Aega palju aga vähe;)
….just nii võib ühe suhtelise olukorra kirjeldus olla. Saab sellest siis kes ja kuidas aru. Minu puhkus hakkab vaixelt läbi saama, mida tundub, et on ikkagi vähe olnud aga kui palju on saanud vahepeal toimetada... Peale folkimist võtsime ette Peipsi veerel vookleva sibulatee;) Peatusime Kolkjal aga piki Peipsi äärt sai ikka käidud kõikjal. Pean siin mainima, et olin esimeste hulgas, kes sai jäädvustada siguri kuivatamise ahju, Rändur Rääbise juures. Maaleht jõudis ette. Samovari muuseum võttis aga suisa silme eest kirjux. Hull turismimagnet on see ridaküla, ma ütlex. Kohtasime seal hulga kõiksugu rahvusest külalisi. Eesti tundub ju nii pisike aga kui erinevad on külad, talud ja traditsioonid neis…ja kui palju ilusaid inimesi! Kolkjast ostsime suveniiri, mille järgi saab iga aasta sõita – sibulavanik. Tagasiteel aga ületasime Emajõe praamiga, kus praamipoiss andis vänta ja jälle exootika missugune.
Augustibluusil käisime me seekord Punase Ristiga. Ürituse korraldajad soovisid nii panustada Läänemaa laste, esmaabi koolitamisse. Hõikasid aegajalt maha, et meie telgi kõrval on annetuskast, kuhu võib annetada. Ühtlasi sai seal ka esmaabi pakkuda, mida õnnex ei läinud palju vaja aga abix oli ikka.
Peale rändamisi ja üritusi läxin taas maapakku, kus oma kalli perega sünnipäeva pidasin. Empsu oli oma pisikeste kätukestega nii palju askeldanud selle aja jooxul, mil meie ringi kolasime, et oh-oh-hooo…nagu väike aatomik maal müttamas:D
Üxhetk oligi maal olemise aeg jälle läbi ja panime oma killavooriga Haapsalu poole tagasi. Loomulikult tuli ka linnas väike pidu pidada, sest sõpsid ju sünnipäeva ei unusta lihtsalt;)Mina oma rännukotti väga ei lapanudki ümber, sest päev hiljem suunasin nina juba Jänedale, kus oli iga aastane Eesti Vähiliidu, patsientide suvelaager. Hakkan vist vaixelt inimestest väsima, sest tunnen, et mulle sellised suured üritused enam ei sobi. Oma väixe ühinguga toimetada on okidoki ja isegi mõnus aga mitte enamat. Võtsingi omale aja ja vedelesin enamasti spa’s. Metsamoori loengus muidugi käisin aga ülejäänutes mitte.Peale Jänedal oldud aega tuli aga tõeline logelemise üritus. Kolisime poolex nädalax Pirku juurde, kus võis tunda end omas muinasjutus. Privaatses hoovis on lubatud, kui mitte kohustuslik, kakerdada poole päevani nappides öörietes, poolest lõunast avada vahuvein, loojangul ujudes „Eva“-t teha ja öösel aias, lamamistoolides nautida, perseiidide langemist täiskuu kumas. JUMALIK
JA RAUNO on olnud KULLTÜKK. Üx mossitamine muidugi oli, kuna AirPortJam’ile minekux ei saanud Ta omale kaaslast aga maal rahus olles, läx see nukrus kuidagi kergemalt mööda. Tujutsemised on minimaalsed, ma vist tujutsen isegi rohkem;) Ka Tebonini hakkas Ta taas võtma. Ja arvake nüüd!!! Rauno läheb taas Pärnusse taastuma! Ta muide tassis juba kohvrigi keset elamist ja pakib seda vaixelt. Ennem Pärnusse minekut on Raunts veel ühele sünnipäevale kutsutud, mis Teda ka rõõmsax tegi, et Teda ikka pole ära unustatud ja seltskonnast välja arvatud.
