uued tuuled

Wooow, see niiske, magus ja soojust õhkav muld....värskelt küntud põld. Metsa alused vahelduvalt sinetamas ja valendamas. Maale jõudes leidsin kogu paketi kevadet. Pealegi oli keegi lindudest avastanud, et parim pesa ehitamise materjal on konditsioneris, mis maja seinal asub. Selle plastik oli konkreetselt katki toxitud ja seest siis selline villa moodi soojustus välja koogitud. Kus kohast lind üldse selle peale tuleb? Meie kunstlikult tekitatud veesilmake tagahoovis, on ka talvel jääga ilmselt kannatada saanud, sest veetase oli kuidagi niruvõitu. Igatahes on meil tupsimist omajagu, kui maale pikemalt läheme. Seekord saigi vaid uuritud, mis esmalt vuntsimist vajab ja mis linnast kaasa haarata, et maja funkama saada. Ühtlasi katsetasin ka emt'i ruutrei maal ära, mis vajas selgitamist, kuidas see seal netitab. Täitsa olemas, nii palju kui meile seal suhtlemisex levi vaja. Kunagi oli seal püsiühendus aga kuna me oleme Kõeras viimasel ajal nii harva, siis pole sellel lihtsalt mõtet. Tagasi sõites koduteel, käisime uurimas, kuidas kopraonu elab. Eelmine aasta langetas kobras päris uhkelt puid aga tänavu paistab kuidagi rahulikum seal. Igatahes tundus, et teda polnud kodus:P

Täna käisime Raunoga passi ja ID-kaarti taotlemas. Tema endised dokumendid olid kõik väga kannatada saanud. Enne ametnike juurde minekut harjutas Rauno hoolega oma allkirja, mis ei tahtnud sugugi välja tulla. Võttis vahepeal poisil isegi tuju ära, et see ei olevat selline nagu Ta seda soovib. Lõppux saime selle ikka üsna enam-vähem jonxu ja võis rahule jääda. Rauno peab enesega rahul olema, sest Ta on viimastel päevadel taas palju uusi, vanu asju teinud. Näitex tegi Rauno ise omale voodi ära. Hommikul askeldas minuga köögis ja tegi iseseisvalt kohvi.

Täna, kui Sven käis Raunole ravi tegemas, siis juhtis ta tähelepanu sellele, et Rauno lõualuud käivad paigast ära ja rääkimise raskus võib olla sellest tingitud. Soovitas tohtritega konsulteerida. Loomulikult haarasin ma ka kohe telefoni ja kellasin dr.Koltsile n. kurdsin muret. Dok. suutis mu taas kenasti maha rahustada, et asi ei olevatki niiväga luuline. Tegu on selliste närvikahjustustega, mis neid lõua lihaseid töös ei hoia ja seepärast ka see lõualuu ära vajumine.....paganama keeruline värk ikka... Homme sätime suuna taas taastusravi poole ja ex kurdame ka sinna seda muret - saabki lõpux jagatud;)

Ka see on mööduv

Pildil kevadine ulakus:D

Et mitte aega raisata, siis kribasin ma esmaspäeval kohe meie taastusraviarstile, et ta meid ette võtax ja meie vabadele nädalatele rakenduse leiax;) Kuna kirjale vastust ei saanud, siis kappasin täna ise kohale, et asi üle vaadata, kas mu sõnum üldse arstini jõudnud on. Oli, ja paber ootas laua peal märkmeid, mis ajal me alustada saaxime. Nüüd on siis asi säätud nõnna, et teisipäeva lõunal (27) paneme ambulatoorse aja jooxma ja loodame saada aegu nii loogopeedile, kui füsioterapeudile. Võimalik, et ka psühholoogile, sest vahepeal on Raunol olnud meelemuutusi, mida ma enam oodatagi ei osanud. Olin lugenud, et peatraumadega inimestel võivad tekkida enesetapumõtted ja masendus. Rauno on nii positiivne pidevalt olnud, et ma lootsin, et see etapp jääb meil ära - aga kus kurat:S Peale seda, kui Rauno pisipere oli pühapäeval ära läinud, siis kirjutas Ta mulle messingeri, kuna olin tööl, et Tal on masendus. Püüdsin ääri-veeri uurida, et millest, kuid Rauno pidevalt vastas, et Ta ei tea ja ei mäleta millest Tal need mõtte tulnud on. Mõtted mis kiusavad on isegi sellised, et ei näe nagu mõtet elamisex - millex üldse elada?!....hirmutav, kuigi ma olin ju teadlik, et selliseid meelemuutusi võib olla. Olgem ausad, ka ilma ränga traumata on inimestel selliseid mõtteid, kuid abitux teeb, kui seda räägib sinu oma laps. Võtsin siis oma SOS telefonikõned - küll on hea, kui omad proffe oma võrgustikus. Rääkisin neile ka oma hirmudest, mis on mind vaevanud juba mingi kuu aega. Minu hirmud on vägagi seotud kõigi mu lähedastega. Kui Peeter autoga sõidab, siis ma ikka ja jälle mõtlen paaniliselt selle peale, et ta jõuax sihtpunkti ilma jamadeta. Näen Gunnarit motika seljas, siis käib kuum jutt läbi kõhu ja ma palvetan. Raunole loen pidevalt sõnu peale ja käin nagu kanaema kannul....j.n.e. Sain end mugavalt mahalaadida, et lausa pisarad sirinal jooxid. Hiljem kui olin asju veidi seedinud, võtsin end Rauno kõrvale ja hakkasin vaixelt õpetuste järgi jututeemat ülesvõtma. Sain selgex, et Raunol pole mingeid hulle plaane ega kinnisideid n. selgitasin ka oma käitumist, hirmude pärast. Olime siis lõpux kaelakuti koos ja lubasime ikka teineteisele kurta valehäbita, kui miskit vaevab. Tegelikult oleme me oma peres ikka suutnud alati kõigest rääkida ja loodan, et see saab ka edaspidi nii olema.

