sina-mina

....ilmad on küll sellised, et kuidagi ei kippu välja minema.Sellised sombused ja jahedad, ei midagi konkreetset. Ex muidugi ka omajagu tegu selle väljaminemise juures, kuna Peeter on tööl ja raske on leida inimest, kes appi tulex meid teiselt korruselt tassima. Ilmselt see rutiin paneb ka tujule põntsu ja nii jonnib Rauno juba mitu aega, et tema taastusravisse sisse ei lähe ja kõik, et paneb sealt putket ja käitub inetult. Täna oli meil lausa suur tüli sellest ja niimodi riidu pole me veel iial läinud. Mõtlen siin endamisi, et kas olen Teda liialt poputanud äkki? Ma ei taha väga uskuda...mugavax ehk olen lasknud tal minna vaid oma laiskusest, sest tunnen, et vajan ka rohkem aega puhkamisex. Annan Rauntsile lihtsalt liiga lihtsalt alla. Lasen Tal ülbelt olla arvutis, kui sööb. Jalaga tegutsedes lasen Tal ka siis arvutis olla - ilmselt mu omad vitsad, kuna ta teab, et taastusravis see nii ei käi. Kannatust peab ikka kuhjaga olema, et Talle pidevalt seletada, mix see oluline on, et vaja seal taastusravis sees olla. Püüan Teda harjutada mõttega, et kõik ei keerle päris ümber Tema ja minagi vajan omale aega, et mitte end ära katkestada Tema tõstmise ja teenindamisega. Vahepeal jõudsme ikka Kuusalus käia, oli ju väikevenna Madis sünna. Rauno lootis seal ka oma pisipere kohata, kuid nemad olid oma kolimisaktsioonis ja jõudsid Kuusallu alles siis, kui meie poolel teel tagasisõidul Haapsalu olime. Sel päeval oli mul invaühingu üldkoosolek, kus olex viisakas olnud mul viibida, kuid sain sellest liiga hilja teada ja kui aus olla, siis enne kõike ikka pereasjad, kuigi jah - osutusin seal koosolekul valitux juhatusse. Eelnevalt olin ma muidugi ka selle kanditatuuri seadmisega nõustunud.(Indrekul on hea veenmisoskus:P)

Laupäeval on meil linna sõit, Dinosauruste jalutuskäigule, loodan, et sellest tuleb üx tore päev ja saame üle pika aja taas ilma kaema. Peax lausa vaatama, et äkki teex isegi mingi poodlemise tuuri, kui aega on ja ilm lubab kauem kolada. Esmaspäeval aga juba ongi aeg mõnex ajax taas taastusravisse kolida. Loomulikult luban ma Raunole nädalavahetustes kojutulekut, kuna nii tundub aeg kiiremini minevat, sest just nädalavahetused on rehabilitatsioonihaiglas vaixed ja igavad, mis kipuvad venima.

Ise olen püüdnud omi asju ajada nii palju, kui Rauno mulle seda võimaldab. Olen saanud teabetoas tööl käia, kus Ta on maximaalselt paar tundi üxi kodus. Jätan Talle juua ja igax juhux pamperssi jalga, kuna suurema vajaduse juures Ta üxi potile ei saa, kuid pissime ikka kõik utkasse, kaasaarvatult ka öösiti - pole probleemi. Täitsa huvitav saab olema seekordne aeg taastusravis, kuna olen otsustanud, et jätan Teda rohkem üxi teistega suhtlema ja omi asju tegema, sest Ta peab hakkama saama ka ilma minuta. Saan siis ise rohkem vabadust ja aega endale, mida ma tõesti vajan....teen nüüd ühe hõõgveini ja lähen siis tuttu.