kribinal kriban

Kevad käes, teatrikuu lõppemas. Kojateater teeb ka ettevalmistusi, et laupäeval mõõtu võtta teiste amatööridega;) Vahepeal käisime aga meie Rauntsiga proffe vaatamas. Raunole meeldis teatris käimine ja tänas, et ma ikka ja jälle viitsin Temaga väljas käia. Minu jaox ei ole see viitsimine, ma teen seda lustiga, kui näen, et Talle meeldib. Iga uue asjaga on nii, et pean Teda veenma, et Ta ei pea kahetsema. Raunts on vähem streikima hakanud n. näib nagu mõistax, et nii saab elu põnevamax muuta. Üx päev olin ma laisk ja ei viitsinud süüa teha n. läxime pizzatama, ka see on Rauntsile mokkamööda;) Üldse on noorhärra kuidagi aktiivsemax muutunu ja tahtmist täis. Me istux vist päevade viisi kohvikutes, kui see kulukax ei kipix:D Hirmuga aga mõtlesin, et kui nüüd täiskuu oli, et äkki kisub kuidagi tujukax – no EI, suisa vastupidi. Ta on hakanud oma tujudest rohkem sotti saama ja oskab end jälgida. Solkas käimine on lemmiktegevusex saanud ja juba võrreldaxe jumet. Tema jaox on olulisem, et vistrikud kaovad näost;) Ise ma teex küll nüüd juba suuremad vahed, sest minu vananev nahk ei ole just kõige kaunim, kui ma grillitud olen… kipun kuidagi ruttu pruunix minema. Omal on mul olnud tihe graafik vahepeal. Käisime tuuri saarte vahel, et jääteest viimast võtta. Kihnus jäi vaid käimata. Tegime kiired visiidid nii siin, kui seal. Vähiühinguga on tegutsetud, PR delegaadix valitud, mõned lepingud ja muud asjaajamisedki. Teabetuppa on tulemas vabatahtlik(lõpux ometi!) ja Saaremaale hakkab tekkima ka ühing vähipatsientidele, mida saab julgustatud.

Ilmad on küll kummalised vahepeal olnud. Arvasin juba, et nüüd on talvega kõik, kuid hommikul hõõrusin silmi ja ei tahtnud uskuda, et maa jälle valge oli. Õnnex sulas see lumeollus kiirelt ja kevadlillede hiirekõrvul võrsed, olid end taas päikese poole sirutamas. Ilusamad ilmad panevad inimesed rohkem liikuma nagu sipelgad pesas ja võetaxe ka pikemaid otsigi ette. Nii saabus meite maile käima ka tädi Salme, keda pole küll julgelt mingi 3 aastat näinud. Emal oli eriti hea meel, sest ta ise rändab väga harva ja polnud ammu oma õde näinud. Selle puhul sai suisa hõbekael Asti vatud;)

See kella keeramine pole ikka asi ega midagi. Ma olen nüüd veel laisem, kui muidu. Mina ei ole ju hommikul vara ärkaja ja nüüd ärkan ma üldse tänu kella keeramisele, poolest lõunast – päevast kohe kahju:S Tegemised aga ootavad….ega ma pääse ilmselt siia enne kirjutama ka, kui järgmine kuu alles;)

kevade ootuses

Pildil: Raadiomaja tehnilise osak. kapipealne;) - nagu muusium:D

Korraga on jälle nii palju tegemist. Talvekaamos on möödumas, sest peatselt on ametlikult algamas kevad. Projektirahad on hakanud liikuma ja seda ilmselt kõikjal, mitte ainult meil, sest organisatsioonid, kuhu kuulun nagu tahax korraga üritusi korraldada. Õnnex on küll päevased vahed aga mul on Rauno heaolu siiski nr.1 veel. Raunoga lihtsalt peab tegelema, kuni olen kindel, et deprekas teda ei ohusta. Kohe saab Raunol Neurozani karp tühjax, siis proovime Ivo toodud preparaate (mis on ka looduslik) n. kui need ka ei aita, siis võtame ette psühhiaatri juurde mineku. Muide, me püüame energiat ammutada ka solaariumist, seda siis veidi nagu valgusteraapiana võttes. Loomulikult kasutame me ka pruunistajaga kaitsekreeme, et kaunis jume saada. Samas on see ju veidi ka nahale ettevalmistus, Hispaania päikese šhoki vältimisex:D - kõik on nii head põhjused päikesekirstus käimisex:P Meeleolu püüame hoida endiselt igal võimalikul moel. Käisime hiljuti kultuuripealinnas, kultuuri ammutamas:D Heili, kes laenab meile gps seadme Hispaania kaardiga ja vestmiku, mida sirvides püüan end Hispaania keelega kurssi viia – tegi meile põhjaliku exkursiooni raadiomajas. Mina olin seal küll ennem käinud, kuid Rauno ja Peeter olid raadiomajas esimest korda. Pärast läxime Lidosse keha kinnitama, sest sealt oli kõige parem edasi suunduda kinno. Vaatasime Solarise 3D kinos filmi Sanctum. Vinx-vonx film, mille lõppedes küsisin kohe Raunolt, et noh, mis esmamulje on? Hirmus, vastas Rauno. Peale kino läxime Nunnakeste juurde, kallistasime nad kenasti üle, haarasime kauba kaasa ja sõitsime koju tagasi. Seekord oli kaubajagamine eriti lihtne ja ei läinud päevagi, kui kogu staff sai oma koha.
Märtsi kuu jooxul tuleb Raunole ära teha viimane puugivaktsiin ja nüüd ootamegi, millal Kaja meile teada annab, et vaja sutsaka järele minna. Ootan isiklikult juba ka nädalavahetust, sest siis lähen ma Raunoga teatrisse. Me küll oleme peale avariid koos teatris käinud aga siis oli Ta nagu sundseisus, kuna oli ratastoolis ja me lihtsalt viisime Rauno teatrisse. Nüüd aga soostus noorhärra ise kaasa tulema ja ma ei saa seda ju mitte kasutamata jätta, kuna nii harva, kui Ta üldse kuskile nõus minema on. Seniks aga tegutseme ja asjatame (chillime&hängime), loodame võita bingo lotos n. sööme end maiustustest paxux:D

