terake jälle paremax:)))

Ei, ei – ei hakkama ma kiidulaulu laulma Neurozanile, kuid Rauno on stabiilsemax ja rahulikumax muutunud. Ma usun, et nii see on jätkumas ja naljaga poolex ma Talle kohvilaua taga surasin, et püüdku oma viimast vaba suve, mis tulekul, täiega nautida, sest järgmisest aastast lõppeb loodripolgus lebotamine ja Temast peab saama tööinimene:D Loomulikult oli Raunts selle jutuga päril, sest tahab ju Tema kõige enam, et Ta olex iseenda peremees ja elu veerex, kui hernes. Kooli minek millegipärast ei ole enam üldse aktuaalne aga töölemineku tuhin on küll suur. Ei hakka siin spekuleerima vaid kõike saame juba tulevikus näha.
Meie päevased tegemised on spontaansed, kui mina just midagi tegema ei pea. Võtame rahulikult ja naudime elu. Nüüd, kui jäätee avati, nii me selle ka ära katsetasime. Täitsa korralik ja sõidetav n. ilusa ilmaga on tagalahelt vaated võrratud. Sõitsime õhtupäikese valguses, mis tegi asja kohe romantilisemax. Rauno aga kõrvalt kommis igas kurvis, et tõmba kässarit, anna gaasi, et siin ju ei saa midagi juhtuda…noo ma ei tea – ja nii räägib ränga õnnetuse läbi teinud inimene? Noo jah, Ta ei mäleta ju midagi… ja parem ongi! Igal juhul kavatseme me juba lähiajal taas üle lahekese, naabervalla kõrtsi minna. Eih, enne ju ei saa, pean laskma juuxuril latva kohendada, sest Rauno käis ju juuxuris ja tegi omale sonxi pähe, kuis mina siis kehvem olla saan:P Sellel nädalal peaxime Rauno arvuti ka parandusest kätte saama n. telefoni kõlari lasime ka ära vahetada. Tuleb välja, et see oli ka saanud avariis siiski kannatada ja jukerdas vahelduva eduga. Ooooo ja lõpux oli meil ka edukas hilbu ost, pidades silmas Rauno nõudlikust. Kaua sai otsitud uusi texaseid ja uskuge v. mitte, need sai ostetud seppälä poest - vaffa!
Vaffa on ka see, et lõpux sai laste kõnnirobot töösse, mis kinnitas taas inimeste ühtehoidmist meie pisikeses Eestis. See on projekt mida eeskujux seda, kus inimesed annetavad ja teevad võimalikux suured unistused. Ma tean, et te väidate meie abivajajate rohkusest ja vajadustest n. et palju inimene ikka jõuab oma piskuga toetada aga ma väidan vastu, et ka 1 euro on abix.
Meid isiklikult keegi rahaliselt ei toetanud aga meil oli ka kindlustus. Milline oli toetus moraalselt – see on kirjeldamatu(pisarateni liigutatud)….toetus on nii oluline igas mõttes. Kus me ise oleme halvimast välja tulnud, oskame kõike siin elus ka teisiti hinnata. Püüame nüüd teisigi abivajajaid märgates toetada, kui oskame ja saame. Elame kaasa paljudele ja hoiame end kursis nende tegemistega. Kui me just otseselt ei suhtle, siis blogisid on alati hea lugeda. Panen paar linki ka siia üles, mida lugedes võite emotsioonidesse sattuda…..
Kairit - http://kairitkrikk.blogspot.com/
Milana - http://irinei-ru.livejournal.com/
Kostja - http://web.zone.ee/konstantin/?%D0%9A%D0%BE%D0%BD%D1%81%D1%82%D0%B0%D0%BD%D1%82%D0%B8%D0%BD
Loomulikult võib annetada Tuhala Nõiakaevule(mis on kindlasti hea!) ja annetamine ongi sügavalt iga inimese isiklik asi, mida ei ole mõistlik alahinnata ega vaja kommimist, kuid meil on väljakujunenud oma eelistus.

