Uuel aastal, uued tuuled...

Uuel aastal, uued tuuled, nii võib nüüd öelda küll. Vana aasta lõpp kujunes rahulikux, kuid üx kurb sündmus varjutas jõulukuu toredust. Kairitile laskus surmauni ja vaixelt lahkus Kairit teispool vikerkaart, kus ta nüüd juba rõõmsalt oma pintslitega, molberti taga toimetab. Sõbrad saatsid Kairitit liiljasülemitega ja kauni leinatalitlusega - Jumalaga, Kallis Kairit!

Jõulude saginas läx meil maale mineku plaan vett vedama, kuna ootamatult oli Peetril suur tellimus tööl, mis vajas täitmist vana aasta lõpux. Egas väikene plaanimuutus veel pühaüritust ennast muuda;) Esimene jõuluüritus sai peetud Vähiliiduga. Sedakorda ühendati koolitus koos pidulikuma söömaajaga Paides, Nelja Kuninga hotellis. Kolasime ka Paide linnuses olevas ajakeskuses. Tõeliselt põnev koht ja kogupere kultuurilax saadaxe täie raha eest kätte - soovitan(Y) Vähiühinguga käisime Läänemaa PIK jõulupeol, mis oli seekord päris hästi orkunnitud, jättes ühise teatri vaatamise lõpu ossa. Külalistena astusid aga üles Põhja Eesti Pimedateühingu, inglihäälsed lauljad. Tõesti oli ilus pidu. Enda töökaaslastega aga jätsin ühise jõuluhommiku vahele, kuna täpselt samal päeval pidin ma sõitma Viljandisse, Peetri töökoha poolt korraldatavale jõulupeole(olin veel vahetult öösel just tööl). Mulgist kodu poole sõites tegime jõnxu läbi Tallinna. Piritalt käisime läbi, häid jõule soovimas ja Õed saatsid turvakodule jõulunänni. Käisime Peetri ema juures, kus oli ka Petsi õe pere. Ühine söömine ja kingijagamine kuulus lihtsalt asja juurde. Enne, kui suuna Haapsalu poole võtsime, põikasime läbi Gaili töö juurest, kus haarasime kaasa bavlova tordi, mille Gaili turvakodu jõululaua tarvis meisterdas. Jõululapäeva olin ma tööl aga see on alati väga eriline jõululaupäev siis ka olnud. Ikka oleme midagi koos ette võtnud, seekord aga erti suurejooneliselt. Kribasin FB-s seinale, et kes tahab jõulutunnet jagada, võib aidata turvakodu jõululauda katta. Neid häid inimesi oli nii palju ja jõululaud sai rikkalik. Kaasa aitasid veel Pirita Klooster, Teele kohvik, toidupank n. Läänemaa PR. Turvakodu elanikud olid kõik väga üllatunud, lauda nähes. Ahetades öeldi, et nagu pulmalaud. Nad olid ääretult tänulikud ja nautisid ühist söömaaega. Küll aga panin ma tähele, et nii mõnigi ei saanud kõike süüa mida olex tahtnud, kuna lihtsalt organism ei võta kõike korraga vastu. Söödi enamasti silmadega ja nokiti aga sellest polnud ka lugu, sest hiljem täitsime külmikud pilgeni ja üle arugi n. pikapeale söödi ikka kõik jõuludel ära. Ka aastavahetusex jagus. Esimesel jõulupühal läxime aga minu vanemate juurde. Emal oli laud rikkalik nagu alati ja seda juba targu teades, hoolitsesime meie joogipoolise eest. Tänavu oli jõulutaat ka väga lahke ja puistas kuusealuse hullult asjalike kinke täis. Hambahaldjas tegi aga jõuludel mulle vimpka. Pähkleid krõbistades murdsin oma hamba(pähkleid avasin ikka pähklitangidega:P), kuid igal halval poolel on ka hea külg. Peale jõulupühi hambaarsti juures selgus, et mul oli üx kruviga hammas omale mingi koldekese teinud ja see olex aastavahetuse mul võinud ära rikkuda. Seega, murtud kiku sain korda ja nüüd käib hoogne ravimine. Hambahaldjas olex muidugi ka vastava suurusega rahakoti võinud tuua, kuid looda sa:P Jõulud libisevad üle Peetri sünnipäevax, nagu iga aasta ;) sellel sünnipäeval otsustasin sünnipäevatordi teha talvehõngulise ja nii ta valmis pehmepiparkoogi põhja peal, valge šokolaadi-toorjuustutort. Tort sai suur ja võimas, no oma 3kg kindlasti, ei hakanud teist üle kaaluma. Igatahes kõik soovijad said suu magusax, ka need, kes sünnipäeva õhtul kohal polnud. Nooh, ja sünnipäev läheb sujuvalt aastavahetusex.....mille viimane päev ei olnud Raunole meeldiv. Kokkulepitult pidi Rauno veetma oma aastavahetuse tütrega aga lapseema suutis selle ära käkkida ja lihtsalt tegi end lollix ja otsis vabandusi. Olin nõus koheselt pulkadetaha istuma ja sõitma Kuusallu vana-aasta viimasel päeval aga Rauno oli nii solvus, et keeldus kõigest. Ei saanud me teda nõusse, et koos Haapsalu kultuurikeskuses uut aastat vastu võtma minna ja ka vanaema juurde keelduti minemast, kus Tiidul olid sõbrad külas ja nendega olex võinult ühiselt kuuse allagi minna. Ta ei tahtnud midagi ega kedagi näha – kurb. Meie Petsiga aga võtsime uue aasta siiski vastu kultuurimajas, Svjata Varta saatel.

