Ei, ei – ei hakkama ma kiidulaulu laulma Neurozanile, kuid Rauno on stabiilsemax ja rahulikumax muutunud. Ma usun, et nii see on jätkumas ja naljaga poolex ma Talle kohvilaua taga surasin, et püüdku oma viimast vaba suve, mis tulekul, täiega nautida, sest järgmisest aastast lõppeb loodripolgus lebotamine ja Temast peab saama tööinimene:D Loomulikult oli Raunts selle jutuga päril, sest tahab ju Tema kõige enam, et Ta olex iseenda peremees ja elu veerex, kui hernes. Kooli minek millegipärast ei ole enam üldse aktuaalne aga töölemineku tuhin on küll suur. Ei hakka siin spekuleerima vaid kõike saame juba tulevikus näha.
Meie päevased tegemised on spontaansed, kui mina just midagi tegema ei pea. Võtame rahulikult ja naudime elu. Nüüd, kui jäätee avati, nii me selle ka ära katsetasime. Täitsa korralik ja sõidetav n. ilusa ilmaga on tagalahelt vaated võrratud. Sõitsime õhtupäikese valguses, mis tegi asja kohe romantilisemax. Rauno aga kõrvalt kommis igas kurvis, et tõmba kässarit, anna gaasi, et siin ju ei saa midagi juhtuda…noo ma ei tea – ja nii räägib ränga õnnetuse läbi teinud inimene? Noo jah, Ta ei mäleta ju midagi… ja parem ongi! Igal juhul kavatseme me juba lähiajal taas üle lahekese, naabervalla kõrtsi minna. Eih, enne ju ei saa, pean laskma juuxuril latva kohendada, sest Rauno käis ju juuxuris ja tegi omale sonxi pähe, kuis mina siis kehvem olla saan:P Sellel nädalal peaxime Rauno arvuti ka parandusest kätte saama n. telefoni kõlari lasime ka ära vahetada. Tuleb välja, et see oli ka saanud avariis siiski kannatada ja jukerdas vahelduva eduga. Ooooo ja lõpux oli meil ka edukas hilbu ost, pidades silmas Rauno nõudlikust. Kaua sai otsitud uusi texaseid ja uskuge v. mitte, need sai ostetud seppälä poest - vaffa!
Vaffa on ka see, et lõpux sai laste kõnnirobot töösse, mis kinnitas taas inimeste ühtehoidmist meie pisikeses Eestis. See on projekt mida eeskujux seda, kus inimesed annetavad ja teevad võimalikux suured unistused. Ma tean, et te väidate meie abivajajate rohkusest ja vajadustest n. et palju inimene ikka jõuab oma piskuga toetada aga ma väidan vastu, et ka 1 euro on abix.
Meid isiklikult keegi rahaliselt ei toetanud aga meil oli ka kindlustus. Milline oli toetus moraalselt – see on kirjeldamatu(pisarateni liigutatud)….toetus on nii oluline igas mõttes. Kus me ise oleme halvimast välja tulnud, oskame kõike siin elus ka teisiti hinnata. Püüame nüüd teisigi abivajajaid märgates toetada, kui oskame ja saame. Elame kaasa paljudele ja hoiame end kursis nende tegemistega. Kui me just otseselt ei suhtle, siis blogisid on alati hea lugeda. Panen paar linki ka siia üles, mida lugedes võite emotsioonidesse sattuda…..
Kairit - http://kairitkrikk.blogspot.com/
Milana - http://irinei-ru.livejournal.com/
Kostja - http://web.zone.ee/konstantin/?%D0%9A%D0%BE%D0%BD%D1%81%D1%82%D0%B0%D0%BD%D1%82%D0%B8%D0%BD
Loomulikult võib annetada Tuhala Nõiakaevule(mis on kindlasti hea!) ja annetamine ongi sügavalt iga inimese isiklik asi, mida ei ole mõistlik alahinnata ega vaja kommimist, kuid meil on väljakujunenud oma eelistus.
Meie päevased tegemised on spontaansed, kui mina just midagi tegema ei pea. Võtame rahulikult ja naudime elu. Nüüd, kui jäätee avati, nii me selle ka ära katsetasime. Täitsa korralik ja sõidetav n. ilusa ilmaga on tagalahelt vaated võrratud. Sõitsime õhtupäikese valguses, mis tegi asja kohe romantilisemax. Rauno aga kõrvalt kommis igas kurvis, et tõmba kässarit, anna gaasi, et siin ju ei saa midagi juhtuda…noo ma ei tea – ja nii räägib ränga õnnetuse läbi teinud inimene? Noo jah, Ta ei mäleta ju midagi… ja parem ongi! Igal juhul kavatseme me juba lähiajal taas üle lahekese, naabervalla kõrtsi minna. Eih, enne ju ei saa, pean laskma juuxuril latva kohendada, sest Rauno käis ju juuxuris ja tegi omale sonxi pähe, kuis mina siis kehvem olla saan:P Sellel nädalal peaxime Rauno arvuti ka parandusest kätte saama n. telefoni kõlari lasime ka ära vahetada. Tuleb välja, et see oli ka saanud avariis siiski kannatada ja jukerdas vahelduva eduga. Ooooo ja lõpux oli meil ka edukas hilbu ost, pidades silmas Rauno nõudlikust. Kaua sai otsitud uusi texaseid ja uskuge v. mitte, need sai ostetud seppälä poest - vaffa!
Vaffa on ka see, et lõpux sai laste kõnnirobot töösse, mis kinnitas taas inimeste ühtehoidmist meie pisikeses Eestis. See on projekt mida eeskujux seda, kus inimesed annetavad ja teevad võimalikux suured unistused. Ma tean, et te väidate meie abivajajate rohkusest ja vajadustest n. et palju inimene ikka jõuab oma piskuga toetada aga ma väidan vastu, et ka 1 euro on abix.
Meid isiklikult keegi rahaliselt ei toetanud aga meil oli ka kindlustus. Milline oli toetus moraalselt – see on kirjeldamatu(pisarateni liigutatud)….toetus on nii oluline igas mõttes. Kus me ise oleme halvimast välja tulnud, oskame kõike siin elus ka teisiti hinnata. Püüame nüüd teisigi abivajajaid märgates toetada, kui oskame ja saame. Elame kaasa paljudele ja hoiame end kursis nende tegemistega. Kui me just otseselt ei suhtle, siis blogisid on alati hea lugeda. Panen paar linki ka siia üles, mida lugedes võite emotsioonidesse sattuda…..
Kairit - http://kairitkrikk.blogspot.com/
Milana - http://irinei-ru.livejournal.com/
Kostja - http://web.zone.ee/konstantin/?%D0%9A%D0%BE%D0%BD%D1%81%D1%82%D0%B0%D0%BD%D1%82%D0%B8%D0%BD
Loomulikult võib annetada Tuhala Nõiakaevule(mis on kindlasti hea!) ja annetamine ongi sügavalt iga inimese isiklik asi, mida ei ole mõistlik alahinnata ega vaja kommimist, kuid meil on väljakujunenud oma eelistus.
No comments:
Post a Comment