Mis ma siis oma vaba ajaga teinud olen, kui Raunot pole kodus olnud? Logelenud, sõbrannadega koffikutes kolanud ja teatris käinud. Asjalood on nüüd sedasi, et kõik on ilusa suve süü:D Ja mul hakkab ju varsti puhkus ka...seega, kirjutajana olen ma kadunud;) Samas on palju millest kirjutada ja just asjade õigete nimedega. Alustama peax aga sellest, et Rauno oli vaevalt 3 päeva isa juures, kui juba kippus (Haapsalu)koju. Küll ei tehtavat seal süüa nii nagu härrale sobix ja küll oli igav ja muud hädad. Oma last nägi Rauno kokku selle pooleteise nädala jooxul mõned tunnid, sest Chrity väitis, et neil on teised plaanid pidevalt ja ei suvatsenud isegi Rauno kõnedele vastata. Selline käitumine aga valas õli tulle ja ma võtsin lõpux vaevax oma sugulasele asja selgitada, kes hakkab Rauno õiguste eest (lapse elus osalemisel) seisma ja Raunot esindama. Hea, kui on pädevaid inimesi ikka lähedaste seas. Peale jaanipäeva aga hakkas kohe eriti valu kojutulekuga.
Meie Jaanitamised olid planeerimata aga tule ma nägin siiski ära. Võidupäeval käisime korra maal ja siis läxime Lihulasse, kus oli paraad ja tuletoomine, koos sinna kuuluva kontserdiga. Lõkke süttimise ja pidu „Apelsiin“-i saatel me siiski ei näinud, sest oli tarvis koju sõita, kuna järgmise päeva 24h oli vaja olla tööl. Meie esinemine(Rõude jaanikul) kojateatriga jäi aga ära, sest kloun suutis enda veene eelmine päev korralikult vigastada ja sattus haiglasse. Pealegi oli meie lavastaja ka veel endiselt tsüklis ja ma polex sinna enivei läinud. Igaljuhul sain ma korralikult selle eest maal tööd tehtud, sest aed on suur, mis vajab silumist. Õhtul koju sõites, tegime peatuse Tuudil. Seal olid külapäevad ja raffast oli meeletult. Enne me sealt igatahes ei lahkunud, kui nägin jaanituld. Kuna Rõude jääb ka meile tee peale, siis oli uudishimu ka sealt läbi lipsata n. pidu kaeda, kus me esinema olexie pidanud. „Seelikukütid“ olid raffa tantsima pannud, mida sealgi oli päris palju. Maakohtades on ikka õiged jaanituled ja peod! Ei teagi kuidas see seal Kuusalu v. Kiius olla võis, et Raunole ei sobinud? Igatahes papa pani Rauntsi Tallinnas bussi peale ja noorhärra saabus koju. Mul omal hetkel autot pole, vist suvekuumus lõi volvole pähe aga ex see varsti selgub, milles viga – seega transportsi Gunnu meid kenasti koju. Rauno oli aga mossis ja pahur. Kohe hakkas mingi raha ja pangakaardi jutt jälle ja süüdistused kindlustuse suunas n. Ta lihtsalt käiab ja käiab meie jaox täiest mõistmatutel teemadel. Kõik on Talle võlgu ja kõik kiusavad. Ma kujutan ette, et just sellise jutu peale ütles keegi sõpradest ka Talle halvasti, mille peale Rauno jälle oma enesetapu juttu rääkima hakkas ja et kuna Ta iial tervex ei saa, siis olevat mõtetu mees ja viidagu Ta siis ära hullumajja. Teate, kui raske see kõik on? Kui mul vahepeal tundus, et oleme juba joonel ja meil on parem, siis see paar-kolm nädalat, mil Ta oli eemal, olex nagu kõik nullinud, kui mitte miinuseid lausa toonud:S See on mind nii nörritanud, et mu emotsionaalne tase on kohe nii madal ja minust pole enam varsti toe pakkujat Raunole. Õnnex on Peeter (minu Ingel) alati tasemel ja võtab siis kandva rolli. Temaga lepib Rauno hetkel ka kõige paremini, kui vanaema välja arvata, sest mu ema on