Uue aasta esimesel nädalal läx aga Rauno kohe taas Pärnusse ravile, kus oli ka samaaegselt Hiiumaa poiss, kellel suve lõpus olnud avariist, on jäänud samalaadne motoorika häire nagu Raunol n. neile sobib koos ravil käia. Rauno oli seekord sanakas protestimeelne ja väntama minekust keeldus. See tegi dr. Koltsi sõjakax ja teatas, et kui Rauno nii ravidest keeldub, siis varsti keeldub kindlustus ravikulusid maxmast. Loll jutt loomulikult, sest Rauno käitub nii traumajärgselt ja kui see doktor ei oska aidata, siis tuleb teine lihtsalt valida. Ex doktor muidugi mõistab ja teab n.nüüd teeb saatekirja kõnnirobotisse, kui noorhärra vaid suudax oma tujusid taltsutada ja sinna ka jõuax. Igatahes me püüame sinna poole(isa viix ja toox).....et Rauno saax kogeda elu omapäi ja areneda sotsiaalsemax, siis alates kolmekuninga päevast elab poiss taas päris enda kodus, Kuusalus. Isa elab sealt 5 km kaugusel ja saab Raunol vajadusel silma peal hoida. Kui selgub, et eraldi elamise plaan on saanud liiga varajasex, siis on alati võimalus Raunol ju Haapsalu tagsi tulla. Ma ise hullult põen ja narveerin n. minu jaox olex parim variant, kui korteri saax vahetada Haapsalusse aga selle jaox peab Rauno ise soovi avaldama, sest see on siiski tema otsus. Esimesed emotsioonid oma vanas kodus, uues situatsioonis, olid heitlikud. Lapsetuba tuletas meelde katkenud pereelu ja mitte midagi pole ju endine. Pealegi on Chrity ju teise mehega abielus, mille teada saamine oli ka paras lax talle(sest oma usus ja naiivsuses lootis ta oma pere tagasi võita). Aga ikkagi on ta nüüd oma lapsele lähemal ja nii on võimalus vähemalt Kellyga kohtuda. Kui vaid lapseema olex mõistlik.....igatahes jääme lootma ja ootama, et on tulemas positiivsed muutused. Et Rauno tunnetax vastutust elu üle, et tervis läbi elumuutuste ikka paremini taastux ja Rauno saax nautida täisväärtusliku elu. Need on minu uue aasta soovid.

Liigume Jõulukuusse

Hetkel on akna taga tormine.....

Alanud on andvendiaeg, kohe oleme jõulukuus. Elu veereb mõnusas tempos, kiiret pole kuskile, sest midagi pole puudu ega ka üle. Tahta võib alati rohkem aga jäägem reaalsuse piiridesse. Nii on ka Rauno taastumisega. Mul on endiselt tuhin teda eraldi elama saata aga ma näen, et see ei meeldi Raunole, kuna see tekitab temas ebamugavust ja õõnestab koheselt ka turvalisuse. Samas, kui Ta isa arvas, et peagi saab ta tööd kodulähedal, et Rauno jaox olemas olla, siis venitax ma asjaga äkki kevadeni? Appi, kui raske on otsustada...hetkel põen ma kõige rohkem ikka selle üle, et kas Ta ikka saab omas kodus majandamisega ja enese elatamisega hakkama. Ma ei saax ju olla ise rahulikult, kui tean, et on veidi tõsisemaid AGA-sid. Tujude ja mäluga on endiselt probleeme ja ma pole leidnud veel senini sellist võimalust, et Raunoga kuskile spetsiaisti juurde minna, kes põhjaliklt selle ajukese meil pildis üle vaatax, süüvix Rauno tervisesse ja selgitax, mida oodata ja mida mitte. Pelgalt Jumala peale ei tohi ju lootma jääda, sest Jumal on meid niigi palju aidanud. See doktor, kes Raunol Pärnus on, pole küll eilane ja ta on väga kirglik tohter oma patsientide tervise parandamises, kuid midagi nagu olex vajaka. Raske on suhelda inimesega, kes nagu ignoorix kõnesid ja maile. Pikalt ootasin tervisekirjeldusi, mille edastasin perearstile, kuna perearst tõepoolest ei ole Rauno tervisega kuidagi kursis, kui tal pole isegi kus kohast lugeda. Mõtlesin juba, et peax end taas kord Raunoga ravile kaasa sokutama, et näha, kas endiselt tehaxe samu asju v. mis muudetud on. Õnnex on Rauno ikka iga kuu läinud Pärnusse ravile ja asi seegi, arvestades eelnevaid aegu, mil Ta kõigest loobuda tahtis. Praegugi on ta taas Tervises. Kui helistasin, siis istus noorhärra baaris ja kui ma õieti nüüd aru sain, siis ei olnud Ta seal üxi. Olevat mingi Hiiumaa kutt, kes ka Tervises taastumas. Päeval uurisin Aliisilt, et kuidas neil läheb ja siis sain vastusex, et kõik on OK.

