See pealinnas poodlemise käik oli täitsa mõtetu – aja ja raharaisk. Läxin ju kindla sooviga omale saapad saada. 10 a. jooxul, mil jään vaid ühte standardisse, kus kontsa kõrgus max 4cm ja poolsäär saapad(soliid.must) – no ei ole. Kui oli, siis polnud aga vastavat numbrit. Raunole saime vaid kindad, mida ta tahtis aga muidu ikka jummala tühi sõit. Pealegi jäin ma õhtusest üritusest ilma, sest ma ei suutnud uskuda, et ma saapaid ei saa n. järjekindlalt kammides mööda poode, see aeg kulus.
Puutepunktis oli seekord meie lugu Raunoga, mis saavutas oma eesmärgi. Peale saadet vastasin paar tundi telefonile, kuhu inimesed oma erinevate küsimustega helistasid. Kokkuvõttes võib öelda, et inimestel on raske näpuga järge ajada oma õigustes ja nii kui see ära tabataxe, tõmmataxe nahk üle kõrvade. Lõpux on inimesed nii hellax tehtud, et nad ei julge oma probleemidega kuskile pöörduda, sest kardavad oma soodustustest ilma jääda. Kas see on normaalne? Ja siis see… http://www.haigekassa.ee/haigekassa/uudised?news=pressiteade-kolm-neljandikku-
Ausalt, tegelikult oli palju nurinat inimeste jutus, mida väidetavalt 74% elanikest peab heax:S Tundub nagu elax stagnaajal, kus kiidame end taevani, kuid tegelik olukord on masendav. Noor multiplexi põdev naine olex soovinud nii väga Dr. Koltsi juurde taastusravile, kuna see olevat tema ainuke lootus, kuid kahjux ei saa. Ja jälle kõik haigekassa süül, sest eraldab taastusravi rahasid väljavalitutele, oma suva järgi. Igaljuhul on see veel minu jaox segane värk ja kavatsen seda lähemalt uurida, mis ei muuda fakti, et läbi haigekassa ei ole võimalik Dr. Koltsi juurde ravile saada. Üks väga pikk ja põhjaliku ettevalmistusega lugu aga oli mulle kohe eriti keeruline, kuna kogemusnõustajana ei anna ma ju õigusabi. Selle edastasin täies mahus edasi Puutepunkti meeskonnale, kuna kõike seda kuulates ja ka lugedes, oli tuntav riigiametnike omavoli ja seaduste eiramine. Keda aga kiideti, oli Puutepunkti kogu meeskond. Üx Pärnumaa proua külvas imeliste väljenditega teletiimi ja soovis neile kõigile tervist ja jaxu, et tänuväärset tööd jätkata.
Eile õhtul sõitsid mehed mul kodust ära. Kes siis lõpp-peatusega Pärnus, kes Viljandis. Teepeal aga oli neil väike ehmatus, väikeste tagajärgedega. Nimelt suvatses kitseke neile auto ette kepsutada, mille tagajärjel sai kitseke ise viga ja auto pamper vajab vahetamist. Jahimehed aga pidid kitsekese maha laskma.
Täna hommikul püüdsin Raunole äratuskõne teha. Telefon kutsub ja kutsub aga ei vastata. Helistasin mitmendat korda n. siis teatas telefon, et on levist väljas. Helistasin siis Tervise retseptsiooni, et noorhärra on vaja üles äratada. Minut hiljem Rauno helistab ja ütleb, et Ta ärkas ju, et mis ma paanikat tekitan. Päev algas pingeliselt ja pingelisemax ta kujunes veelgi, sest Rauno keeldus ravist ja ei suvatsenud Aliisi korraldustele alluda ega ka telefoni kõnesid vastu võtta. Poiss oli korraga kadunud! Poolteist tundi hiljem tuleb Rauntsilt kõne hädise häälega, et Ta on exinud ja lükas jälle telefoni välja. Nüüd tekkis mul paanikakontor. Helistasin kõikidele, kes asjaga kursis peavad olema ja otsisin võimalusi, kuidas paanikatekitaja Pärnu linnast üles leida. Lõpux oli vennike oma telefoni jälle sisselülitanud ja ma sain Ta kätte. Kaeblikult püüdes mulle selgex teha, et tahab koju. Selgitasin, et Ta on Pärnus ja et jäägu nüüd selle kohapeale kus Ta on. Küsimuse peale, et kus sa oled, vastas Rauno, et kuskil poes. Palusin siis telefon ulatada müüjale ja sain teada, et tegu on hoopis kunstimuuseumiga, Esplanaadi tänaval. Tädi lubas Raunol seal viibida, kuni Aliis Talle järgi jõudis. Lõpp hea, kõik hea! Rauno ei saanud jälle ise aru, mix Ta nii käitus, kuid ülejäänud päev möödus rahulikult ja trenni tehes. Mina läxin oma pingeid poodi välja elama ja tulin saagiga tagasi. Tegelikult sain ka nüüd õppetunni, et enne kui kuskile plaanid poodlema minna, kiika kodukandi äridesse. Sain omale nii saapad, kui kingadki.
