Moonika läx, tuli Scarlet – üx lumemöll kõik. Kaevetööd lumekuhilate alt, et oma „suxusid“ päästa nagu ei lõppexki. Võib-olla, et see on ilus aga ma ei näe seda enam, kuna seda talve on juba minu jaox niigi pikalt ja palju olnud. Pööripäev on õnnex olnud ja päevad hakkavad pikemax venima. Jõulud möödumas, uus aasta saabumas ja varsti ongi kevad;)
Raunol on nüüd see imeaparaat kodus, millega tegutseme iga päev. Ta ise paneb omale klemmid peale ja ühendab juhtmetega. Tegelikult, kui olen kodus, siis ikka aitan ma ise panna, kuna asi veel liiga uus ja harjumatu Talle. Ivo tegi puust ja punaselt skeemid ette ja mina tegin veel pildid tõestusex, mis värvi juhtmed ja klemmid n. kus need kõik täpselt kerel olema peavad. Nüüd peax tervis mühinal tulema hakkama:D Kui Rauno lubab, siis panen omalegi mingi aeg juhtmed külge, kuna mul ka ikka paar viga ju;) olgugi, et dr. Kolts tegi mulle jõulukingi ja käis mu parema käe tervenisti ultraheliga üle ja triikis ilusax.
Rauno iseteadlikus ja jäärapäisus on vahel aga siiski üsna karm. Soov enesele ise klemme panna ilma skeemideta võib ohtlikux saada, kuid Tema jääb arvamusele, et Ta on targem kui tohtrid. Nii me jagama pea iga päev maid ja puid – närvid lähevad lausa läbi. Igatahes otsustasin, et uuel aastal läheme ja käime psühhiaatria juurest ka läbi, et vaadata, kas meie probleemi annab leevendada konsultatsioonidega. Noorhärral pole mingit õpivõimet ega kuula ka soovitusi. Raunts on ise ka õnnetu, kuna ei tea , mix Ta nii jonnakalt käitub aga samas ei pea ka soovitusi millexki, kuna arvab, et Ta on terve inimene. Hoopis mina olevat pooletoobine ja mäluta :P …igatahes, me peame selle seisundiga hakkama kõvasti tegelema.
Heh, neljanda advendi kingitsex saime ühelt vahtralehega volvo sofrilt kingitusex uue numbrimärgi aluse. Nimelt suutis to tagurdades meite volvol selle ära rihtida. Raxakas oli küll päris kõva, et pani mind voodist välja hüppama, kuid pauk ise oli õnnex tühine. Muidu nagu rahu onnis aga viimasele advendile jäi jõulukingituste pakkimine. Lõbus tegevus ja saajatel ka tore avada;)
Vahepeal käis Raunol isa külas, kes üritas poisile mõistust pähe panna, et Ta hakkax siiski kuulama oma toetajaskonda n. ei vaidlex kõigele vastu oma traumast tingitud jäärapäisuses. Ega sealt suurt tulemust ei tulnud, sest ka siin oli Raunol vastuvaidlemisi ja endiselt ei kavatse Ta ülesmärkida oma tegemisi ega fakte, mida Ta teadma peax, mis kipuvad ununema. Ka Heinar arvab, et ehk peaxki korra psühhiaatri juures ära käima, siis oleme proovinud ka seda teed, et mõistust ja tundeid paika loxutada. Helistasingi kohe samal päeval sõber Intsule, kelle kõrval oli nagu saatuse poolt määratult, Imre Rammul. Minu mure kuulates oli ta soovitus lihtne, et tõepoolest olex vaja Rauno üle vaadata.
Muidu on jõuluaeg olnud kena ja rahulik. Petsi jõulupidu oma töökollektiiviga oli Õisu mõisas, kus minagi käisin. Õhtu oli kenasti sisustatud väikese opereti gaala ja illusionistiga. Tantsux oli ka täitsa hea punt n. lauad lookas. Kiitus kõigile tööandjatele, kes oma inimestele jõuluüllatusi suudavad pakkuda. Seal hulgas ka mu oma tööandja.