Vahepeal on meil rahulikult sujunud. Vahelduva eduga käime kultuuri nautimas, küll kontserdil, küll teatris. Nüüd, kui Haapsalu kultuurimaja on värskendatud, on seal kohe mõnus käia. Küll peab mainima, et tänase päevani on seal puudisi, puuetega inimeste tarvis. Ei viitasid, ei silte n. inva wc-sse ei saax ega oskax minnagi. Üritusi aga mõistetaxe seal endiselt korraldada:D Ise olen vahepeal end täiendanud ja alates septembrist olen omale 5 tunnistust saanud. Veel on tulemas 2 koolitust selles aastas. Seega rikkalik saak ja ehk ei libise need teadmised mööda külge alla. Petsil on uhkelt tööd olnud aga temal jagub ikka aega ja tähelepanu ka meie jaox. Kui ikka vähegi võimalust oleme ringi sõitnud ja ilma uurinud. Minu poolest võivad nüüd jõulud tulla küll, sest ka kõik uuringud mu oma tervise osas on tip-top. Globaalsete muredega ma end ei vaeva, püüax oma maailmas rahu hoida. Mis siis veel, mis olex kribamist väärt? Äkki see, et meil õnnestus suurepäraselt sotsiaalmajas Mella loeng? Loodetavasti te teate, kes on Mella? Mees, kes ei räägi ja joonistab n. maalib jalgadega. Programmeerib ja toimetab arvutitega. Tema eest räägib häälsüntesaator ja nii ta pidas ka loengut, kuidas ta on omale töö leidnud, mis moodi suhtleb, kuidas elus hakkama saab. Kui terve inimene suudab viriseda ja vinguda, olles laisk ja leida vabandusi, mix ta tööd ei saa, siis peax selline loeng olema neile inimestele lausa kohustuslik. Lapsed, kes olid seda loengut vaatama-kuulama tulnud, olid nii innustunud, et proovisid ka hiljem suu ja jalga joonistamist. Mingeid selliseid loenguid, koos töötubadega tahax veelgi korraldada.

Aasta lõpus on Raunol ehk tütreke külas, sest hetkel oleme asju nii ajanud – kirjateel. Chrity isegi andis teada, mis tüdrukul puudu ja mida osta. Seega pole seis enam kõige hullem, kus üldse mitte midagi teada polnud. Heinar isegi viis nad pealinna poodlema, et preilid saax oma tahtsi valikuid teha. Muidugi mõned ostud tegime ka ise ja saatsime pakiga Kuusallu. Nüüd dedsembri alguses ma püüan täpsustada veel, millal on need kuupäevad, millal nad täpselt laekuvad, et saaxime ka oma tegemistega arvestada. Plaanisime, et alates jõuludest kolix aasta lõpuni maale. Kui aga Rauno tulla ei taha, siis jääb Ta üxi Haapsalusse, kuna vanaema ja vanaisa jäävad ka linna n. Ta saab alati nendega ühineda, kui tahab. Nii ei pea ka kasside pärast muretsema, kuidas nendega saab olema. Ise olen ma jõululaupäeval tööl ja sellex plaansin ma turvakodus jõuluõhtu korraldamist. Ehk leidub häid inimesi, kes aitavad katta nende pidulikuma lauakese n. lastele olex vaja ka kingitusi kuuse alla. Vähiühinguga me ilmselt see aasta vist eraldi pidu ei teegi, vaid liitume Läänema Puuetega Inimeste Koja üritusega. Kingitused on mul neile juba olemas, tänu Margitile, kes disainis meile uued ühingu logoga T-särgid. Nüüd on need vaja vaid pakkida.Peale kauba veel kujundas Margit ka uued visiitkaardid. Mis aga omade jõulukotist saab, pole päris selge aga ideesid jagub. Jõuludeni on veel muidugi sutsu aega kah. Oih, Petsi töökoha jõulupidu on ju ka veel, kuhu minema peab, oi ja kindlasti on meil ka oma kolleegidega istumine tulemas...aga ega needki pidamata jää. Eee...ja ajakirjast TIIU taheti ju ka minuga intervjuu teha.....ma parem nüüd lõpetan, sest muidu jäängi siia mõtetult lobisema.

juba oktoober

Jälle on uus kuu juba n. Viimaseaja trend näitab, et ma pole enam suuremasi kribaja. Ok. Aja ma ju leiax aga mis ma siia ikka omi tegemisi kriban, sest blogima sai ju hakatud rohkem Rauno pärast. Mul juba on mõnda aega olnud tunne, et kas ma ikka kirjutangi Temast edasi, äkki lõpetaxki nüüd sellega kogu loo.