A’ üx asi veel – minu väike joonistuste näitus on ka nüüd üleval sotsmajas. Vot takie piragi:P
Puutepunktis oli seekord meie lugu Raunoga, mis saavutas oma eesmärgi. Peale saadet vastasin paar tundi telefonile, kuhu inimesed oma erinevate küsimustega helistasid. Kokkuvõttes võib öelda, et inimestel on raske näpuga järge ajada oma õigustes ja nii kui see ära tabataxe, tõmmataxe nahk üle kõrvade. Lõpux on inimesed nii hellax tehtud, et nad ei julge oma probleemidega kuskile pöörduda, sest kardavad oma soodustustest ilma jääda. Kas see on normaalne? Ja siis see… http://www.haigekassa.ee/haigekassa/uudised?news=pressiteade-kolm-neljandikku-
Ausalt, tegelikult oli palju nurinat inimeste jutus, mida väidetavalt 74% elanikest peab heax:S Tundub nagu elax stagnaajal, kus kiidame end taevani, kuid tegelik olukord on masendav. Noor multiplexi põdev naine olex soovinud nii väga Dr. Koltsi juurde taastusravile, kuna see olevat tema ainuke lootus, kuid kahjux ei saa. Ja jälle kõik haigekassa süül, sest eraldab taastusravi rahasid väljavalitutele, oma suva järgi. Igaljuhul on see veel minu jaox segane värk ja kavatsen seda lähemalt uurida, mis ei muuda fakti, et läbi haigekassa ei ole võimalik Dr. Koltsi juurde ravile saada. Üks väga pikk ja põhjaliku ettevalmistusega lugu aga oli mulle kohe eriti keeruline, kuna kogemusnõustajana ei anna ma ju õigusabi. Selle edastasin täies mahus edasi Puutepunkti meeskonnale, kuna kõike seda kuulates ja ka lugedes, oli tuntav riigiametnike omavoli ja seaduste eiramine. Keda aga kiideti, oli Puutepunkti kogu meeskond. Üx Pärnumaa proua külvas imeliste väljenditega teletiimi ja soovis neile kõigile tervist ja jaxu, et tänuväärset tööd jätkata.
Eile õhtul sõitsid mehed mul kodust ära. Kes siis lõpp-peatusega Pärnus, kes Viljandis. Teepeal aga oli neil väike ehmatus, väikeste tagajärgedega. Nimelt suvatses kitseke neile auto ette kepsutada, mille tagajärjel sai kitseke ise viga ja auto pamper vajab vahetamist. Jahimehed aga pidid kitsekese maha laskma.
Täna hommikul püüdsin Raunole äratuskõne teha. Telefon kutsub ja kutsub aga ei vastata. Helistasin mitmendat korda n. siis teatas telefon, et on levist väljas. Helistasin siis Tervise retseptsiooni, et noorhärra on vaja üles äratada. Minut hiljem Rauno helistab ja ütleb, et Ta ärkas ju, et mis ma paanikat tekitan. Päev algas pingeliselt ja pingelisemax ta kujunes veelgi, sest Rauno keeldus ravist ja ei suvatsenud Aliisi korraldustele alluda ega ka telefoni kõnesid vastu võtta. Poiss oli korraga kadunud! Poolteist tundi hiljem tuleb Rauntsilt kõne hädise häälega, et Ta on exinud ja lükas jälle telefoni välja. Nüüd tekkis mul paanikakontor. Helistasin kõikidele, kes asjaga kursis peavad olema ja otsisin võimalusi, kuidas paanikatekitaja Pärnu linnast üles leida. Lõpux oli vennike oma telefoni jälle sisselülitanud ja ma sain Ta kätte. Kaeblikult püüdes mulle selgex teha, et tahab koju. Selgitasin, et Ta on Pärnus ja et jäägu nüüd selle kohapeale kus Ta on. Küsimuse peale, et kus sa oled, vastas Rauno, et kuskil poes. Palusin siis telefon ulatada müüjale ja sain teada, et tegu on hoopis kunstimuuseumiga, Esplanaadi tänaval. Tädi lubas Raunol seal viibida, kuni Aliis Talle järgi jõudis. Lõpp hea, kõik hea! Rauno ei saanud jälle ise aru, mix Ta nii käitus, kuid ülejäänud päev möödus rahulikult ja trenni tehes. Mina läxin oma pingeid poodi välja elama ja tulin saagiga tagasi. Tegelikult sain ka nüüd õppetunni, et enne kui kuskile plaanid poodlema minna, kiika kodukandi äridesse. Sain omale nii saapad, kui kingadki.
A’ üx asi veel – minu väike joonistuste näitus on ka nüüd üleval sotsmajas. Vot takie piragi:P
No comments:
Post a Comment