seda, teist ja kolmandat

Egas Rauntsiga need naljad polnud veel ju eelmise sissekandega lõpetatud, neid ikka jagus ju veel tegelikult. Ta suutis oma stimulatsioonimasina väga kindlasse kohata ära panna, et ikka keegi ei leiax. Lõpux tuli see välja retseptsioonist, kuhu Ta oli selle oma targa aruga viinud, kui Pärnu peale kolama läx. Aga näe mälust oli see pilt kui pühitud ja paanika jälle majas:D Suurimax jamax peab Ta ise muidugi arvuti kukkumist. Rauno on ju juba kord selline plähmat-plähmat ja ei mõista jalge ette vaadata n. nii need juhtmed jalgu jäid ja läppar lapiti põrandal nii, et ekraan katki. Õnnex ongi kõigest ekraan ja me ei pea uut arvutit päris ostma hakkama, vaid saame 100 euriga hakkama. Muidugi, kui Peeter Rauno juurde Tervisesse läx oli taas paanika, kuna Raunts pidi end ju toast lõunal välja bookima ja asjad ära kolima. Kui oli vaja end lõpux minekule sättida, olid üleriided kuskile kadunud. Kotid ja kodinad leiti Dr.Koltsi kabinetist, kuid väliriided rippusid söögisaali juures…nii nagu asjad on laiali mööda maja, on laiali Rauno pea:P Selle mäluraasukese taha jäävad kogu meie probleemid – ka see süüdistamise manjakaalsus. Kuna Rauno mälu veab Teda alt, mida Ta ise ei taha ju uskuda, siis on vaja ju, et keegi on asjades süüdi. Aga, et asi ikka psühhiaatriline ei ole, siis oli vaja seda kontrollida ja nüüd on teada, et Rauno on täie mõistuse juures, kuid Tal tuleks rohkem teha mälutreeninguid. Mis moodi, küsin ma? Ta ju arvab, et kõik läheb korda ise enesest ja saadab mind lihtsalt pikalt:P Tegelikult on paras mälutreening ka siis, kui taas keegi külla tuleb, kes pole ammu käinud. Näitex üx lapsepõlvesõber, kellega vaadati vanu pilte ja meenutati kooliaega. See võttis Rauno lõpux päris läbi aga Ta mäletas rohkem, kui klassivend ja sõber. Rauno mäletas peensuteni korda saadetud pättusi ja seiklusi. Sõber Sander ei suutnud ära imestada, kuidas saab ikka Raunol veel selline mälu olla peale nii hullu traumat. Olen ikka väga rahul, et paranemise protsess ei ole peatunud, vaid jätkuvalt on progress paremuse suunas. Üx selline vaffa asi on veel tekkinud, et küüsi lõigataxe nüüdsest ise. Ex see on tervetelgi paras nikerdamine, kuid mina seda Raunol enam tegema ei pea. Pusib, mis Ta pusib aga tehtud saab.
Raunts oli nädalavahetuse üksi kodus ja nautis seda sõpru külla kutsudes. Meie Peetriga käisime aga Riina esimesel juubelil, mis peeti Härjapea kõrtsi, Viljandis. Pidu nagu pidu ikka, söögid, joogid, tantsud, mängud, pikki pidulaud ja palju ilusaid n. häid inimesi. Mina pidin Petsile olema nagu paha seakarjus, kes põssa koju magama kamandas. Järgmine päev oli ju vaja roolis olla n. juhil peab pea klaar olema, sest mina muidu autosse ei istu. Ise ei sõida ma võib olla ehk kiixuga põhimõtte pärast. Kui ikka mees on juhilubadega ja med.vastunäidustusi pole auto juhtimisex, siis daam istub ja naudib kaasreisija rolli:P Pealegi Petsile meeldib juhtival kohal olla;) Tulime Mulgimaalt koju läbi Soomaa, mis oli nii ilus, et ma suutsin isegi talve nautida. Mul on omal tehtud ka üx kriitidega talvetee joonistus, mis on hetke üleval sotsiaalmajas n. mis sobib hetkel ka siia, sest midagi analoogset oli kindlasti ka meie koduteel, sõites Haapsalusse.
Uus nädal on alanud ja kindlasti on palju uusi tegemisi meie elus, mis leiavad vaixelt siin ka kajastamist. Järgmise korrani siis:D