Raunol täitus 24 eluaasta ja pea saab õnnetusest 3 aastat. Tema paranemine on olnud meditsiiniline ime. Kuigi Ta ei ole ju veel päris terve, siis hetkel ei oma see mingit tähtsust, sest Ta paraneb veel. Paranemist tuleb eeskätt oodata Tema vaimust, et emotsionaalne pool lasex füüsisel paraneda. Teatavad mäluprobleemid teevad Rauno tujukax ja sealt tulevad ka käitumishäired n. Kogu kangus ja jonn makasab kätte sellega, et teraapiatel ja treeningutel on kasutegur 0. Rauno kõnnimuster tahab kindlasti parandamist ja seda võix teha veel kõnnirobotis. Logopeedi abi on ka hädavajalik.

Otsustasime Rauno isaga, et järgmise aasta algusest võix Poisi panna eraldi elama, mis tähendab, et Rauno kolib Kuusallu oma korterisse. Ehk annab see ka paranemisel mingi panuse, sest kodus on Ta oma turvalisusega harjunud ja arengut see ju ei nõua;) Oma tegude ja elamise eest vastutamine aga nõuab enamat ja ehk saab ka nii maailmapilt selgemax, mis puudutab veidi materjaalsemat poolt. Loomulikult hoiab papa ka siis silma peal Tema rahaasjadel, kuid Tal on kohustus ise majandada. On ju väärt plaan? Kuigi mu emasüda ei tahax veel Raunot eemale lasta, sest hirmud on minulgi, kuid elu paraku nõuab, et inimene karastux.

Vahepeal on Kellykene Raunol külas käinud. Laps ütles kolmandal päeval isegi Raunole, Tema nime asemel issi. Chrity ise aga suutis Rauno tuju väga tuxi taas keerta. Tulemusex oli pika ninaga jäänud TV tiim, Puutepunktist, kellele Rauno lubas intervjuu anda n. Taastusravi nädal, kus Rauno keeldus enamuses ravidest. Sinna ei saa midagi teha, et Raunole on Tema pisipere nii oluline. Temas tuttavad, ilusad tunded trambib aga Chrity mutta oma käitumisega n. Rauno on sellest pikka aega häiritud. Laps on juba 5.aastane ja saax vabalt ka ilma emata olla issiga, kuid siin lähevad meil lapseemaga vaated lahku. Inetu käitumine tuli ka õigel sünnipeval külla minnes,kus teatati, et lapsel on 2 päeva järjest palju külalisi olnud sünnipäeva pidades ja täna oleme loomaaias...no ei saa kohe räägitud ja peab veiderdama. Küll aga hoolitseme me selle eest, et varsti on Raunol võimalus oma lapsekest rohkem näha.

Raunts oma sünnipäeva pidada ei soovinudki ja lükkas isegi telefoni välja....ja võta sa nüüd kinni, mis oli selle põhjus. Tegime kodus tagasihoidliku laua, kus omad kogunesid ja saatsime päeva õhtasse. Vahepeal on ju mu empsulgi olnud juubel, mis ka tagasihoidlikult peetud sai. Tegemisi siia aega, mil ma midagi kirjutanud ei ole, on ikka paras ports. On saadud rännata, käidud üritustel, koolitustel, foorumitel – tegevusetuse üle ei kurda;) Mina olen tagasi oma endises konditsioonis, enne kui Raunoga see õnnetus juhtus. Tahax ju Raunot ka juba rohkem endisena näha aga ma pean omale aru andma, et lihtsalt need tulemused ei tule ja ma pean siiski leidma veel ka rohkelt aega Raunole. Muide viimasel ajal tundub mulle, et Peetri soovitused ja räägitud jutud lähevad Raunole rohkem korda, kui minu omad. Peeter on pealegi kannatlikum, kui mina asju selgitades. Kahju, et Peeter saab end meiega jagada vaid nädalavahtustel, kuid ma olen oma mehele siiski üüratult tänulik, mis ta on meie jaox teinud ja võimaldanud.

