maal

Peax vist ikka vahepeal midagi kirja panema, muidu on kõik segi nagu pudru ja kapsad. Hetkel olen ma ise Viljandis folkimas aga kiire tagasivaat….Ei ole meil Raunoga vahepeal päris lilleliselt laabunud aga muidu peab ütlema, et on olnud tubli ikka küll. Ta keeldus maal rohtu võtmast ja nii ongi:S
Maale kolisime kõik ühel päeval. Rauno ja Pets haarasid kassid, oma täis laetud autosse ja kimasid ees minema. Mina täitsin kaladel söötja ja püüdsin linna elamise jätta viisakax n. läxin vanemate poolt läbi ja laadisin nad siis oma auto peale. Sry. Mitte oma aga Gunnu munasse, sest minu autoga on endiselt nii nagu ta on(paranduses). Kohale jõudnud, jagasime omad pesapaigad, sättisime asjad käejärgi ja nii meie ilus elu maal hakkaski. Ilma kohustusteta, iga üx võib teha mida tahab aga millegipärast on töö ikka nakkav;) Ses mõttes töö, et kui keegi midagi teeb, siis nagu ei saa päris niisama vedeleda ja tahax ka ühineda. Kuna ema on meil alati roosiaiaga tegelenud, siis leiab teda enamasti sealt. Rauno pügas hekki ja riisus hoolega. Mina suutsin oma metalli värvidega kõik katlad ära värvida ja isegi aiakäru sai uue kuue:P Loomulikult kui me maal oleme, siis on meil ka seal külalisi n. neilegi sai tegevusteraapiat tehtud. Kui Kätu ja Art oma pisiperega käisid, siis nemad maalisid näitex tasse. Elviira, kellel oli see kihk suur, kuid rügas hoopis lillepeenarde ja põõsaste all rohida. Oma fotojahil sai ta aga piisavalt suure noosi, et oma puhkust kordaläinux märkida. Ma ise olen lausa molbertilegi ligi saanud;)
Kuna on olnud kuumad ilmad ja vihma saame meie maal alati väga vähe, siis kippus kaev vahepeal kuivax minema. See on kummaline, et kui kõikjal sajab, siis heal juhul saame meie mingi väixe pisara vaid, sest pilved lahknevad me peakohal ja sõidavad lihtsalt laiali. Ei tea mis anomaalia see küll selline on. Küll aga olime me kannatlikud ja meie palveid võeti kuulda n. me saime kaevu vett siiski. Nüüd oleme me ka kokkuhoidlikumad n. kogume räästast kah igax juhux vett.
Rauno on igati soovinud näidata oma abivalmidust aga kui Ta vanaisale hakkas tuge pakkuma, et papi voodist karkudele aidata, lendasid nad koos keset tuba ja ma olin päris ehmunud, et kas vanaisa ikka tervex jäi. Kummaline, et seda tunnet ma Rauno puhul ei tundnud, kuigi Rauno väänas oma jala korralikult välja aga kogus end siiski kiiresti. Raunts ei tuvasta enesele endiselt, et Ta peab ise ettevaatlik olema ja mitte tormama pea ees, turvalisust mitte silmas pidades. Seepärast ei jätnud me ka Talle muruniidukit, et Ta sellega niitma ei hakkax, kui keegi Teda selle tegemise juures ei jälgix. Ei saa ju panna vanaemale kohustust, et ole hea ja passi nüüd seda hulljulget, kui Ta muru niitmas on.
Kassid said nädalaga oma puud ja maad ära jagatud n. ei susise enam üxteise peale. Liisi aga hakkas puid mööda turnima. Olin päris üllatunud, kui vaatasin, mis moodi ta kribinal-krabinal sinna end hiivas. Ta on siiski juba 3 aastane ja pole kunagi kuskil turninud. Linnavurle noh, nagu Krissu, kes on juba 9 aastane , kuid puud pole teda kunagi huvitanud.
Meie hoovi esimene osa on juba väga ilus. Otsustasime, et toome tagant aiast, tiigi äärest ära kergkruusa ja paigutame selle ette haljastusse. Nii on seda haljastust kergem hoolitseda ja tagant aiast saab rahulikult traktoriga muru niita.
Kes oli meil kõige usinam kruusa ladustaja ja kõva abikäsi? Aah? – Raunts:D Ma ütlen Teile, poisist saab veel rohkem, kui asja! Kui ikka tahtmist on ja jõud üle käib, siis see tehaxe korralikult ära.