Vot takie piragi:P

See pealinnas poodlemise käik oli täitsa mõtetu – aja ja raharaisk. Läxin ju kindla sooviga omale saapad saada. 10 a. jooxul, mil jään vaid ühte standardisse, kus kontsa kõrgus max 4cm ja poolsäär saapad(soliid.must) – no ei ole. Kui oli, siis polnud aga vastavat numbrit. Raunole saime vaid kindad, mida ta tahtis aga muidu ikka jummala tühi sõit. Pealegi jäin ma õhtusest üritusest ilma, sest ma ei suutnud uskuda, et ma saapaid ei saa n. järjekindlalt kammides mööda poode, see aeg kulus.
Puutepunktis oli seekord meie lugu Raunoga, mis saavutas oma eesmärgi. Peale saadet vastasin paar tundi telefonile, kuhu inimesed oma erinevate küsimustega helistasid. Kokkuvõttes võib öelda, et inimestel on raske näpuga järge ajada oma õigustes ja nii kui see ära tabataxe, tõmmataxe nahk üle kõrvade. Lõpux on inimesed nii hellax tehtud, et nad ei julge oma probleemidega kuskile pöörduda, sest kardavad oma soodustustest ilma jääda. Kas see on normaalne? Ja siis see… http://www.haigekassa.ee/haigekassa/uudised?news=pressiteade-kolm-neljandikku-
Ausalt, tegelikult oli palju nurinat inimeste jutus, mida väidetavalt 74% elanikest peab heax:S Tundub nagu elax stagnaajal, kus kiidame end taevani, kuid tegelik olukord on masendav. Noor multiplexi põdev naine olex soovinud nii väga Dr. Koltsi juurde taastusravile, kuna see olevat tema ainuke lootus, kuid kahjux ei saa. Ja jälle kõik haigekassa süül, sest eraldab taastusravi rahasid väljavalitutele, oma suva järgi. Igaljuhul on see veel minu jaox segane värk ja kavatsen seda lähemalt uurida, mis ei muuda fakti, et läbi haigekassa ei ole võimalik Dr. Koltsi juurde ravile saada. Üks väga pikk ja põhjaliku ettevalmistusega lugu aga oli mulle kohe eriti keeruline, kuna kogemusnõustajana ei anna ma ju õigusabi. Selle edastasin täies mahus edasi Puutepunkti meeskonnale, kuna kõike seda kuulates ja ka lugedes, oli tuntav riigiametnike omavoli ja seaduste eiramine. Keda aga kiideti, oli Puutepunkti kogu meeskond. Üx Pärnumaa proua külvas imeliste väljenditega teletiimi ja soovis neile kõigile tervist ja jaxu, et tänuväärset tööd jätkata.
Eile õhtul sõitsid mehed mul kodust ära. Kes siis lõpp-peatusega Pärnus, kes Viljandis. Teepeal aga oli neil väike ehmatus, väikeste tagajärgedega. Nimelt suvatses kitseke neile auto ette kepsutada, mille tagajärjel sai kitseke ise viga ja auto pamper vajab vahetamist. Jahimehed aga pidid kitsekese maha laskma.
Täna hommikul püüdsin Raunole äratuskõne teha. Telefon kutsub ja kutsub aga ei vastata. Helistasin mitmendat korda n. siis teatas telefon, et on levist väljas. Helistasin siis Tervise retseptsiooni, et noorhärra on vaja üles äratada. Minut hiljem Rauno helistab ja ütleb, et Ta ärkas ju, et mis ma paanikat tekitan. Päev algas pingeliselt ja pingelisemax ta kujunes veelgi, sest Rauno keeldus ravist ja ei suvatsenud Aliisi korraldustele alluda ega ka telefoni kõnesid vastu võtta. Poiss oli korraga kadunud! Poolteist tundi hiljem tuleb Rauntsilt kõne hädise häälega, et Ta on exinud ja lükas jälle telefoni välja. Nüüd tekkis mul paanikakontor. Helistasin kõikidele, kes asjaga kursis peavad olema ja otsisin võimalusi, kuidas paanikatekitaja Pärnu linnast üles leida. Lõpux oli vennike oma telefoni jälle sisselülitanud ja ma sain Ta kätte. Kaeblikult püüdes mulle selgex teha, et tahab koju. Selgitasin, et Ta on Pärnus ja et jäägu nüüd selle kohapeale kus Ta on. Küsimuse peale, et kus sa oled, vastas Rauno, et kuskil poes. Palusin siis telefon ulatada müüjale ja sain teada, et tegu on hoopis kunstimuuseumiga, Esplanaadi tänaval. Tädi lubas Raunol seal viibida, kuni Aliis Talle järgi jõudis. Lõpp hea, kõik hea! Rauno ei saanud jälle ise aru, mix Ta nii käitus, kuid ülejäänud päev möödus rahulikult ja trenni tehes. Mina läxin oma pingeid poodi välja elama ja tulin saagiga tagasi. Tegelikult sain ka nüüd õppetunni, et enne kui kuskile plaanid poodlema minna, kiika kodukandi äridesse. Sain omale nii saapad, kui kingadki.
A’ üx asi veel – minu väike joonistuste näitus on ka nüüd üleval sotsmajas. Vot takie piragi:P