suve lõpp

Pikk paus on vahepeal olnud jälle ja selle aja sisse on päris palju tegemisi jäänud. Puhkus sai ju ka vahepeal otsa, mida ma aga üldse ei põdenud, sest ma olin tõesti saanud puhata ja rohkemgi veel. Samas mu puhkus ju nagu olex edasi kestnud, sest Rauno läx ju Pärnusse ja nüüd tähelepanu! Rauno oli Pärnus kokku kax nädalat. Ta küll tuli nädalavahetusex koju aga läx täiesti omal soovil sinna tagasi. Teise nädala lõpus oli ta küll väsinud, kuid tuli koju ikka värskema välimusega, sest oli oma kõhu ümbermöötu trenniga suisa kahandanud ;) Rauno oli hooxalt kigeris treeninud. Koht, kuhu teda pidi eelnevatel aegadel meelitama ja need pöörete arvud olid nadid. Nüüd aga ilma sõnagi lausumata läx ise masinasse ja küttis 5000 pööret korraga. On ju midagi muutunud? Kui see pole piisavalt veenev, siis sellest korrast, mil Ta nüüd Pärnus oli, pole mina ühtegi äratust Talle teinud ega ajagraafikut kontrollinud. Orjenteerub ajas nagu nixti! Kuigi mingi kala selle Pärnuga veel suti on, sest iga esimene päev, kui Ta end sisse seab, tekib Tal mingi vastikustunne ja Ta ei tahax nagu taastusravis olla... – ei tea mis seda tunnet Tal küll tekitab aga järgmisex hommikux polex nagu sellist veidrat tunnet olnudki. Ja see ongi põhiline. Logopediga oli palju nalja visatud ja üldiselt oli Rauno seal veedetud aja enamasti heatujuline. Tujutsemine on üldiselt harvemax muutunud ja Ta kontrollib ennast rohkem. Samas, kui on ikka pingelisemad päevad, siis on Ta väsinud aga ei lärma. Läheb lihtsalt varem magama vaixelt. Vaidlustes ägestumise eiramisex on Ta lahenduse leidnud, et läheb teise tuppa v.üldse välja. Ennemalt pidin seda mina tegema;) Rauno otsib enesele pidevalt ikka tegevust ja ei istu enam nii palju arvutis, kui varasemal ajal.

Üx näide, kuidas Rauno end kontrollida püüab: Läxime Rannarootsi keskusesse ja puhkasime pingil jalgu, kui meie juurde ilmus onkel, kes viis läbi küsitlust. Mees tutvustas ennast viisakalt ja küsis, et kas me oleme nõus mõnele küsimusele vastama. Jäin äraootavalt Raunole otsa vaatama, kui Ta ülima lahkusega seda teha lubas. Küsimustele vastates tuli ikka veidi mõelda ka ja see väsitas Raunot. Poole küstluse pealt oli tunda, kuidas Ta muutus kärsitux ja ei viitsinud enam vastata. Tõusis püsti ja lihtsalt jalutas minema. Selgitasin härrale,et noormes väsib kiiresti, millest ta kenasti aru sai. Meie tegime oma küsitluse lõpuni ja siis jalutas Rauno tagasi ja vabandas selle härra ees oma käitumise pärast. Ta tegi seda sellise gallantsusega, et mul jäi suu lahti. Andis härrale käe pihku ja ütls, et andke andex minu ebaviisakus aga ma vahel väsin kiiresti ja ei suuda ennast kontrollida.

Vahest on tunne, et kui kõik juba hakkab nagu looma, siis kuskilt peab ikka mingi lops tulema ja nagu tavaliselt mitu lopsu ikka korraga. Auto ju saime kenasti korda, kui paari päeva pärast andis otsad auto salongi radikas. Ma ei saanud algul arugi, et mix salong pidevalt udusex kipub ja kõrvalistme jalamatt on kahtlaselt märg. Egas midagi, kergitame taas rahakotti, kui asi vaid sellega piirdux. Minu arvuti andis ka veel otsad, millega ma olex ju pidanud arvestama aga no ei raatsinud. 6 aastat teeninud dell lihtsalt kooles, kuid õnnex andis sealt päästa kõik, mis vajalik. Dziiziz, seal oli mul üsna palju töö asju, mida ma polnud kuskile kopeerinud. Loodetavasti ma sellest nüüd ka midagi õppisin. Igatahes tuli soetada uus arvuti ja ka see ju maxab jälle. Hetkel on need rahaasjad kuidagi valulikud. Kuid ka see pole kõik. Hea oli, et ikka otsustasin oma onkoloogi juurde minna, mille käigus teen alati eelnevalt analüüse ja uuringuid. Seekord aga ma päris puhtalt ei lähe, sest kõhuõõnes on väike leid, ühe suurenenud lünfi näol. See ei pruugi midagi halba olla, see võib olla kõigest mingi põletikuga seoses, kuid meedikud võtavad siiski alati valvel hoiaku sellises situatsioonis ja korrax tekkis mul isegi paha tunne. Nüüd aga püüan ma end selliste mõtetega mitte vaevata, sest küll analüüsid ja uuringud varsti näitavad, millega tegu on. Ette pole lihtsalt vaja narveerida.