Kavatseme nüüd just minna katsikule. Haapsalu haiglas oli üx armas hooldusõde, kellel sündis tütreke. Läxime nüüd – tsaokakao:P

Plirts-plärts, käes on märts:P

Pildil on meie Liisi, kes kevadpäikese käes küpseb - kassilaip:D

Masendavaim aeg hakkab pöörduma, päevad lähevad aina pikemax ja kevadtuuled sulatavad koos päikesega lumekuhilaid väixematex. Kevadisemad meeleolud on ka Raunol. Osake sellest on ka arvutil, mis lõppudelõpux tuli parandusest. Aega võttis aga asja sai – no ei ole nii uutele arvutitele kohe ekraani saada lihtsalt. Paranduse käigus jäi meil aga akulaadija kuskile kadunud asjade hulka ja see tuli meil uus soetada. Ka uued kõrvaklapid tuli osta – Raunts kohe oskab neid lõhkuda;) Mina saan ka nüüd jälle liikuma, sest auto tuli remondist. Tööle ja koju sõitsin ma vahepeal taxoga, sest sellise libedaga nagu praegu on, ma käia ei riskinud. Tuska teeb vaid see, et need on päris suured väljaminekud just siis, kui plaanime reisi. Ega me sellelt reisilt mingit imet oota aga positiivne on see kindlasti, lootuses, et Rauno hakkax oma ninast kaugemale nägema. Libedaga polegi me suurt miskit ettevõtnud. Ikka vanaemal ja vanaisal külas käinud ja naabruses, Teele kohvikus. Küll oli armas, kui kohviku omanik pidas olulisex meie, kui kundede arvamust ja tuli arutama meiega veidi sisekujunduse toonide osas. Minumeelest oli see väga liigutav.
Nüüd, kui me taas vabamalt liikuma saame, siis teeme ühe visiidi taastusravisse ja uurime, millal Rauno võix nende teenuseid saama hakata. Meile sobix aprilli lõpp ilmselt, siis on teed sellest libedusest vast puhtad ja mees saab ise sinna tatsata. Ex näis, mis meile sealt räägitaxe üldse. Neid ilmselt huvitax, kui Rauno seal ka ööbix aga sellega Rauno ei nõustu. Heh….tuli meelde, et puugivaktsiin tuleb ka märtsis Raunol veel ära teha, see on see viimane süst – hea, et meenus. Olexin ka rääkimata jätnud selle, et Rauno võtis omale uue kohustuse majapidamises. Kui Ta enne juba tolmuimejaga elamist tuustis, siis nüüd kasib Ta ka kasside liivakasti. Ehk on varsti veel midagi loota, mida vabatahtlikult tehaxe;)
Vahepeal olen uurinud, kuidas teistel „pea- traumatikutel“ läheb, kelle lähedastega ma ikka suhelnud olen. Tasapisi sujub ikka kõigil aga tahax ju kiiremini, eriti „peategelased“ ise. Ei saa öelda, et ühel või teisel olex kergem lähedase eest hoolitsemine, kuid emana laste eest on ikka ilmselt kergem hoolitseda, kui naisena, mehe eest. Mõtlen ju kohe enda mätta otsast. Kui minul on raske, siis saan toetuda oma mehele aga Merle, kellel on abikaasa hooldada ja ka laps, kuidas tema suudab? Vaimselt on see ikka üsna raske n. ma soovitasin tal vaadata, kas pealinnas ei ole äkki päevakeskuseid v. tegelustubasid, kuhu võix oma kaasa paarix tunnix viia, et ise puhata saax.
Homme on valimised. Mina juba valisin e-hääletuse teel, sama tegi ka Peeter. Rauno seda kõike nähes avastas aga taas, et Tema tahab enesele oma õigusi tagasi, et Tema ei vaja eestkostjat. Nii Ta siis Heinarit pommitas oma helistamiste ja sõnumitega, läbi telefoni. Loomulikult ei saavutanud Rauno sellega midagi muud, kui et ajas oma papaaa närvi. Igatahes mina ütlesin Raunole, et : „Kui Sa oskad enese eest seista, siis lähed Sa kohtusse ja esitada avalduse. Kunix Sa seda teha ei mõista, siis ei oska Sa ka enese eest seista“ – peax ju loogiline olema? Pean siia ka kohe lisama, et Rauno on kirjutamises väga laisk ja ei harjuta üldse, mis olex kogu motoorikale hea treening, kuid Tema väidab, et see pole vajalik, kuna kõik asjad tehaxe tänapäeval arvutis. Vaidlen siis, et allkirja on ju ikka vaja teha…siis lööb käega ja jutt sellex korrax lõppenud. Lõpetan nüüd ise ka kribamise, sest ega mul lisada polegi enam midagi.