Päikeseline kevad ja Ülestõusmispüha

Õnnex on olnud ka meie kodune õhkkond Rahulikul Nädalal rahulikum ja väljakirjutatud neuroseptikumi oleme kasutanud vaid kahel korral. Ma lihtsalt ei taha Talle neid anda, sest ma loodan ikka, et kõik möödub ka teisiti. Luulutamisi tuleb ikka aegajalt ette, kuid Rauno on suutnud väärikax jääda.
Nägin üxpäev Marekut, üht Rauntsi sõpra. Andsin läbi lillede märku, et sõbrad olex nagu Rauno unustanud ja valgustasin Rauno bipolaarsest häirest. Ex siis tuldigi kohe Raunoga suhtlema ja lubati Suurel Reedel taas kokku saada. Korrax isegi saadi jah aga Rauno tunneb, kuidas Teda pigem eirataxe ja ei võeta tõsiselt. See on Tema tõlgendus ja arusaam. Õnnex aga on Raunol juba „reisipalavik“ ja mõtted juba mujal n. Ta ei jää hetkel põdema.
Vahepeal on nii palju toimunud ja tehtud, et ma ei teagi millest siia kõik kirjutada. Võib-olla sellest, et üx õhtu, käis mul töö juures Indrek, Vähiühingu raamatupidamise asjus ja samas rääkisime ka niisama, kus tuli jututeemax vabatahtlikus. Olin sellest ka Ema Riccardaga mingi päev rääkinud, et vähipatsientide juurde on vabatahlikuid raske leida. Küsisin ka Indreku käest, et äkki ikka leidux kiriku juurest inimesi, keda veidi koolitada. Järgmisel päeval aga helistab Riccarda Piritalt ja teatab, et üx daam, kes on Rootsist pärit ja omab suvekodu Haapsalus, olex huvitatud heategevusest just Haapsalus. Nii me saimegi kokku selle imelise naisega, kes juhib Rootsis üht heategevusorganisatsiooni, mille taust ulatub 900 aasta taha, mis on alguse saanud Maltalt. Kuna see on ülemaailmne organisatsioon, siis arvas ta, et nüüd võix sellega teha algust ka Eestis. Küll ehk ei leidu koheselt inimesi, kes lahkelt organisatsiooni raha panustax aga aega ilmselt küll, et abivajajaid toetada. Uurisin seda organisatsiooni ja vaatasin nende tegevust, mis jättis väga võimsa mulje. Kui plaanid hakkavad liikuma, siis kirjutan sellest kõigest lähemalt. Kogu selle eelnenud kirjutise sõnum on aga see, et nii, kui ma midagi hingest soovin, saab see ka reaalis teox. Ülestõsusmise pühade valguses on see eriti liigutav.
See, et ma bloginduses suti suurema pausi tegin, oli minu arvuti süü, sest ta keeldus koostöö tegemisest. Kogu kurjajuur arvutil on aku ja suti on ka kõvaketas nüüd lapitud. Mis tähendab aga seda, et ma pean hakkama vaixelt uue arvuti peale mõtlema, kuna see vanur võib kriginal mingi hetk lihtsalt kokku joosta. Hetkel sellele väga mõelda ei taha, sest enne tahax rahus reisil ära käia. Pets on kodutööna terve reisi kava läbi töötanud juba aga mina oma keeleõppega olen ikka jännis. Pabistamisex pole aga siiski põhjust.