Jõululaupäeval hakkasime vaixelt end Viljandist kodupoole sättima. Käisime korrax päkapikutamas Pärnus, Kati pere juures ja sealt põikasime Torisse. Tori kirikus oli armas vaatepilt, kus oli laulatus ja pruutpaar oli rahvarõivas…pulmapäev, jõululik ja pühalik. Õhtux jõudsime ikka läbi tuisu kenasti koju n. kella kümnex saime ka jõulupardi valmis. Kuusk ja tuba ehitud n. külade vastuvõtux valmis. Sõpsidega jõulutades oli kell juba kax saamas ja nii need pühad algasid. Eile aga läxime oma väixe perega vanematekoju jõuluõhtut nautima. Ema ehitud kuuseke jäi seekord lausa väikesex, sest kingitused ei tahtnud kuuse alla ära mahtuda. Pere ju muud-kui kasvab ja kasvab n. järgmisest aastast on jälle ühe ilmakodaniku võrra suurem punt. Jaanuaris saab siis teada, kes Tiidu peresse tulemas on…kas laps v. inimene:P Ema oli hullult ettevalmistanud. Tõesti, lausa nagu vana kombekohaselt…sülti, rulaadi, verivorsti ja seapraadi. Jõuluse magustoidu tegime käigupealt – …ägisen tänagi.Aasta lõpp on põnevax kiskunud ka selles suhtes, et on hakatud huvi tundma minu kunsti nikerduste vastu. Kurb küll, et ma pole kunagi enne taibanud neist ülesvõtteid teha, et jääx mingi mälestus. Ka reprodena olexin ju saanud neid kasutada aga kus sa sellega – selle peale pole lihtsalt varem tulnud. Nüüd kui tahetaxe teha näitus, polegi nagu midagi võtta. Soovitaxe isegi poolikuid ja lõpetamata töösid. Pean minema maale tuhnima, kas miskit leidub, kui aga mitte, siis tuleb usinalt paberit määrima hakata, et uuel aasatal neid esitled.
Näis, kuis aastalõpp kujunema hakkab, sest selle sisse jääb ka veel Peetri sünnipäev ja mis plaanid veel kõik tulla võivad, seda teab vaid Jumal taevas. Kaunist vana-aasta lõppu, sest kirjutama tulen ma siia uuel aastal.
Raunol on nüüd see imeaparaat kodus, millega tegutseme iga päev. Ta ise paneb omale klemmid peale ja ühendab juhtmetega. Tegelikult, kui olen kodus, siis ikka aitan ma ise panna, kuna asi veel liiga uus ja harjumatu Talle. Ivo tegi puust ja punaselt skeemid ette ja mina tegin veel pildid tõestusex, mis värvi juhtmed ja klemmid n. kus need kõik täpselt kerel olema peavad. Nüüd peax tervis mühinal tulema hakkama:D Kui Rauno lubab, siis panen omalegi mingi aeg juhtmed külge, kuna mul ka ikka paar viga ju;) olgugi, et dr. Kolts tegi mulle jõulukingi ja käis mu parema käe tervenisti ultraheliga üle ja triikis ilusax.
Rauno iseteadlikus ja jäärapäisus on vahel aga siiski üsna karm. Soov enesele ise klemme panna ilma skeemideta võib ohtlikux saada, kuid Tema jääb arvamusele, et Ta on targem kui tohtrid. Nii me jagama pea iga päev maid ja puid – närvid lähevad lausa läbi. Igatahes otsustasin, et uuel aastal läheme ja käime psühhiaatria juurest ka läbi, et vaadata, kas meie probleemi annab leevendada konsultatsioonidega. Noorhärral pole mingit õpivõimet ega kuula ka soovitusi. Raunts on ise ka õnnetu, kuna ei tea , mix Ta nii jonnakalt käitub aga samas ei pea ka soovitusi millexki, kuna arvab, et Ta on terve inimene. Hoopis mina olevat pooletoobine ja mäluta :P …igatahes, me peame selle seisundiga hakkama kõvasti tegelema.