Rauno jaox ikka A ja O. Peetri ja ema abiga sai poiss maale meelitautud, sest meil kibeles seal töö aga Raunot oma mustade mõtetega üxi ka nagu jätta ei taha. Rauno nautis maal olemist, vist eneselegi üllatusena. Vedasime madratsid keset õue, kus Ta sai paljalt päevitada. Sättis omale külma kasti jookidega lähedusse ja pleesitas. Sellel aastal ei haki ka internet enam maal ja rahulik õhkkond mõjus nii hästi, et Rauno küsis, et kas me ikka siia pikemalt ka tuleme. Sai nüüd otsustatud, et enamuse puhkusest üritame veeta maal. Maal oli meil väike üllatus ka, kui me roosiaeda kõpitsesime ja kibuvitsa hävitasime. Hakkasime põõsasroosi lõikama ja puhastama, kui korraga avastasin selles linnupesa. Nad olid alles vaevu päevased ilmselt, sest neil polnud õiget sulestiku moodustunud, paljad nagu rotipojad:P Jätsime tööd seal aiapooles kus see ja teine n. isegi ei koristanud seal poolel, sest kartsime, et äkki emme ei julge poegade juurde tulla ja nad hukkuvad. Järgmisel päeval läxin vaikselt piiluma, kuidas olukord on – rahu saabus, kui nägin, et pojad olid juba udusulised ja täitsa hinges.
Lootsin maalt naasedes, et Rauno on kuidagi stabiilsem ehk aga EI. Nimelt käisin ma päeval poes ja ostsin omale bacardi(kollase ploomi) dringi ja kui ma selle avasin hakkas Rauno hädaldama, et mix ma Tema jooki joon?! Ta väitis, et oli selle ostnud enne, kui Ta kodust lahkus ja mina ju tegelikult pole poes käinudki, seega on see Tema jook. Püüdsin ma seletada, mis ma püüdsin aga asi päädis sellega, et Raunts läx päris „korillax“ kätte ja tuli käsitsi mulle selgex tegema. Õnnex käib mu jõud Ta’st lihtsalt üle, kuna Tal pole korraliku tasakaalu,siis iga rünnak maandus Ta turvaliselt diivanisse. See võib isegi naljakas tunduda aga SEE POLE NORMAALNE! Ma kohe ei tea mida edasi tegema peab. Mõistus on mul otsas. Kohe on tulemas teine sats neid Teboniini tablette saxast ja kui peale nende tarvitamist tulemust ei näe, siis peab taas midagi muud katsetama, kuna noorhärra ei tee sellex ise midagi, et paraneda. Ta keeldub endiselt kirjutamast, mis olex motoorikale hea treening ja ka ses’mõttes, et asjad mis meeles ei püsix saax üles märgitud. Olen püüdnud selgitada, et nii jääx pooled arusaamatused ära ja närvid olex kohe poole rohkem ka korras. Vaatasin juba vanade indiaani sõdalaste jõujuurikat, macat, mis on hormoonile hea. Peab veel suti uurima, ehk on ka sellest abi. Omal meil aias kasvab ühexavägine. Sellega peax ka proovima, kahjux ei tule see kindlalt. Muide, siin jagelemiste vahel tuli idee, et peax laskma Raunol omaette elamist proovida. Põgusalt rääkisingi sellest ka Heinariga….näis, mis plaan sellest kujuneb. Hetkel on igatahes hea öelda, et kui tahad sõdida, siis see valik sul on, minna oma koju, kus saad oma elu elada;) Seepeale käratas Rauno, et ma ei kavatsegi kuskile minna:P Igatahes hommikux oli taas kõik unustatud ja Rauno tegi mulle hommikul putru ja käis turul maasikate järgi. Kas ei tee nõutux, kui inimene on ühel hetkel täiesti võimatu ja järgmine kord on parim, keda sa tead? Annax keegi nüüd konkreetset abi sellex aga tundub, et meditsiin vajab veel korraliku arengut, et ajust sotti saada. Ma siiski olen jonnakas ja usun, et me saame ka sellistest jamadest üle ja Rauno paraneb.