Autol on juba pikemat aega suve sussid all, talveriided on lõplikult kolinud maale ja rõdu on nüüd juba värvilisem, kuna istutasin sinna mõned lilled. Peeter tõi eelmine nädal viimase laari kasemahla ka, sest pungad on puudel ja põõsastel juba päris uhked. Terve ilm olex nagu tuure juurde saanud. Metsa all õitsevad kõik lilled korraga…varsakabjad, ülased ja sinililled. Nurmenuku lehed on ka juba kikitamas n. nartsissid maja ees ei ole enam esimeses nooruses. Sellises tempos laseme ka ise edasi. Igas nädalapäevas on midagi märkimisväärset. See nädal lähema Rauntsiga taas teatrisse, Tema omal soovil „ISA“ vaatama ja kindlasti on veel midagi mõnusat tulemas, peale töö ja asjatamise. Nüüd võib lustiga ka Tallinna vahet vurtsida, sest talvel mul seda eriti teha ei meeldinud. Heh, Tallinnat mainides tuli mul meelde, et käisime Karjakeldris sõbranna Katrini pisikest jubileumi tähistamas. Tahax nii kohe tihedamini tsillimas käia;) Mõni aeg tagasi käisime ka Neolele sünnipäevax lilli viimas. Neole on nimelt taastusravis vanemõde, kes on Rauno taastumisel väga oluline inimene olnud. Nimelt, kui Rauno seal esimene kuu patsiendix oli, siis, et Rauno kehakaalu teada saada, võttis Neole Rauno sülle ja kaalus Teda koos endaga. Kui me nüüd rehabilitatsioonihaiglas käisime, tuletasin Raunole meelde, et Ta lubas peale hangede sulamist taastusravis hakata käima. Mille peale Rauno ütles suuri silmi tehes, et mis sa ajad….kes siis suvel taastumas käib, suvel taastutaxe ise, et võib-olla sügisel:P Ja nii ongi…me võime küll rääkida aga kui tegemisex läheb, siis on kõik, kui välk selgest taevast.
Meil on vahepeal ka pere juurdekasv olnud. Peeter läx poodi kaladele süüa ostma aga tuli sealt ühe pisikese kuldkalaga koju. Rauno muide ei tabanud pikka aega, et meil on uus kala akvaariumis. Lõpux kui avastas, arvas Ta, et peax ühe noore veel ostma, sest tal on äkki vanadega koos igav akvaariumis solberdada.
Täna oleme me olnud kodused, kirikus olime juba ka enne käinud ja nii me siis mõnulesime, koxisime mune ja nautisime pühapäeva. Jätkuvalt häid pühi!

palju on liiga palju emotsioone?

Hetkel on küll selline tunne, et elu on nagu kevadine sulav lumi, mille alt kõik „pask“ nähtavale ilmub. Maal räsitud hekist peame omal jõul asja saama, sest kindlustus ei pea seda aiax, vaid lihtsalt põõsax, mis kindlustuse alla ei kuulu. Teisex…Raunts minuga psühhiaatri juurde ei tulnud nagu arvata võis, kuid siiski kirjutati välja neuroseptikud, mida siis pahuratel aegadel võta. Seda segast aega on nüüd ikka rohkem, kui paarix päevax jagunud. Pean pattu tunnistama, et pidin Rauno tagant näppama Tema ID kaardi, et Talle määratud rohud välja osta. Eile õhtul lisasin tilgad Ta mahlale ja olgem ausad – öö oli rahulikum. Võtsime Rauno toast elektriradika ära, mida Ta armastas põhja keerata nii, et hingata oli raske. Ütlesime, et jätame oma toa akna lahti ja Ta võix oma toa uxe kinni panna, kui külma kardab. Selgus aga, et see jäi siiski lahti aga näe – külm ka ei hakanud:P Üllatus-üllatus! Ja kui lõunal vanaema juurde hakkas minema, võttis vabatahtlikult prügikoti ühes…see võttis mind suisa kokutama, et kas tõesti need 10 tilka nii mõjusid? Ninanips ei jäänud aga siiski saamata meil. Peeter otsis autovõtmeid, vaata et olimetux, kui mul äkki plaffatas, et see on Rauntsi kius. Õnnex Ta võttis selle vembu (end õigustades) omax