Heh, neljanda advendi kingitsex saime ühelt vahtralehega volvo sofrilt kingitusex uue numbrimärgi aluse. Nimelt suutis to tagurdades meite volvol selle ära rihtida. Raxakas oli küll päris kõva, et pani mind voodist välja hüppama, kuid pauk ise oli õnnex tühine. Muidu nagu rahu onnis aga viimasele advendile jäi jõulukingituste pakkimine. Lõbus tegevus ja saajatel ka tore avada;)
Vahepeal käis Raunol isa külas, kes üritas poisile mõistust pähe panna, et Ta hakkax siiski kuulama oma toetajaskonda n. ei vaidlex kõigele vastu oma traumast tingitud jäärapäisuses. Ega sealt suurt tulemust ei tulnud, sest ka siin oli Raunol vastuvaidlemisi ja endiselt ei kavatse Ta ülesmärkida oma tegemisi ega fakte, mida Ta teadma peax, mis kipuvad ununema. Ka Heinar arvab, et ehk peaxki korra psühhiaatri juures ära käima, siis oleme proovinud ka seda teed, et mõistust ja tundeid paika loxutada. Helistasingi kohe samal päeval sõber Intsule, kelle kõrval oli nagu saatuse poolt määratult, Imre Rammul. Minu mure kuulates oli ta soovitus lihtne, et tõepoolest olex vaja Rauno üle vaadata.
Muidu on jõuluaeg olnud kena ja rahulik. Petsi jõulupidu oma töökollektiiviga oli Õisu mõisas, kus minagi käisin. Õhtu oli kenasti sisustatud väikese opereti gaala ja illusionistiga. Tantsux oli ka täitsa hea punt n. lauad lookas. Kiitus kõigile tööandjatele, kes oma inimestele jõuluüllatusi suudavad pakkuda. Seal hulgas ka mu oma tööandja.
Jõululaupäeval hakkasime vaixelt end Viljandist kodupoole sättima. Käisime korrax päkapikutamas Pärnus, Kati pere juures ja sealt põikasime Torisse. Tori kirikus oli armas vaatepilt, kus oli laulatus ja pruutpaar oli rahvarõivas…pulmapäev, jõululik ja pühalik. Õhtux jõudsime ikka läbi tuisu kenasti koju n. kella kümnex saime ka jõulupardi valmis. Kuusk ja tuba ehitud n. külade vastuvõtux valmis. Sõpsidega jõulutades oli kell juba kax saamas ja nii need pühad algasid. Eile aga läxime oma väixe perega vanematekoju jõuluõhtut nautima. Ema ehitud kuuseke jäi seekord lausa väikesex, sest kingitused ei tahtnud kuuse alla ära mahtuda. Pere ju muud-kui kasvab ja kasvab n. järgmisest aastast on jälle ühe ilmakodaniku võrra suurem punt. Jaanuaris saab siis teada, kes Tiidu peresse tulemas on…kas laps v. inimene:P Ema oli hullult ettevalmistanud. Tõesti, lausa nagu vana kombekohaselt…sülti, rulaadi, verivorsti ja seapraadi. Jõuluse magustoidu tegime käigupealt – …ägisen tänagi.Aasta lõpp on põnevax kiskunud ka selles suhtes, et on hakatud huvi tundma minu kunsti nikerduste vastu. Kurb küll, et ma pole kunagi enne taibanud neist ülesvõtteid teha, et jääx mingi mälestus. Ka reprodena olexin ju saanud neid kasutada aga kus sa sellega – selle peale pole lihtsalt varem tulnud. Nüüd kui tahetaxe teha näitus, polegi nagu midagi võtta. Soovitaxe isegi poolikuid ja lõpetamata töösid. Pean minema maale tuhnima, kas miskit leidub, kui aga mitte, siis tuleb usinalt paberit määrima hakata, et uuel aasatal neid esitled.
Näis, kuis aastalõpp kujunema hakkab, sest selle sisse jääb ka veel Peetri sünnipäev ja mis plaanid veel kõik tulla võivad, seda teab vaid Jumal taevas. Kaunist vana-aasta lõppu, sest kirjutama tulen ma siia uuel aastal.
No comments:
Post a Comment