Ja ikkagi on kuidagi uskumatu ja imeline, et kõik on just nii nagu ta on – hästi! Suhtlen ju nii mõnegi perega,kellel pole nii hästi läinud ja on üsna ränki tagasilööke olnud. Küll aga on lootused suured, kui loen viimasel ajal edulugusid teaduses ja meditsiinis, mis panevad uskuma, et paranemine on võimalik. Annax vaid Jumal jõudu ja kannatlikust, et oodates imesid, ära ei väsix.

Muide metsas on hullult palju seeni praegu. Kui metsas paterdamine on mulle tegelikult suht raske, siis hetkel ma lähen sinna rõõmuga, kuna pole vaja palju ringi trampida. Pisikeselt trajektorilt saab korvi seeni täis ja pealegi on mul veel tutt uued kummarid:D Heh...ja seentest, mis tundmatud, said kuuseehted. Ehtisime metsas ühe kuuse, sest on ju jõulueelne aeg:P

Aega palju aga vähe...

Aega palju aga vähe;)
….just nii võib ühe suhtelise olukorra kirjeldus olla. Saab sellest siis kes ja kuidas aru. Minu puhkus hakkab vaixelt läbi saama, mida tundub, et on ikkagi vähe olnud aga kui palju on saanud vahepeal toimetada... Peale folkimist võtsime ette Peipsi veerel vookleva sibulatee;) Peatusime Kolkjal aga piki Peipsi äärt sai ikka käidud kõikjal. Pean siin mainima, et olin esimeste hulgas, kes sai jäädvustada siguri kuivatamise ahju, Rändur Rääbise juures. Maaleht jõudis ette. Samovari muuseum võttis aga suisa silme eest kirjux. Hull turismimagnet on see ridaküla, ma ütlex. Kohtasime seal hulga kõiksugu rahvusest külalisi. Eesti tundub ju nii pisike aga kui erinevad on külad, talud ja traditsioonid neis…ja kui palju ilusaid inimesi! Kolkjast ostsime suveniiri, mille järgi saab iga aasta sõita – sibulavanik. Tagasiteel aga ületasime Emajõe praamiga, kus praamipoiss andis vänta ja jälle exootika missugune.
Augustibluusil käisime me seekord Punase Ristiga. Ürituse korraldajad soovisid nii panustada Läänemaa laste, esmaabi koolitamisse. Hõikasid aegajalt maha, et meie telgi kõrval on annetuskast, kuhu võib annetada. Ühtlasi sai seal ka esmaabi pakkuda, mida õnnex ei läinud palju vaja aga abix oli ikka.
Peale rändamisi ja üritusi läxin taas maapakku, kus oma kalli perega sünnipäeva pidasin. Empsu oli oma pisikeste kätukestega nii palju askeldanud selle aja jooxul, mil meie ringi kolasime, et oh-oh-hooo…nagu väike aatomik maal müttamas:D
Üxhetk oligi maal olemise aeg jälle läbi ja panime oma killavooriga Haapsalu poole tagasi. Loomulikult tuli ka linnas väike pidu pidada, sest sõpsid ju sünnipäeva ei unusta lihtsalt;)Mina oma rännukotti väga ei lapanudki ümber, sest päev hiljem suunasin nina juba Jänedale, kus oli iga aastane Eesti Vähiliidu, patsientide suvelaager. Hakkan vist vaixelt inimestest väsima, sest tunnen, et mulle sellised suured üritused enam ei sobi. Oma väixe ühinguga toimetada on okidoki ja isegi mõnus aga mitte enamat. Võtsingi omale aja ja vedelesin enamasti spa’s. Metsamoori loengus muidugi käisin aga ülejäänutes mitte.Peale Jänedal oldud aega tuli aga tõeline logelemise üritus. Kolisime poolex nädalax Pirku juurde, kus võis tunda end omas muinasjutus. Privaatses hoovis on lubatud, kui mitte kohustuslik, kakerdada poole päevani nappides öörietes, poolest lõunast avada vahuvein, loojangul ujudes „Eva“-t teha ja öösel aias, lamamistoolides nautida, perseiidide langemist täiskuu kumas. JUMALIK
JA RAUNO on olnud KULLTÜKK. Üx mossitamine muidugi oli, kuna AirPortJam’ile minekux ei saanud Ta omale kaaslast aga maal rahus olles, läx see nukrus kuidagi kergemalt mööda. Tujutsemised on minimaalsed, ma vist tujutsen isegi rohkem;) Ka Tebonini hakkas Ta taas võtma. Ja arvake nüüd!!! Rauno läheb taas Pärnusse taastuma! Ta muide tassis juba kohvrigi keset elamist ja pakib seda vaixelt. Ennem Pärnusse minekut on Raunts veel ühele sünnipäevale kutsutud, mis Teda ka rõõmsax tegi, et Teda ikka pole ära unustatud ja seltskonnast välja arvatud.

