puhkus

Rahu on saabunud – magame poole lõunani, RAUNO KA! Äkki on see rohtude mõju Rauntsil, sest muidu on Tema uni suht lühike, võrreldes minu unega. Mina muidugi puhkan ja kõik on üsna loogiline. Teen mida tahan, teen millal tahan, kui üldse tahan. No tahan ma tegelikult palju asju aga need tahtmised on tahmased:P Auto läx katki juba ammu aga ei mingit lootust veel siiani, sest raske on leida romukast varuosa, mida kataloogist nagu osta ei tahax, sest siis võix me juba uue auto soetada. Puhkus mul selle auto pekki lähebki, sest see remont nõuan tuhandeid:S Ei taha kohe mõeldagi ja seepärast olen rahul sellegagi, et järgmisest nädalast kolime maale mõnex ajax. Ema, isa, Rauno ja kassid kompsu ja lihtsalt lebotama. Ootan millal saan molberti püsti v. siis vaheldusex keraamikat sirgeldada v. siis näitex väljas lille aluseid nikerdada. On ju mul veel metallivärvi alles, millega näitex roostes katlaid kaunistada;)
Rauno on nüüd taas omas rütmis stabiilsemax muutunud ja ei tujutse enam nii, nagu ma seda eelmises postituses kirjeldasin. Vahepeal on Tal siin sõpru külas käinud ja see on Ta silmnähtavalt rõõmsamax teinud. Sander käis ja meelitas kohe päris mitu korda Rauntsi, siis ühines ka Indrek ja käidi väljas. Kõige suurem rõõm oli Randost, sest Rauno just hommikul mõtles Randost. Rääkisime hommikul ärgates Raunoga tulevikust ja Raunts unistas perest ja laste saamisest. Unistas, et tal võix peresse sündida näitex kax poissi ja siis panex neile nimex Rando ja Raivo…..olime siis oma kohvitamisega ühele poole saanud, kui sõber Rando uxele koputas:D Muidugi mindi siis ka koos kolama. Me oleme ise ka omakeskis ikka ringi siiberdanud ja kultuuri ammutanud. Mis sa muud ikka teed, kuigi kodus jahedas(palavaga) toas on parem istuda. Rauno valis siin üxpäev etenduse välja, „palun lahkuge lavalt“, peale mida läxime ja tegime omale Kuursaalis kauni õhtu.

Kuursaaliga tuleb mul kohe teine teema meelde, et Indrekuga käisime kaardistamas promenaadi, kuursaali ja kultuurimaja, ratastoolis olevate inimeste tarvis. Peab mainima, et ei suudeta tänapäeval veel ikka nii mõelda ja teha, et ligipääsetavus olex kõigi jaox. Kui uusi asju ehitataxe puudustega, siis mis me vanadest asjadest veel räägime….isegi viitasid pole, käsipuudest ja kaldteedest võid vaid unistada. Mingi aeg läheme ja kondame kõik söögikohad läbi, et siis info üles riputada, kuhu puudelised minna saavad. Kuursaal on muidugi tubli, sinna saab ratastool ja kui peaxki jänni jääma, siis inimesd on kõikjal ikka abivalmid olnud. Bussijaam oli muide üx eriti jube koht. No ei pääse seal ratastooliga õieti liikuma ja mis põhiline, tahax wc-sse saada aga ei saa n. inva.wc –d muidugi polnud kah.
„Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem“ – sai jälle kinnitust. Nüüd(aitab meid Alik) juba tehaxe pabereid, et Rauno oma tütart ikka regulaarsemalt näex ja saax tema elus osaleda. Siis saab ehk üx paha tuju allikatest lõpu. Sellega seoses sain veel teada, et vanavanematel on samasugused õigused oma lapselapse elus osaleda, vot! Meie põhimure oli aga siiski vaid Rauno ja Kellykese suhe. Viimane kord, kui lapsega kohtuti, kutsus tütreke issit Raunox, mitte isax ja see on nüüd küll emme pahatahtlik koolitus:S
Üx mainimist väärt asi veel, meie Krissu sai 9 aastasex. Ei, ei mingit sünnipäevapidu me ei korraldanud aga oluline on see küll. Pidu on meil niigi iga päev. Pole lihtsalt mõtet siia kõiki ritta seada, kuna sünnipäevasid, külaskäike ja laada olenguid jagub suvesse veel ja veel….
Kui muidugi auto olex korras, siis kindlasti sõidax korraliku kinno aga OLEX on paha poiss:P