Muide maal on muudki teha, kui vaid oma maalapil kondamine;) Naabritega käime tihedalt läbi ja külaelust võtame ikka ka osa. Lõbus on, tore on, mõnus on ja peamine, jubbbbe rahulik on. Kui suudax seal elades enesele toitva töö hankida, siis vist kolix sinna“karuperse“:P Nostalgiat tekitab seal ka käiv autolafka, mis toob nädalas korra sulle väikese shopingu küla tee äärde:D
Enne, kui me Petsiga folgitama tulime, laadisime nende toidulao seal maal pilgeni, et nad millestki puudust tundma ei peax. Peeter võttis nüüd omale ka puhkuse ja mõnda aega jagame seda omakeskis n. ringi rännates Eestimaa pinnal. Äkki ida poole? Ex see näha ole….selline elu mulle meeldib!

puhkus

Rahu on saabunud – magame poole lõunani, RAUNO KA! Äkki on see rohtude mõju Rauntsil, sest muidu on Tema uni suht lühike, võrreldes minu unega. Mina muidugi puhkan ja kõik on üsna loogiline. Teen mida tahan, teen millal tahan, kui üldse tahan. No tahan ma tegelikult palju asju aga need tahtmised on tahmased:P Auto läx katki juba ammu aga ei mingit lootust veel siiani, sest raske on leida romukast varuosa, mida kataloogist nagu osta ei tahax, sest siis võix me juba uue auto soetada. Puhkus mul selle auto pekki lähebki, sest see remont nõuan tuhandeid:S Ei taha kohe mõeldagi ja seepärast olen rahul sellegagi, et järgmisest nädalast kolime maale mõnex ajax. Ema, isa, Rauno ja kassid kompsu ja lihtsalt lebotama. Ootan millal saan molberti püsti v. siis vaheldusex keraamikat sirgeldada v. siis näitex väljas lille aluseid nikerdada. On ju mul veel metallivärvi alles, millega näitex roostes katlaid kaunistada;)
Rauno on nüüd taas omas rütmis stabiilsemax muutunud ja ei tujutse enam nii, nagu ma seda eelmises postituses kirjeldasin. Vahepeal on Tal siin sõpru külas käinud ja see on Ta silmnähtavalt rõõmsamax teinud. Sander käis ja meelitas kohe päris mitu korda Rauntsi, siis ühines ka Indrek ja käidi väljas. Kõige suurem rõõm oli Randost, sest Rauno just hommikul mõtles Randost. Rääkisime hommikul ärgates Raunoga tulevikust ja Raunts unistas perest ja laste saamisest. Unistas, et tal võix peresse sündida näitex kax poissi ja siis panex neile nimex Rando ja Raivo…..olime siis oma kohvitamisega ühele poole saanud, kui sõber Rando uxele koputas:D Muidugi mindi siis ka koos kolama. Me oleme ise ka omakeskis ikka ringi siiberdanud ja kultuuri ammutanud. Mis sa muud ikka teed, kuigi kodus jahedas(palavaga) toas on parem istuda. Rauno valis siin üxpäev etenduse välja, „palun lahkuge lavalt“, peale mida läxime ja tegime omale Kuursaalis kauni õhtu.

Kuursaaliga tuleb mul kohe teine teema meelde, et Indrekuga käisime kaardistamas promenaadi, kuursaali ja kultuurimaja, ratastoolis olevate inimeste tarvis. Peab mainima, et ei suudeta tänapäeval veel ikka nii mõelda ja teha, et ligipääsetavus olex kõigi jaox. Kui uusi asju ehitataxe puudustega, siis mis me vanadest asjadest veel räägime….isegi viitasid pole, käsipuudest ja kaldteedest võid vaid unistada. Mingi aeg läheme ja kondame kõik söögikohad läbi, et siis info üles riputada, kuhu puudelised minna saavad. Kuursaal on muidugi tubli, sinna saab ratastool ja kui peaxki jänni jääma, siis inimesd on kõikjal ikka abivalmid olnud. Bussijaam oli muide üx eriti jube koht. No ei pääse seal ratastooliga õieti liikuma ja mis põhiline, tahax wc-sse saada aga ei saa n. inva.wc –d muidugi polnud kah.
„Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem“ – sai jälle kinnitust. Nüüd(aitab meid Alik) juba tehaxe pabereid, et Rauno oma tütart ikka regulaarsemalt näex ja saax tema elus osaleda. Siis saab ehk üx paha tuju allikatest lõpu. Sellega seoses sain veel teada, et vanavanematel on samasugused õigused oma lapselapse elus osaleda, vot! Meie põhimure oli aga siiski vaid Rauno ja Kellykese suhe. Viimane kord, kui lapsega kohtuti, kutsus tütreke issit Raunox, mitte isax ja see on nüüd küll emme pahatahtlik koolitus:S
Üx mainimist väärt asi veel, meie Krissu sai 9 aastasex. Ei, ei mingit sünnipäevapidu me ei korraldanud aga oluline on see küll. Pidu on meil niigi iga päev. Pole lihtsalt mõtet siia kõiki ritta seada, kuna sünnipäevasid, külaskäike ja laada olenguid jagub suvesse veel ja veel….
