Hetkel on küll selline tunne, et elu on nagu kevadine sulav lumi, mille alt kõik „pask“ nähtavale ilmub. Maal räsitud hekist peame omal jõul asja saama, sest kindlustus ei pea seda aiax, vaid lihtsalt põõsax, mis kindlustuse alla ei kuulu. Teisex…Raunts minuga psühhiaatri juurde ei tulnud nagu arvata võis, kuid siiski kirjutati välja neuroseptikud, mida siis pahuratel aegadel võta. Seda segast aega on nüüd ikka rohkem, kui paarix päevax jagunud. Pean pattu tunnistama, et pidin Rauno tagant näppama Tema ID kaardi, et Talle määratud rohud välja osta. Eile õhtul lisasin tilgad Ta mahlale ja olgem ausad – öö oli rahulikum. Võtsime Rauno toast elektriradika ära, mida Ta armastas põhja keerata nii, et hingata oli raske. Ütlesime, et jätame oma toa akna lahti ja Ta võix oma toa uxe kinni panna, kui külma kardab. Selgus aga, et see jäi siiski lahti aga näe – külm ka ei hakanud:P Üllatus-üllatus! Ja kui lõunal vanaema juurde hakkas minema, võttis vabatahtlikult prügikoti ühes…see võttis mind suisa kokutama, et kas tõesti need 10 tilka nii mõjusid? Ninanips ei jäänud aga siiski saamata meil. Peeter otsis autovõtmeid, vaata et olimetux, kui mul äkki plaffatas, et see on Rauntsi kius. Õnnex Ta võttis selle vembu (end õigustades) omax ja me saime võtme kätte, kuid õppetund oli hea. Olime jälle liialt sinisilmsed, lootes medikamentidele. Taas teemat ristipõiki lahates, tunnistas Rauno, et Ta ei suuda aru saada, mis Tema sees toimub…..uskumatu. Sama uskumatu on ka üx psühhiaatri väljend, kes arvas, et ma ei peax Raunot võtma, kui oma last, vaid haiget inimest. No mis asja?...ja , et selline seisund, mis hetkel on, ei paranegi:S ÄRGU ARVAKU! Nii lihtsalt me alla ei anna ja juba ma käisin palumas Õdedelt „ Püha vett“, et toimetada nii nagu meie usume n. mis on siiani aidanud paraneda. Arstide lohutusex – nad ei ole Jumalad! Lugedes just hiljuti kuskilt, et shoppamine on ka meestele kasulik teraapiavorm, siis pean vist sellega leppima, kuna Raunole hullult meeldib poes kolada ja viimati ostsid nad vanaemaga Rauntsile uued tossud. Nagu neid veel polex piisavalt ja loomulikult valged:P Olgu kuidas on, peaasi, et „laps“(või pean nüüd kirjutama „haige inimene“?) ei jonnix:D Üldiselt püüan ma end vähem kõigutada lasta, Noorhärra tujudest. Kui aga närv väga krussis, siis on mul mees, kes mind tuulutama viib. Seekord käisime koos ehitusmessil, peale mida tegime peatuse Pirita Kloostris. Õed olid seekord meile kaasa pannud palju väikelaste riideid, mis Haapsalus läxid nagu soojad saiad. Pealinnast kojutuleku tegime omale huvitavamax, sõites Tuhalast läbi, kuna nõiad hakkasid seal just vihtlema ja kaev kees kenasti. Põikasime veel Raplastki läbi, kus kere nõudis kinnitust n. sõime „Meie pubi“-s , väga mõnusat rooga lambakäkkidest. See oli nii inspireeriv, et ma üritasin analoogset käkki teha loomalihast, mis(ürtide kooslusel) ülatavalt hästi õnnestus, kuhu ma toppisin sisse veel suitsujuustu. Kastme tegin sellise Tai pärase, veidi vürtsikama, mis sinna väga sobis. Mehed sõid ja kiitsid. Tänase päeva seisuga on meil El Puerto de Santa Maria ’s korter ka olemas. Maja asub kesklinnas ja on lifti n. garaažiga. Saime nagu tellitult, kahe magamistoaga n. kindlasti verandaga. Nüüd võib vist öelda, et reisi orkunn on õnnestunud ja sinnani peax keele õppimisele rohkem rõhku panema. Muide! Sinililled on juba metsa all õitsemas….nädal veel ja kõik sinetab!
No comments:
Post a Comment