Lähiaja plaanidesse jääb meil Virtsu merepäevadele minek, mis on meile maal väga lähedal ja seega leiab meid sealt. Haapsalus on n.v. niigi vaid mõttetud ameerika romud, mis iga aasta oma edevuselaata peavad, seega ei kaota me kultuuris midagi, kui maal rõõmsalt aega veedame;)
Meie Jaanitamised olid planeerimata aga tule ma nägin siiski ära. Võidupäeval käisime korra maal ja siis läxime Lihulasse, kus oli paraad ja tuletoomine, koos sinna kuuluva kontserdiga. Lõkke süttimise ja pidu „Apelsiin“-i saatel me siiski ei näinud, sest oli tarvis koju sõita, kuna järgmise päeva 24h oli vaja olla tööl. Meie esinemine(Rõude jaanikul) kojateatriga jäi aga ära, sest kloun suutis enda veene eelmine päev korralikult vigastada ja sattus haiglasse. Pealegi oli meie lavastaja ka veel endiselt tsüklis ja ma polex sinna enivei läinud. Igaljuhul sain ma korralikult selle eest maal tööd tehtud, sest aed on suur, mis vajab silumist. Õhtul koju sõites, tegime peatuse Tuudil. Seal olid külapäevad ja raffast oli meeletult. Enne me sealt igatahes ei lahkunud, kui nägin jaanituld. Kuna Rõude jääb ka meile tee peale, siis oli uudishimu ka sealt läbi lipsata n. pidu kaeda, kus me esinema olexie pidanud. „Seelikukütid“ olid raffa tantsima pannud, mida sealgi oli päris palju. Maakohtades on ikka õiged jaanituled ja peod! Ei teagi kuidas see seal Kuusalu v. Kiius olla võis, et Raunole ei sobinud? Igatahes papa pani Rauntsi Tallinnas bussi peale ja noorhärra saabus koju. Mul omal hetkel autot pole, vist suvekuumus lõi volvole pähe aga ex see varsti selgub, milles viga – seega transportsi Gunnu meid kenasti koju. Rauno oli aga mossis ja pahur. Kohe hakkas mingi raha ja pangakaardi jutt jälle ja süüdistused kindlustuse suunas n. Ta lihtsalt käiab ja käiab meie jaox täiest mõistmatutel teemadel. Kõik on Talle võlgu ja kõik kiusavad. Ma kujutan ette, et just sellise jutu peale ütles keegi sõpradest ka Talle halvasti, mille peale Rauno jälle oma enesetapu juttu rääkima hakkas ja et kuna Ta iial tervex ei saa, siis olevat mõtetu mees ja viidagu Ta siis ära hullumajja. Teate, kui raske see kõik on? Kui mul vahepeal tundus, et oleme juba joonel ja meil on parem, siis see paar-kolm nädalat, mil Ta oli eemal, olex nagu kõik nullinud, kui mitte miinuseid lausa toonud:S See on mind nii nörritanud, et mu emotsionaalne tase on kohe nii madal ja minust pole enam varsti toe pakkujat Raunole. Õnnex on Peeter (minu Ingel) alati tasemel ja võtab siis kandva rolli. Temaga lepib Rauno hetkel ka kõige paremini, kui vanaema välja arvata, sest mu ema on Rauno jaox ikka A ja O. Peetri ja ema abiga sai poiss maale meelitautud, sest meil kibeles seal töö aga Raunot oma mustade mõtetega üxi ka nagu jätta ei taha. Rauno nautis maal olemist, vist eneselegi üllatusena. Vedasime madratsid keset õue, kus Ta sai paljalt päevitada. Sättis omale külma kasti jookidega lähedusse ja pleesitas. Sellel aastal ei haki ka internet enam maal ja rahulik õhkkond mõjus nii hästi, et Rauno küsis, et kas me ikka siia pikemalt ka tuleme. Sai nüüd otsustatud, et enamuse puhkusest üritame veeta maal. Maal oli meil väike üllatus ka, kui me roosiaeda kõpitsesime ja kibuvitsa hävitasime. Hakkasime põõsasroosi lõikama ja puhastama, kui korraga avastasin selles linnupesa. Nad olid alles vaevu päevased ilmselt, sest neil polnud õiget sulestiku moodustunud, paljad nagu rotipojad:P Jätsime tööd seal aiapooles kus see ja teine n. isegi ei koristanud seal poolel, sest kartsime, et äkki emme ei julge poegade juurde tulla ja nad hukkuvad. Järgmisel päeval läxin vaikselt piiluma, kuidas olukord on – rahu saabus, kui nägin, et pojad olid juba udusulised ja täitsa hinges.