ja me saime võtme kätte, kuid õppetund oli hea. Olime jälle liialt sinisilmsed, lootes medikamentidele. Taas teemat ristipõiki lahates, tunnistas Rauno, et Ta ei suuda aru saada, mis Tema sees toimub…..uskumatu. Sama uskumatu on ka üx psühhiaatri väljend, kes arvas, et ma ei peax Raunot võtma, kui oma last, vaid haiget inimest. No mis asja?...ja , et selline seisund, mis hetkel on, ei paranegi:S ÄRGU ARVAKU! Nii lihtsalt me alla ei anna ja juba ma käisin palumas Õdedelt „ Püha vett“, et toimetada nii nagu meie usume n. mis on siiani aidanud paraneda. Arstide lohutusex – nad ei ole Jumalad! Lugedes just hiljuti kuskilt, et shoppamine on ka meestele kasulik teraapiavorm, siis pean vist sellega leppima, kuna Raunole hullult meeldib poes kolada ja viimati ostsid nad vanaemaga Rauntsile uued tossud. Nagu neid veel polex piisavalt ja loomulikult valged:P Olgu kuidas on, peaasi, et „laps“(või pean nüüd kirjutama „haige inimene“?) ei jonnix:D Üldiselt püüan ma end vähem kõigutada lasta, Noorhärra tujudest. Kui aga närv väga krussis, siis on mul mees, kes mind tuulutama viib. Seekord käisime koos ehitusmessil, peale mida tegime peatuse Pirita Kloostris. Õed olid seekord meile kaasa pannud palju väikelaste riideid, mis Haapsalus läxid nagu soojad saiad. Pealinnast kojutuleku tegime omale huvitavamax, sõites Tuhalast läbi, kuna nõiad hakkasid seal just vihtlema ja kaev kees kenasti. Põikasime veel Raplastki läbi, kus kere nõudis kinnitust n. sõime „Meie pubi“-s , väga mõnusat rooga lambakäkkidest. See oli nii inspireeriv, et ma üritasin analoogset käkki teha loomalihast, mis(ürtide kooslusel) ülatavalt hästi õnnestus, kuhu ma toppisin sisse veel suitsujuustu. Kastme tegin sellise Tai pärase, veidi vürtsikama, mis sinna väga sobis. Mehed sõid ja kiitsid. Tänase päeva seisuga on meil El Puerto de Santa Maria ’s korter ka olemas. Maja asub kesklinnas ja on lifti n. garaažiga. Saime nagu tellitult, kahe magamistoaga n. kindlasti verandaga. Nüüd võib vist öelda, et reisi orkunn on õnnestunud ja sinnani peax keele õppimisele rohkem rõhku panema. Muide! Sinililled on juba metsa all õitsemas….nädal veel ja kõik sinetab!

vesine aeg - ka see on mööduv;)

Pean tunnistama, et keeleõpe mul väga ei õnnestu ja ega ma seda väga tõsiselt ka veel võtnud ei ole. Loodan ikka, et mu hallollus kolus hapnema pole hakanud ja mingi hetk, kui aega järjepidevam olla, saan ka hispaania keelest veits sotti. Hetkel on ikka ja jälle minu põhi aeg Rauno jaox, sest taas on ilmnenud hälve, mis muret tekitab. See tekkib siiski täiesti lambist ja üsna ootamatult, mil Ta manjakaalselt jälle kedagi süüdistab. Hetke põhiteemax on olnud keskküte, et „meie“ järjepidevalt tahame Raunot kiusata ja käime öösel radikatest sooja välja keeramas:P Ta saadab nii kohutava textiga sõnumeid telefonis, et seda on siia raske kirjutada. Sisu on suitsiidne ja süüdistav. Kui ma tööl olen, siis ikka vanaema käib aeg-ajalt kontrollimas ja mingi aeg ei lasknud Ta kedagi enam uxest sisse ega regeerinud ühelegi kõnele ega vastanud uxe taga tehtavale trianglile. Neid ajuvitamiine keeldub Ta söömast, et need enivei ei aita ja nii, kui Ta neid ei võta, muutub pöörasex. Uus süüdistus on, et tahame Teda mürgitada. Esimest korda kutsusin ma meeskonna välja, kes rahustava süsti tegid ja jätsid veel mõned tilgad…. Mõne aja möödudes tuleb aga juba Rauno ja