Kui muidugi auto olex korras, siis kindlasti sõidax korraliku kinno aga OLEX on paha poiss:P

nii nagu on...

Mis ma siis oma vaba ajaga teinud olen, kui Raunot pole kodus olnud? Logelenud, sõbrannadega koffikutes kolanud ja teatris käinud. Asjalood on nüüd sedasi, et kõik on ilusa suve süü:D Ja mul hakkab ju varsti puhkus ka...seega, kirjutajana olen ma kadunud;) Samas on palju millest kirjutada ja just asjade õigete nimedega. Alustama peax aga sellest, et Rauno oli vaevalt 3 päeva isa juures, kui juba kippus (Haapsalu)koju. Küll ei tehtavat seal süüa nii nagu härrale sobix ja küll oli igav ja muud hädad. Oma last nägi Rauno kokku selle pooleteise nädala jooxul mõned tunnid, sest Chrity väitis, et neil on teised plaanid pidevalt ja ei suvatsenud isegi Rauno kõnedele vastata. Selline käitumine aga valas õli tulle ja ma võtsin lõpux vaevax oma sugulasele asja selgitada, kes hakkab Rauno õiguste eest (lapse elus osalemisel) seisma ja Raunot esindama. Hea, kui on pädevaid inimesi ikka lähedaste seas. Peale jaanipäeva aga hakkas kohe eriti valu kojutulekuga.
Meie Jaanitamised olid planeerimata aga tule ma nägin siiski ära. Võidupäeval käisime korra maal ja siis läxime Lihulasse, kus oli paraad ja tuletoomine, koos sinna kuuluva kontserdiga. Lõkke süttimise ja pidu „Apelsiin“-i saatel me siiski ei näinud, sest oli tarvis koju sõita, kuna järgmise päeva 24h oli vaja olla tööl. Meie esinemine(Rõude jaanikul) kojateatriga jäi aga ära, sest kloun suutis enda veene eelmine päev korralikult vigastada ja sattus haiglasse. Pealegi oli meie lavastaja ka veel endiselt tsüklis ja ma polex sinna enivei läinud. Igaljuhul sain ma korralikult selle eest maal tööd tehtud, sest aed on suur, mis vajab silumist. Õhtul koju sõites, tegime peatuse Tuudil. Seal olid külapäevad ja raffast oli meeletult. Enne me sealt igatahes ei lahkunud, kui nägin jaanituld. Kuna Rõude jääb ka meile tee peale, siis oli uudishimu ka sealt läbi lipsata n. pidu kaeda, kus me esinema olexie pidanud. „Seelikukütid“ olid raffa tantsima pannud, mida sealgi oli päris palju. Maakohtades on ikka õiged jaanituled ja peod! Ei teagi kuidas see seal Kuusalu v. Kiius olla võis, et Raunole ei sobinud? Igatahes papa pani Rauntsi Tallinnas bussi peale ja noorhärra saabus koju. Mul omal hetkel autot pole, vist suvekuumus lõi volvole pähe aga ex see varsti selgub, milles viga – seega transportsi Gunnu meid kenasti koju. Rauno oli aga mossis ja pahur. Kohe hakkas mingi raha ja pangakaardi jutt jälle ja süüdistused kindlustuse suunas n. Ta lihtsalt käiab ja käiab meie jaox täiest mõistmatutel teemadel. Kõik on Talle võlgu ja kõik kiusavad. Ma kujutan ette, et just sellise jutu peale ütles keegi sõpradest ka Talle halvasti, mille peale Rauno jälle oma enesetapu juttu rääkima hakkas ja et kuna Ta iial tervex ei saa, siis olevat mõtetu mees ja viidagu Ta siis ära hullumajja. Teate, kui raske see kõik on? Kui mul vahepeal tundus, et oleme juba joonel ja meil on parem, siis see paar-kolm nädalat, mil Ta oli eemal, olex nagu kõik nullinud, kui mitte miinuseid lausa toonud:S See on mind nii nörritanud, et mu emotsionaalne tase on kohe nii madal ja minust pole enam varsti toe pakkujat Raunole. Õnnex on Peeter (minu Ingel) alati tasemel ja võtab siis kandva rolli. Temaga lepib Rauno hetkel ka kõige paremini, kui vanaema välja arvata, sest mu ema on Rauno jaox ikka A ja O. Peetri ja ema abiga sai poiss maale meelitautud, sest meil