….just nii võib ühe suhtelise olukorra kirjeldus olla. Saab sellest siis kes ja kuidas aru. Minu puhkus hakkab vaixelt läbi saama, mida tundub, et on ikkagi vähe olnud aga kui palju on saanud vahepeal toimetada... Peale folkimist võtsime ette Peipsi veerel vookleva sibulatee;) Peatusime Kolkjal aga piki Peipsi äärt sai ikka käidud kõikjal. Pean siin mainima, et olin esimeste hulgas, kes sai jäädvustada siguri kuivatamise ahju, Rändur Rääbise juures. Maaleht jõudis ette. Samovari muuseum võttis aga suisa silme eest kirjux. Hull turismimagnet on see ridaküla, ma ütlex. Kohtasime seal hulga kõiksugu rahvusest külalisi. Eesti tundub ju nii pisike aga kui erinevad on külad, talud ja traditsioonid neis…ja kui palju ilusaid inimesi! Kolkjast ostsime suveniiri, mille järgi saab iga aasta sõita – sibulavanik. Tagasiteel aga ületasime Emajõe praamiga, kus praamipoiss andis vänta ja jälle exootika missugune.
Augustibluusil käisime me seekord Punase Ristiga. Ürituse korraldajad soovisid nii panustada Läänemaa laste, esmaabi koolitamisse. Hõikasid aegajalt maha, et meie telgi kõrval on annetuskast, kuhu võib annetada. Ühtlasi sai seal ka esmaabi pakkuda, mida õnnex ei läinud palju vaja aga abix oli ikka.
Peale rändamisi ja üritusi läxin taas maapakku, kus oma kalli perega sünnipäeva pidasin. Empsu oli oma pisikeste kätukestega nii palju askeldanud selle aja jooxul, mil meie ringi kolasime, et oh-oh-hooo…nagu väike aatomik maal müttamas:D
Üxhetk oligi maal olemise aeg jälle läbi ja panime oma killavooriga Haapsalu poole tagasi. Loomulikult tuli ka linnas väike pidu pidada, sest sõpsid ju sünnipäeva ei unusta lihtsalt;)Mina oma rännukotti väga ei lapanudki ümber, sest päev hiljem suunasin nina juba Jänedale, kus oli iga aastane Eesti Vähiliidu, patsientide suvelaager. Hakkan vist vaixelt inimestest väsima, sest tunnen, et mulle sellised suured üritused enam ei sobi. Oma väixe ühinguga toimetada on okidoki ja isegi mõnus aga mitte enamat. Võtsingi omale aja ja vedelesin enamasti spa’s. Metsamoori loengus muidugi käisin aga ülejäänutes mitte.Peale Jänedal oldud aega tuli aga tõeline logelemise üritus. Kolisime poolex nädalax Pirku juurde, kus võis tunda end omas muinasjutus. Privaatses hoovis on lubatud, kui mitte kohustuslik, kakerdada poole päevani nappides öörietes, poolest lõunast avada vahuvein, loojangul ujudes „Eva“-t teha ja öösel aias, lamamistoolides nautida, perseiidide langemist täiskuu kumas. JUMALIK
JA RAUNO on olnud KULLTÜKK. Üx mossitamine muidugi oli, kuna AirPortJam’ile minekux ei saanud Ta omale kaaslast aga maal rahus olles, läx see nukrus kuidagi kergemalt mööda. Tujutsemised on minimaalsed, ma vist tujutsen isegi rohkem;) Ka Tebonini hakkas Ta taas võtma. Ja arvake nüüd!!! Rauno läheb taas Pärnusse taastuma! Ta muide tassis juba kohvrigi keset elamist ja pakib seda vaixelt. Ennem Pärnusse minekut on Raunts veel ühele sünnipäevale kutsutud, mis Teda ka rõõmsax tegi, et Teda ikka pole ära unustatud ja seltskonnast välja arvatud.
No comments:
Post a Comment