Raunoga oleme ikka käinud nüüd koos kohvikus ja poes n. külalisi vastu võtnud, kuid päris esimest korda läxime me külla Svennile. Sven-Aage on väga ammune tuttav, keda ma teadsin juba ajast, mil töötasin Promenaadis n. olin veel ka ise terve. Imetlesin alati Svenni vitaalsust ja optimismi. Ta oli parim klient, keda teenindada. See vahetu n. eluterve suhtumine meid ümbritsevale elule oli nakatav ja ta suutis päeva alati ilusax muuta. Põhjuse Svennile küllaminekux andis seekord aga siiski puuetega inimeste spordiliit, kes täna oma juubeliüritust korraldab. Kuna Sven läheb Haapsalu puuetega inimesi sinna esindama, siis on viisakas väike meene kaasa saata. Leidsin kaubandusest maalitud Haapsalu klaasi, kuhu sättisime ehtex lillekese sisse - armas sai. Meile see väga meeldis, kuigi mõnel oli eriarvamus, üldse kingituse saatmise osas. Kopikate lugemine on popix saanud ja saamatust veeretataxe masu kaela n. unustataxe pahatihti elementaarne viisakus. Organisatsioonid, kes ühise grupi eest seisavad, võix ikka üksteisele tunnustust jagades, ühtsust hoida. Koos lihtsalt tehaxse suuremaid asju. Mul isiklikult oli igatahes väga hea meel, kui Sven pakkus end invaühingut esindama, sest Haapsalust, minule teadaolevalt, keegi esindama ei läinud.

Elu on küll lill aga alati ei kasva õitest viljad....Peetril oli temale vääriline töökoht, kuid sellega tuleb nüüd hüvasti jätta. Teatati, et majanduslikel põhjustel võtab direktori töökohustused kanda Silikaadi juhataus. Omanikuna ehk hea otsus ise ka tööd teha, kuid kas see paneb nüüd nende turu ka positiivsemalt tööle ?- kahtlane. Igatahes asjad on nüüd nii nagu nad on n. Pets on hetkel puhkusel ja mai algusest taas tööturul saadaval;)

Mina aga toimetan ikka oma tegemisi....talveträni tuleb nüüd kokku tõmmata ja maale tassida, et kevad pääsex ust avama suvele:D Ettevalmistused suvex käivad mul täiega, sest kasvatsen tõesti selle aasta suvepuhkusest võtta kõike ja loomulikult enamuse ajast maal olla. Käisin ja ostsin ka emt netipulga, sest see on ilmselt ainuke, mis maal levib ja kuna Rauno ilma netita maal ei olex, siis tuli see investeering teha. See nädalavahetus peax seda igaxjuhux Matsalusse katsetama minema. PS: Lõpux oleme me käinud ka Raunoga nüüd perearsti juures ära ja tegime ka puugivaktsiini ära:)