kibeles seal töö aga Raunot oma mustade mõtetega üxi ka nagu jätta ei taha. Rauno nautis maal olemist, vist eneselegi üllatusena. Vedasime madratsid keset õue, kus Ta sai paljalt päevitada. Sättis omale külma kasti jookidega lähedusse ja pleesitas. Sellel aastal ei haki ka internet enam maal ja rahulik õhkkond mõjus nii hästi, et Rauno küsis, et kas me ikka siia pikemalt ka tuleme. Sai nüüd otsustatud, et enamuse puhkusest üritame veeta maal. Maal oli meil väike üllatus ka, kui me roosiaeda kõpitsesime ja kibuvitsa hävitasime. Hakkasime põõsasroosi lõikama ja puhastama, kui korraga avastasin selles linnupesa. Nad olid alles vaevu päevased ilmselt, sest neil polnud õiget sulestiku moodustunud, paljad nagu rotipojad:P Jätsime tööd seal aiapooles kus see ja teine n. isegi ei koristanud seal poolel, sest kartsime, et äkki emme ei julge poegade juurde tulla ja nad hukkuvad. Järgmisel päeval läxin vaikselt piiluma, kuidas olukord on – rahu saabus, kui nägin, et pojad olid juba udusulised ja täitsa hinges.
Lootsin maalt naasedes, et Rauno on kuidagi stabiilsem ehk aga EI. Nimelt käisin ma päeval poes ja ostsin omale bacardi(kollase ploomi) dringi ja kui ma selle avasin hakkas Rauno hädaldama, et mix ma Tema jooki joon?! Ta väitis, et oli selle ostnud enne, kui Ta kodust lahkus ja mina ju tegelikult pole poes käinudki, seega on see Tema jook. Püüdsin ma seletada, mis ma püüdsin aga asi päädis sellega, et Raunts läx päris „korillax“ kätte ja tuli käsitsi mulle selgex tegema. Õnnex käib mu jõud Ta’st lihtsalt üle, kuna Tal pole korraliku tasakaalu,siis iga rünnak maandus Ta turvaliselt diivanisse. See võib isegi naljakas tunduda aga SEE POLE NORMAALNE! Ma kohe ei tea mida edasi tegema peab. Mõistus on mul otsas. Kohe on tulemas teine sats neid Teboniini tablette saxast ja kui peale nende tarvitamist tulemust ei näe, siis peab taas midagi muud katsetama, kuna noorhärra ei tee sellex ise midagi, et paraneda. Ta keeldub endiselt kirjutamast, mis olex motoorikale hea treening ja ka ses’mõttes, et asjad mis meeles ei püsix saax üles märgitud. Olen püüdnud selgitada, et nii jääx pooled arusaamatused ära ja närvid olex kohe poole rohkem ka korras. Vaatasin juba vanade indiaani sõdalaste jõujuurikat, macat, mis on hormoonile hea. Peab veel suti uurima, ehk on ka sellest abi. Omal meil aias kasvab ühexavägine. Sellega peax ka proovima, kahjux ei tule see kindlalt. Muide, siin jagelemiste vahel tuli idee, et peax laskma Raunol omaette elamist proovida. Põgusalt rääkisingi sellest ka Heinariga….näis, mis plaan sellest kujuneb. Hetkel on igatahes hea öelda, et kui tahad sõdida, siis see valik sul on, minna oma koju, kus saad oma elu elada;) Seepeale käratas Rauno, et ma ei kavatsegi kuskile minna:P Igatahes hommikux oli taas kõik unustatud ja Rauno tegi mulle hommikul putru ja käis turul maasikate järgi. Kas ei tee nõutux, kui inimene on ühel hetkel täiesti võimatu ja järgmine kord on parim, keda sa tead? Annax keegi nüüd konkreetset abi sellex aga tundub, et meditsiin vajab veel korraliku arengut, et ajust sotti saada. Ma siiski olen jonnakas ja usun, et me saame ka sellistest jamadest üle ja Rauno paraneb.
Lähiaja plaanidesse jääb meil Virtsu merepäevadele minek, mis on meile maal väga lähedal ja seega leiab meid sealt. Haapsalus on n.v. niigi vaid mõttetud ameerika romud, mis iga aasta oma edevuselaata peavad, seega ei kaota me kultuuris midagi, kui maal rõõmsalt aega veedame;)