küsib, mix ma nii kurb olen – tüüpiline. Sel nädalal aga lähen psühhiaatri juurde. Kui õnnestub Rauno kaasa meelitada on hästi aga ma pean saama rääkida mõne proffiga, sest sellel kõigel peab ju olema taust ja vastav ravi. Võtsin ette ka Rauno isa, kes leiab sada vabandust, et mitte poisiga tegeleda. Ma puht füüsiliselt ei jõua pidevalt mingeid tegevusi välja mõelda, et Raunol enesehaletsust peale ei tulex. Ma usun, et te paljud ei mõista seda aga ma olen ise ka kunagi sellises olukorras olnud, kus vajasin tuge ja tunnustust, mille sõpradelt sain aga Rauno noored sõbrad on kõik lennus. Mul olid ka küpsemas eas toetajad ja nad olid mind hingeasjax omale võtnud. Raunol olen vaid mina ja peretiim loomulikult, kuid see on päevast päeva sama seltskond. Väga ettevaatlik peab olema jututeemadega, mis puudutavad ka Kellyt – momentaalselt võib tuju ära rikkuda ja see ajab mind kohe trotsi, selle rumala naise peale, kes ei lase lapsel oma isaga olla. Kui aga kriis möödas, on elu nagu lust ja lillepidu. Söögiisu on hea, toimetab kodustes töödes, käime poes ja kohvikus, endiselt on ka solkas käimine popp. Uudne on söögi tegemine! Rauno tegi ühel hommikul omale täiesti iseseisvalt putru. Jah, ei keetnud ega praadinud lihtsalt makarone vaid keetis piimaga neljavilja pudru, mis oli vägagi söödav. Tean oma tuttavatestki, kes sellise asjaga hätta jäävad;) Kiitsin Rauntsi kohe kõvasti. Rauno, kui kirjasid kirjutab, laseb vahest kindlusemõttes minul need üle lugeda ja nii sain ma ka teada, et Ta on väga suurte lootustega Analuusia reisi osas. Sõbsile kirjutas Ta, et loodab positiivset pööret reisil ka oma tervisele – ex ma võtan selle väljakutse vastu. Ma ise ka usun, et see toob mingi positiivse pöörde. Omal mul ikka argisemaid tegemisi kah: Vahepeal sai Vähiliidu aastakoosolekul käidud ja juhatus valitud. Kuna Senny kimas Saxa, siis LäänemaaPR toimetused on mõnex päevax minu kanda, sealhulgas ka tervisepäeva osavõtt. Võtan sinna kaasa ka vähi ennetuse materjale. Ühingu suvelaagri ja tegemiste lainel olen kah aga selline loomingulisem tegemine käib sujuvalt. Teabetoas on nüüdsest ka uus nõustaja, kes põhiliselt nõustab küll insuldi läbi teinud inimesi ja nende lähedasi aga peatselt saan ta koolitusele kaasa viia, kus nõustamist rohkem õppida saab n. ehk saan teda kunagi ka üxi vastuvõttudele jätta. Nädalavahetusel oli Läänemaa harrastus- ja külateatrite festival, kus me Kojateatriga osalesime. Kes ikka kinu teeb, kui mette isi;) Ise tegemine ja veel parem, kui omal initsiatiivil ja ideest, ON NAUDING! Nautige elu, sest ka see on mööduv:P Talvgi möödus aga nüüd hakkab maal selle kahjusid nägema. Kui Kõmsil seal festivalil käisime, siis läxime ka maapesa üle vaatama, mis praktiliselt seal kõrval ja ohooooo….talvel on teedelt lund nii lükatud, et meie suurest ja tugevast hekist ei ole praktiliselt midagi järgi. Tegin mõned pildid, et kindlustusele esitada ja maad kuulata, kas sellist kahju meile ikka korvataxe. Katuselumi aga murdis potsatades ilusa dekoratiiv männi. Seda kahju ilmselt ei korvata, kuna katuselumi on tegemata töö tagajärg ja meie enda süü. Matsalu oli muide juba üsna tatine ja märg, teed kohutavad nagu iga aasta sellel ajal. Linde oli juba uhkelt ja kevad ka nende sabaalustes. Mitmeid kullilisi, haned, luiged, kiivitajad ja isegi kured….natuke veel ja tuleb imeilus heleroheline aeg.