maal

Peax vist ikka vahepeal midagi kirja panema, muidu on kõik segi nagu pudru ja kapsad. Hetkel olen ma ise Viljandis folkimas aga kiire tagasivaat….Ei ole meil Raunoga vahepeal päris lilleliselt laabunud aga muidu peab ütlema, et on olnud tubli ikka küll. Ta keeldus maal rohtu võtmast ja nii ongi:S
Maale kolisime kõik ühel päeval. Rauno ja Pets haarasid kassid, oma täis laetud autosse ja kimasid ees minema. Mina täitsin kaladel söötja ja püüdsin linna elamise jätta viisakax n. läxin vanemate poolt läbi ja laadisin nad siis oma auto peale. Sry. Mitte oma aga Gunnu munasse, sest minu autoga on endiselt nii nagu ta on(paranduses). Kohale jõudnud, jagasime omad pesapaigad, sättisime asjad käejärgi ja nii meie ilus elu maal hakkaski. Ilma kohustusteta, iga üx võib teha mida tahab aga millegipärast on töö ikka nakkav;) Ses mõttes töö, et kui keegi midagi teeb, siis nagu ei saa päris niisama vedeleda ja tahax ka ühineda. Kuna ema on meil alati roosiaiaga tegelenud, siis leiab teda enamasti sealt. Rauno pügas hekki ja riisus hoolega. Mina suutsin oma metalli värvidega kõik katlad ära värvida ja isegi aiakäru sai uue kuue:P Loomulikult kui me maal oleme, siis on meil ka seal külalisi n. neilegi sai tegevusteraapiat tehtud. Kui Kätu ja Art oma pisiperega käisid, siis nemad maalisid näitex tasse. Elviira, kellel oli see kihk suur, kuid rügas hoopis lillepeenarde ja põõsaste all rohida. Oma fotojahil sai ta aga piisavalt suure noosi, et oma puhkust kordaläinux märkida. Ma ise olen lausa molbertilegi ligi saanud;)
Kuna on olnud kuumad ilmad ja vihma saame meie maal alati väga vähe, siis kippus kaev vahepeal kuivax minema. See on kummaline, et kui kõikjal sajab, siis heal juhul saame meie mingi väixe pisara vaid, sest pilved lahknevad me peakohal ja sõidavad lihtsalt laiali. Ei tea mis anomaalia see küll selline on. Küll aga olime me kannatlikud ja meie palveid võeti kuulda n. me saime kaevu vett siiski. Nüüd oleme me ka kokkuhoidlikumad n. kogume räästast kah igax juhux vett.
Rauno on igati soovinud näidata oma abivalmidust aga kui Ta vanaisale hakkas tuge pakkuma, et papi voodist karkudele aidata, lendasid nad koos keset tuba ja ma olin päris ehmunud, et kas vanaisa ikka tervex jäi. Kummaline, et seda tunnet ma Rauno puhul ei tundnud, kuigi Rauno väänas oma jala korralikult välja aga kogus end siiski kiiresti. Raunts ei tuvasta enesele endiselt, et Ta peab ise ettevaatlik olema ja mitte tormama pea ees, turvalisust mitte silmas pidades. Seepärast ei jätnud me ka Talle muruniidukit, et Ta sellega niitma ei hakkax, kui keegi Teda selle tegemise juures ei jälgix. Ei saa ju panna vanaemale kohustust, et ole hea ja passi nüüd seda hulljulget, kui Ta muru niitmas on.
Kassid said nädalaga oma puud ja maad ära jagatud n. ei susise enam üxteise peale. Liisi aga hakkas puid mööda turnima. Olin päris üllatunud, kui vaatasin, mis moodi ta kribinal-krabinal sinna end hiivas. Ta on siiski juba 3 aastane ja pole kunagi kuskil turninud. Linnavurle noh, nagu Krissu, kes on juba 9 aastane , kuid puud pole teda kunagi huvitanud.
Meie hoovi esimene osa on juba väga ilus. Otsustasime, et toome tagant aiast, tiigi äärest ära kergkruusa ja paigutame selle ette haljastusse. Nii on seda haljastust kergem hoolitseda ja tagant aiast saab rahulikult traktoriga muru niita.
Kes oli meil kõige usinam kruusa ladustaja ja kõva abikäsi? Aah? – Raunts:D Ma ütlen Teile, poisist saab veel rohkem, kui asja! Kui ikka tahtmist on ja jõud üle käib, siis see tehaxe korralikult ära.
Muide maal on muudki teha, kui vaid oma maalapil kondamine;) Naabritega käime tihedalt läbi ja külaelust võtame ikka ka osa. Lõbus on, tore on, mõnus on ja peamine, jubbbbe rahulik on. Kui suudax seal elades enesele toitva töö hankida, siis vist kolix sinna“karuperse“:P Nostalgiat tekitab seal ka käiv autolafka, mis toob nädalas korra sulle väikese shopingu küla tee äärde:D
Enne, kui me Petsiga folgitama tulime, laadisime nende toidulao seal maal pilgeni, et nad millestki puudust tundma ei peax. Peeter võttis nüüd omale ka puhkuse ja mõnda aega jagame seda omakeskis n. ringi rännates Eestimaa pinnal. Äkki ida poole? Ex see näha ole….selline elu mulle meeldib!