eelkõige isa sünnipäev

Mis siin ikka vabandada, kuid jah, minu loomingutuhin on hõivanud minu aja n. seepärast pole ma jõudnud siia kirjutama. Kuna sotsmajja oli vaja uut värvi, siis tegin mõned joonistused vanadele lisax, et jagux üles riputada. Tegelikult pole Rauno tegemistest suurt midagi uut kirjutada ja see lubas ka nagu kribamisega venitada. Ex meil käib ikka „maada ja puude jagamine“ temaga aga seegi on juba nagu rutiin. Juhtunud on aga üx asi küll. Meie imemasin on katki. Ei teagi mis selle aparaadiga juhtus aga tööle teda enam ei saa :S Rauno on muidugi väga nördinud, et pani masina laadima ja see aina laeb ja laeb ja laeb aga laetud ei saa n. tööle ei hakka. Pühapäeval, kui Rauno Pärnusse läheb, siis võtab Ta masina kaasa ja ehk oskavad targemad sellega midagi ette võtta. Pealegi on Raunol nüüd igav ja käib mitu korda päevas vanaema juures. Kodus toimub aga hull söögi raiskamine. Mina teen söögi valmis, Tema võtab kätte ja läheb vanaema juurde sööma. Seda seletamist ja rääkimist võin sama hästi kui endaga peegli ees teha, sest kui Ta ka saab aru, et see on näotu, käitub nati aja pärast ikka teisiti. Rauno käitumine sarnaneb väga mõningate insuldijuhtumitega. Mu isal, kellel on olnud 2 insulti, ongi selgemaid ja segasemaid aegu ja see käitumine on üsna sarnane. Pekki…ja aidata ma siin enam ei oska. Energiat võtab Ta mult ka rohkem, kui kunagi varem. Kui mul tekib moment, et ma nüüd vaimselt toimetax Rauno tervisega, siis olen ma, kui kuiv käsn ja tulemusi ei tule. Aga mis ma siin ikka kurdan. Peab lihtsalt proovima nii ja teisiti, sest see ei saa ju nii jääda!
Kui muidu läheb nats üle kivide ja kändude hetkel elus, siis õnnemängus näe on mul vedanud;) „Tunkri“ viktoriini mängu võitjana, sain komplekti veiniklaaside omanikux ja lisax veel glögi maitsesegude hunniku. Bingotamise ajal läxid nad juba käiku, sest meil oli rannakarpide kõrvale valge vein. Bingos ma küll ei võitnud aga Viikingus näkkas. Pisike summa aga asi seegi:D
Täna oli mu taadil sünnipäev. Kuna pidin õhtul tööl olema, siis korraldasime sünnipäeva hommiku. Ema tegi hommikusöögi pidusema lauakattega. Papsil surusime käppa ja laulsime sünnipäevalaulu, jagasime kingitusi, mille üle ta siirast rõõmu tundis. Mina tulin küll lõunast koju, sest akvaarium tahtis puhastamist aga Rauno jäi pikemalt vanemate juurde. Isal oli veel nii mõnigi külaline käinud ja isegi kaugemalt tuldi sellise libedaga, nagu praegu on, kohale. Armas. Loodan, et laupäeval on teeolud normaalsed, sest kavatsen pealinna šhoppama minna. Ehk saan omale viisakamad saapad, kuna praegused on parajalt vett ja vilet saanud:P Hetkel ju allahindlused igal pool.

HUA!

