Tänasex on mul juba selle aasta numbri sees postitusi rohkem, kui eelmine aasta, siin blogis. Kahju on sellest, et ma polnud võimeline eelmine aasta rohkem kirjutama....tegelikult kohe algusest, kui Raunoga õnnetus juhtus. Teisalt annan ma omale aru, et augus olles ei olexki see ehk õnnestunud. Vaatan siin tagant järgi oma postitusi ja leian kirjaridadest segaduse, mis mind valdas.
Juuli lõpuga sai aasta, ajast, mil Rauno oma esimese sõna ütles. See toob mulle praegugi õnnepisarad silma. Rauno edulugu saab veel pika järje, kuid raskem on juba seljataga. See mis on siia jäänud kirjutamat on ka üsna spetsiifiline. Voodihaige hooldamine, Tema söötmine grammide haaval, kellaajaliselt. Tema füüsisega tegelemine ja Vaimu hoidmisega. Kõik on mul veel selgelt meeles, kui eilne päev. .....annax Jumal, et keegi mu lähedastest seda iial kogema ei peax!
Rauno on viimasel ajal rohkem näidanud välja solvumist autojuhi peale, kes õnnetuse põhjustas. Enese lolluse peale, et Ta sinna autosse istus. Olgu öeldud, et kohus tegi oma otsuse, kus juht läheb reaalselt kinni 1a.6k.+ rahaline nõue. Rauno ju tahax juba olla tervem ja mitte äparduda. Mõistus ütleb nagu üht aga nõder keha ei taha järgida kõike täpselt vajadustele. Motoorika on aeglane ja seda on tunda ka kõnes. Jutt on sisult terve ja asjalik aga selle aeglane serveerimine võib võõrale vale mulje jätta, mis viib selleni, et Raunot ei võeta tõsise partrenina. Õnn on aga see, et sõbrad Teda ei alahinda. Vahel tundub siiski Raunole, et ta on tüütu "pidur" mõne seltskonna jaox, kuid siis me jälle räägime asjadest, mis teda nörritavad. Kooli minek jääb nüüd ka järgmisse aastasse, kuna anname ikka aega paranemisex. Muidu saab Rauno kõige esmavajalikuga hakkama. Kinnituse andis eelmine nädalavahetus, mil ma jätsin Rauno üxi koju. Ema käis mul Teda küll vahepeal külastamas aga see oli vaid minu närvide rahustusex;) Olin nädalavahetusel Nuustakul kolamas ja patsutasime Petsi sõbrad Võrumaal üle. Võtsime ühiselt ette kolamisi, kus ma ennem sattunud ei olnud. Ilus, ilus on meil Eestimaal. Suurima elamuse sain ma ühest talust, kus pererahvas pidas igasugu põnevaid linde ja neil olid ka mõned väikeloomad. Paar haruldust oli nii lindude, kui ka loomade seas, mida on raske kohata isegi loomaaedades. Pere kiitusex peab veel ütlema, et kõik linnud-loomad olid hästi hooldatud ja puhtad. Puurides ja aedikutes lokkas loodus ja kogu aed oli vapustav oma lopsaka taimestikuga. Iluaiandus oli pereema roheliste nobedate näppude vili:) Kogu selle reisi ajal helistas Rauno mulle vaid 4 x ja seda ka vaid asjade pärast, mida Ta kodus kohe üles ei leidnud.
Eile käisime Raunoga taastusravikeskuses end näitamas ja andsime endast vaixelt teada, et oleme 9.augustil tulemas. Mina lähen ka taastuma seekord rehabilitatsiooniplaani alusel nagu Raunogi. Teise nädala soovix Raunole saada kindlustuse arvelt ja kolmandal nädalal kohe Pärnusse edasi. Kui aga Haapsalus jääme logopeedist taas ilma, siis jääb see viimasex korrax Haapsalus taastuda. Ütlesin arstile ka selle Rauno kindlameelse otsuse. Näis, kuis läheb.
Homme jääb Rauno jälle üxi koju. Mina lähen Haapsalu PIK-ga Vormsile. Sinna võtan ma arvuti kaasa, siis ei pea ema minu pärast nii tihti Rauno juures käima:P Teen Raunole söögid kappi valmis ja taas saab Rauno ise majandada. Hommikuti käib Ta nii e. teisiti "Teeles" pudrutamas. Neljapäev vasta reedet ööbin küll kodus aga juba reede hommikul rändan Vähiühinguga Nelijärvele, kus on üleriigiline vähipatsientide suvelaager. Peeter tuleb ilmselt nädalavahetusex koju ja mehed on omapäi. Emakene aga teeb minu vahetust tööl.... Issand, kuidas on mind küll õnnistatud nii imelise perega!?:))))))
No comments:
Post a Comment