puhkus

Rahu on saabunud – magame poole lõunani, RAUNO KA! Äkki on see rohtude mõju Rauntsil, sest muidu on Tema uni suht lühike, võrreldes minu unega. Mina muidugi puhkan ja kõik on üsna loogiline. Teen mida tahan, teen millal tahan, kui üldse tahan. No tahan ma tegelikult palju asju aga need tahtmised on tahmased:P Auto läx katki juba ammu aga ei mingit lootust veel siiani, sest raske on leida romukast varuosa, mida kataloogist nagu osta ei tahax, sest siis võix me juba uue auto soetada. Puhkus mul selle auto pekki lähebki, sest see remont nõuan tuhandeid:S Ei taha kohe mõeldagi ja seepärast olen rahul sellegagi, et järgmisest nädalast kolime maale mõnex ajax. Ema, isa, Rauno ja kassid kompsu ja lihtsalt lebotama. Ootan millal saan molberti püsti v. siis vaheldusex keraamikat sirgeldada v. siis näitex väljas lille aluseid nikerdada. On ju mul veel metallivärvi alles, millega näitex roostes katlaid kaunistada;)
Rauno on nüüd taas omas rütmis stabiilsemax muutunud ja ei tujutse enam nii, nagu ma seda eelmises postituses kirjeldasin. Vahepeal on Tal siin sõpru külas käinud ja see on Ta silmnähtavalt rõõmsamax teinud. Sander käis ja meelitas kohe päris mitu korda Rauntsi, siis ühines ka Indrek ja käidi väljas. Kõige suurem rõõm oli Randost, sest Rauno just hommikul mõtles Randost. Rääkisime hommikul ärgates Raunoga tulevikust ja Raunts unistas perest ja laste saamisest. Unistas, et tal võix peresse sündida näitex kax poissi ja siis panex neile nimex Rando ja Raivo…..olime siis oma kohvitamisega ühele poole saanud, kui sõber Rando uxele koputas:D Muidugi mindi siis ka koos kolama. Me oleme ise ka omakeskis ikka ringi siiberdanud ja kultuuri ammutanud. Mis sa muud ikka teed, kuigi kodus jahedas(palavaga) toas on parem istuda. Rauno valis siin üxpäev etenduse välja, „palun lahkuge lavalt“, peale mida läxime ja tegime omale Kuursaalis kauni õhtu.

Kuursaaliga tuleb mul kohe teine teema meelde, et Indrekuga käisime kaardistamas promenaadi, kuursaali ja kultuurimaja, ratastoolis olevate inimeste tarvis. Peab mainima, et ei suudeta tänapäeval veel ikka nii mõelda ja teha, et ligipääsetavus olex kõigi jaox. Kui uusi asju ehitataxe puudustega, siis mis me vanadest asjadest veel räägime….isegi viitasid pole, käsipuudest ja kaldteedest võid vaid unistada. Mingi aeg läheme ja kondame kõik söögikohad läbi, et siis info üles riputada, kuhu puudelised minna saavad. Kuursaal on muidugi tubli, sinna saab ratastool ja kui peaxki jänni jääma, siis inimesd on kõikjal ikka abivalmid olnud. Bussijaam oli muide üx eriti jube koht. No ei pääse seal ratastooliga õieti liikuma ja mis põhiline, tahax wc-sse saada aga ei saa n. inva.wc –d muidugi polnud kah.
„Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem“ – sai jälle kinnitust. Nüüd(aitab meid Alik) juba tehaxe pabereid, et Rauno oma tütart ikka regulaarsemalt näex ja saax tema elus osaleda. Siis saab ehk üx paha tuju allikatest lõpu. Sellega seoses sain veel teada, et vanavanematel on samasugused õigused oma lapselapse elus osaleda, vot! Meie põhimure oli aga siiski vaid Rauno ja Kellykese suhe. Viimane kord, kui lapsega kohtuti, kutsus tütreke issit Raunox, mitte isax ja see on nüüd küll emme pahatahtlik koolitus:S
Üx mainimist väärt asi veel, meie Krissu sai 9 aastasex. Ei, ei mingit sünnipäevapidu me ei korraldanud aga oluline on see küll. Pidu on meil niigi iga päev. Pole lihtsalt mõtet siia kõiki ritta seada, kuna sünnipäevasid, külaskäike ja laada olenguid jagub suvesse veel ja veel….
Kui muidugi auto olex korras, siis kindlasti sõidax korraliku kinno aga OLEX on paha poiss:P