Lootsin maalt naasedes, et Rauno on kuidagi stabiilsem ehk aga EI. Nimelt käisin ma päeval poes ja ostsin omale bacardi(kollase ploomi) dringi ja kui ma selle avasin hakkas Rauno hädaldama, et mix ma Tema jooki joon?! Ta väitis, et oli selle ostnud enne, kui Ta kodust lahkus ja mina ju tegelikult pole poes käinudki, seega on see Tema jook. Püüdsin ma seletada, mis ma püüdsin aga asi päädis sellega, et Raunts läx päris „korillax“ kätte ja tuli käsitsi mulle selgex tegema. Õnnex käib mu jõud Ta’st lihtsalt üle, kuna Tal pole korraliku tasakaalu,siis iga rünnak maandus Ta turvaliselt diivanisse. See võib isegi naljakas tunduda aga SEE POLE NORMAALNE! Ma kohe ei tea mida edasi tegema peab. Mõistus on mul otsas. Kohe on tulemas teine sats neid Teboniini tablette saxast ja kui peale nende tarvitamist tulemust ei näe, siis peab taas midagi muud katsetama, kuna noorhärra ei tee sellex ise midagi, et paraneda. Ta keeldub endiselt kirjutamast, mis olex motoorikale hea treening ja ka ses’mõttes, et asjad mis meeles ei püsix saax üles märgitud. Olen püüdnud selgitada, et nii jääx pooled arusaamatused ära ja närvid olex kohe poole rohkem ka korras. Vaatasin juba vanade indiaani sõdalaste jõujuurikat, macat, mis on hormoonile hea. Peab veel suti uurima, ehk on ka sellest abi. Omal meil aias kasvab ühexavägine. Sellega peax ka proovima, kahjux ei tule see kindlalt. Muide, siin jagelemiste vahel tuli idee, et peax laskma Raunol omaette elamist proovida. Põgusalt rääkisingi sellest ka Heinariga….näis, mis plaan sellest kujuneb. Hetkel on igatahes hea öelda, et kui tahad sõdida, siis see valik sul on, minna oma koju, kus saad oma elu elada;) Seepeale käratas Rauno, et ma ei kavatsegi kuskile minna:P Igatahes hommikux oli taas kõik unustatud ja Rauno tegi mulle hommikul putru ja käis turul maasikate järgi. Kas ei tee nõutux, kui inimene on ühel hetkel täiesti võimatu ja järgmine kord on parim, keda sa tead? Annax keegi nüüd konkreetset abi sellex aga tundub, et meditsiin vajab veel korraliku arengut, et ajust sotti saada. Ma siiski olen jonnakas ja usun, et me saame ka sellistest jamadest üle ja Rauno paraneb.
Lähiaja plaanidesse jääb meil Virtsu merepäevadele minek, mis on meile maal väga lähedal ja seega leiab meid sealt. Haapsalus on n.v. niigi vaid mõttetud ameerika romud, mis iga aasta oma edevuselaata peavad, seega ei kaota me kultuuris midagi, kui maal rõõmsalt aega veedame;)
No comments:
Post a Comment