuskäigule, loodan, et sellest tuleb üx tore päev ja saame üle pika aja taas ilma kaema. Peax lausa vaatama, et äkki teex isegi mingi poodlemise tuuri, kui aega on ja ilm lubab kauem kolada. Esmaspäeval aga juba ongi aeg mõnex ajax taas taastusravisse kolida. Loomulikult luban ma Raunole nädalavahetustes kojutulekut, kuna nii tundub aeg kiiremini minevat, sest just nädalavahetused on rehabilitatsioonihaiglas vaixed ja igavad, mis kipuvad venima.

Ise olen püüdnud omi asju ajada nii palju, kui Rauno mulle seda võimaldab. Olen saanud teabetoas tööl käia, kus Ta on maximaalselt paar tundi üxi kodus. Jätan Talle juua ja igax juhux pamperssi jalga, kuna suurema vajaduse juures Ta üxi potile ei saa, kuid pissime ikka kõik utkasse, kaasaarvatult ka öösiti - pole probleemi. Täitsa huvitav saab olema seekordne aeg taastusravis, kuna olen otsustanud, et jätan Teda rohkem üxi teistega suhtlema ja omi asju tegema, sest Ta peab hakkama saama ka ilma minuta. Saan siis ise rohkem vabadust ja aega endale, mida ma tõesti vajan....teen nüüd ühe hõõgveini ja lähen siis tuttu.

aasta möödumas - hingedepäev

See kõik nagu polex minu elu aga on....aasta tagasi 1 november, minu nimepäev, tavaliselt mõnus päev, eritigi veel laupäeviti. Rahulikult magamamindud, hingedepäeva hommik vaikne, kuni lülitasin sisse telefoni. TÄIESTI NAGU TEISELT PLANEEDILT...tuli sõnum, helista, kuna telefon oli välja lülitatud - kellasin Heinarile ja ta teatas mulle masendavama uudise, mis iial ühele emale võix olla - poeg on autoavarii tagajärjel koomas:(((

Vahest ei taha nagu siiani uskuda, et see nii läx aga jaah....uskumatuna tundun ma eneselegi, kui vaatan nüüd tagantjärgi pilguga ennast. Et sellise valuga veel mõistus alles jääb, kui jääb ikka? Ma toimetasin nagu zombi, silmad täis tühjust, mis peegeldasid vastu mu oma pisaraid - hirm, meeletu hirm. Minu kõige suurem tugi on mu kallis mees Peeter, kes mõistis mind kõiges ja aitas, kuna tal on olnud sellise draagilise sündmuse kogemused oma esimesest abielust. Tema kaotas oma kalli abikaasa. Kuna mul oli tugi ja ma ei varisenud kokku, suutsin ma omale ka taevast appi paluda ja nii see oli....Jumal võttis mind kuuda ja saatis meile Inglid appi. Enamasti vast ikka Raunole ja nüüd on meil olemas IME, sest tänase seisuga on Rauno heas konditsioonis, isegi paremini, kui loota julgesime, kuid kõik läheb paremax veelgi. Nüüd on meil hingedepäeval tähistada ka Rauno teine sünnipäev. Tegin Talle ka sellex puhux kingituse. Kuna ta oma esimese sünnipäeva kingix sai ristõelt Airikeselt hõbeketi, siis mina pidasin vajalikux nüüd selle otsa üx kulon osta. Valisin hõbeplaadi, kuhu Rauno soovib peale lasta kraveerida Kelly nime. Homme lähen ja lasen selle sinna peale kirjutada. Panin juba küünla põlema, sest varsti vahetub mu nimepäev Rauno teise sünnipäeva vastu ja kuna on hingedepäev, siis on küünal rohkemgi kui kohane....Mul on palju kalleid, kelle peale mõelda, keda enam ei ole, kuid ma tunnetan neid ja loodan nendega kunagi veel kohtuda. Senix, kuni maise eluga toimetame, vajame nende kõixuse tuge, et oma existentsi siin nautida ja valutumalt see elu lõpuni käia. Siinkohal loen mõttes Meie Isa Palve. Aamen.