Läinud ta ongi, see vana ja hästi läx. Head uut aastat! Tagasi vaadates saab ju vaid öelda, et ilus oli. Aga mix, mix ma arvan, et see aasta tuleb veel parem – peab tulema!
Musi sünnipäev oli vaid meie pere päev, kuid päev hiljem, kui oli aasta viimane, siis ootasime külalisi. See oli kerge otsus, kuna ei olnud ju tähis sünnipäev ja mitu päeva pidutseda enam lihtsalt ei jaxa. Orkunnida oli ka lihtsam. Arvasime, et ei kuku vaaritama aga ikka läx teisiti ja ometigi polnud sellel kõigel mõtet, sest näxilaud sai nii rikkalik, et seapraadi ja verivorsti ei tahtnud keegi(täna sõin viimase praelõigu). Nii me siis tagasihoidlikult sõpradega selle uue euro aasta vastu võtsimegi. Nati tulevärgi ja mulliveini pauku ka. Rauno aga oli nukker, sest „sõbrad“ on oma eludega edasi liikunud ja Tema pikalt maha jätnud…ei ole Raunost rämedat pidutsejat ja tülikas on ju pidurit enese järgi lohistada. Rauno keeldus meiega isegi välja tulemast, kui läx aastavahetusex. See on kahjux karm reaalsus, millega peab vaixelt kohanema siiski ja looma uue sõbravõrgustiku. Kindlasti juba sellel uuel aastal! Kaldun arvama, et Rauno tujutsemine on ka just selle „koerasaba“ otsas kinni, kuna tunneb, et pole täisväärtuslik n. ootused paranemisele olid Tal liiga kõrged. Tegelikult peabki latt kõrge olema, küll need tulemused tulevad. Aeg võib tunduda vahel vaenlasena aga tegelikult on puhas võit, kui tasa ja targu eesmärk saavutataxe, sest kukkumise oht on siis väixem. Ja kui nüüd ikka uuesti veel eelmisse aastasse pilk heita, siis on tõestus olemas, et kõik saab vaid paremax minna!
Mina olin aasta esimesel päeval tööl. Ei olnud see päev just kiita, kuna pidin olema karm ja kuri n. see rikub alati ka kohe minu tuju. Mis teha – turvakodu elu on selline – libastutaxe tihti(kuigi viimasel ajal harvem). Talvised pühad see aasta on kuidagi kiirelt möödunud ja ilmselt just sellel põhjusel, et on langenud nädalavahetustele. Juba ongi Peeter jälle tööl ja meie Raunoga kahekesi.
Rauno helistas v. saatis sõnumi Dr. Koltsile, väixe murega, et kas nüüd, kui Tal masin kodus, ei saagi enam taastusravil käia? Et Tema on valmis endast ikka rohkem andma ja Ta tahab kiiremini tervex saada. Mina sellest helistamisest ei teadnud midagi senix, kuni dok ise helistas. Arvasin, et lihtsalt soovime üxteisele head uut aastat. Kurtsin ka Ivole, et Raunoga on vahel lausa võimatu suhelda ja et tulex ikka ajudega midagi ettevõtta. Psühhiaatrit ta siiski ei soovitanud – no näis. Saatsin kohe sõber Intsule sõnumi, et me tühistame oma ajad, mille olime psühhiaatrile reserveerinud. Täna käisin ja ostsin Raunole Neorosani, et veidi rohkem aju toita vajalike ainetega. Peaxin seda isegi sööma hakkama, sest mul ikka ka kiilub aegajalt korralikult kinni:P
Minu esimene ost see aasta oli loto netist, mis läx maxma 6.40 nüüd on see siis ajalukku kirjutatud;) Ei ole see eurole üle minek mind veel jalust rabanud ja ilmselt ei rabagi, sest olen alati eelistanud kaardimaxeid. Pets muidugi küsis, et milline on minu eurode jahisaak juba aga pidin talle pettumuse valmistama, kuna kõik minu pabereurod seisavad endiselt rahakotti vahel. Peetril pidi juba nii ühe koma teise riigi kolikaid olema:D – nooh aastalõpus võib ju uuesti seda mängu mängida a’la „kelle rohkem asju(erinevaid kolikaid)“, senix aga kulgeme selle aasta rõõmsalt lõpuni ja teeme suuri tegusid!