Kevad käes, teatrikuu lõppemas. Kojateater teeb ka ettevalmistusi, et laupäeval mõõtu võtta teiste amatööridega;) Vahepeal käisime aga meie Rauntsiga proffe vaatamas. Raunole meeldis teatris käimine ja tänas, et ma ikka ja jälle viitsin Temaga väljas käia. Minu jaox ei ole see viitsimine, ma teen seda lustiga, kui näen, et Talle meeldib. Iga uue asjaga on nii, et pean Teda veenma, et Ta ei pea kahetsema. Raunts on vähem streikima hakanud n. näib nagu mõistax, et nii saab elu põnevamax muuta. Üx päev olin ma laisk ja ei viitsinud süüa teha n. läxime pizzatama, ka see on Rauntsile mokkamööda;) Üldse on noorhärra kuidagi aktiivsemax muutunu ja tahtmist täis. Me istux vist päevade viisi kohvikutes, kui see kulukax ei kipix:D Hirmuga aga mõtlesin, et kui nüüd täiskuu oli, et äkki kisub kuidagi tujukax – no EI, suisa vastupidi. Ta on hakanud oma tujudest rohkem sotti saama ja oskab end jälgida. Solkas käimine on lemmiktegevusex saanud ja juba võrreldaxe jumet. Tema jaox on olulisem, et vistrikud kaovad näost;) Ise ma teex küll nüüd juba suuremad vahed, sest minu vananev nahk ei ole just kõige kaunim, kui ma grillitud olen… kipun kuidagi ruttu pruunix minema. Omal on mul olnud tihe graafik vahepeal. Käisime tuuri saarte vahel, et jääteest viimast võtta. Kihnus jäi vaid käimata. Tegime kiired visiidid nii siin, kui seal. Vähiühinguga on tegutsetud, PR delegaadix valitud, mõned lepingud ja muud asjaajamisedki. Teabetuppa on tulemas vabatahtlik(lõpux ometi!) ja Saaremaale hakkab tekkima ka ühing vähipatsientidele, mida saab julgustatud.
Ilmad on küll kummalised vahepeal olnud. Arvasin juba, et nüüd on talvega kõik, kuid hommikul hõõrusin silmi ja ei tahtnud uskuda, et maa jälle valge oli. Õnnex sulas see lumeollus kiirelt ja kevadlillede hiirekõrvul võrsed, olid end taas päikese poole sirutamas. Ilusamad ilmad panevad inimesed rohkem liikuma nagu sipelgad pesas ja võetaxe ka pikemaid otsigi ette. Nii saabus meite maile käima ka tädi Salme, keda pole küll julgelt mingi 3 aastat näinud. Emal oli eriti hea meel, sest ta ise rändab väga harva ja polnud ammu oma õde näinud. Selle puhul sai suisa hõbekael Asti vatud;)
See kella keeramine pole ikka asi ega midagi. Ma olen nüüd veel laisem, kui muidu. Mina ei ole ju hommikul vara ärkaja ja nüüd ärkan ma üldse tänu kella keeramisele, poolest lõunast – päevast kohe kahju:S Tegemised aga ootavad….ega ma pääse ilmselt siia enne kirjutama ka, kui järgmine kuu alles;)
No comments:
Post a Comment