edukas.ee:P

Esmaspäeval Adelisse jõudes võttis meid vastu lahke naeratusega vanaema, kes suunas meid reserveeritud tuppa, kus sättisime end sisse ja jäime ootama aega vastuvõtule. Selle maja konsiilium oli üllatunud, kui heas vormis ja positiivsusest pakatav Rauno on. Pikka mula pidamata reastati Raunole ravigraafik ja nädal võis alata. Kui Rauno on alati streikinud masaažide pärast, siis üritas Ta seda teha ka Adeli rehabilitatsioonikeskuses, kuid ülatus-üllatus - sealne mudija on Rauno meelest maailma parim ja Ta lausa nautis seal käimist. Protesti näitas Rauno ka soolakookoni vastu, kuigi polnud seal ju kordagi käinud. Soolakookon on hea immuunsuse tarvis, enamasti ülemiste hingamisteede jaox ja muidugi ka naha heax. Saime Rauntsi ikkagi nõusse ja ka see hakkas noorhärrale hullult meeldima. Ka füsioterapeut Evelin on kiitmist väärt. Rauno ütles, et vähe sellest, et ta hingega oma tööd teeb, on ta veel ilus ka:D Selles Teaduspargi tänava Adelis on 2 füsioterapeuti, kes on välimuselt nii sarnased, et Rauno pidas neid suisa kaxikutex ja Ta pole mitte ainus. Sarnasus oli neil tõesti hämmastav. Tegevusterapeut aga polnud suuremasi ja ega ta mullegi peale läinud, oli nagu plähmerdis ja "tarkust" täis;) Tallinnas oli kuidagi väga kodune tunne seal taastusravil. Vist sellest, et see on selline väike koht ja inimesi ööbis seal vaid 8. Hommikul söödi ühise lauataga, kus vanaema Ziina serveeris lauale ja nii lõunad n. õhtudki. Ainukene puudus mis oli, et wifit ei olnud, kuid see on kõigest pisiviga. Selle arvelt käisime me õhtuti rohkem kolamas. Küll Gaili, küll Kati juures. Pidime ka Piritale Õdedele külla minema aga kuidagi ei jõudnud.

Kõnniroboti peal käisime me aga Tuisu tänaval. Sealgi puurisid ja uurisid Raunot uued füsioterapeudid ja tõdesid taas, et ei ole vaja minged ortoose ega langette, sest Raunts suudab ilma nendeta paremini taastuda - Ta lihtsalt on aktiivne ja tubli:) Sealne sotsiaaltöötaja suutis meid ära rääkida, et teeme neil ka rehabilitatsiooniplaani, mis on neile üsna tulutoov aga ega see ka mööda külge meil alla jooxe;) Rauno tahtis kõnnirobotil käia nati rohkem algul, kuid hiljem maha tulles arvas, et sellega Ta enam tegemis ei tee, kuna on ebamugab. No ex see võib ka nii olla, sest rihmad ju soonivad ja mingid kolakad jalaküljes, olex just-kui lisakoormus. Minu silma läbi aga olex see siiski hea, kuna kõnnimuster on Raunol vigane ja ka prohvid palusid asja üle mõelda veel, sest see annax palju jurde siiski. Rõõmsamad kõnnirobotil käiad on need, kellel on läbilõige ja ei tunneta oma jalgu n. see ebamugavustunne jääb neil ära. Vaid lust ja rõõm kõndimisest, mis annab enesekindlust. Viimasel päeval, enne kui hakkasime ära tulema, astus majja sisse ka üx tuttav abivahenditetehnik, kes tegi meid nähes suured silmad. Ta lausa ei uskunud, et sellest inimvarest, kes kaalus kunagi 33kg ja ei liikunud, kellele ta püüdis ratastooli kohandada, on nüüd selline purikas. Mees nagu tellitult ma ütlex:D Vaatas üle ka Rauno rulaatori kõrguse, kuna ta on ju teadja. ....lõpux oligi aeg hüsvasti jätta kõigiga. Mari loodame näha ka kunagi Haapsalus, kes andis Raunole palju enesekindlust. Mari oli ka väga ränga autoavarii läbi teinud, aasta hiljem, kui Rauno. Mari rääkis ikka tunduvalt paremini, kui Rauno, sest Maril polnud nii ränka peatraumat. Selle eest olid tal hulgi ja väga suured luuvigastused:S Teistega ehk näeme me taas, kui Adelisse tagasi läheme, sest Rauno lülitati peaprojekti ja Rauntsile ju päris sobis sealne olemine. Ex ma pean selle aja leidma ja kõik Temaga läbi tegema, kunix Ta saab omal käel hakkama.

Nüüd oleme me juba kenasti kodus ja Rauno püüab oma pisitibule hoolitsev issi olla, sest nüüd saavad nad teineteisest juba paremini aru ja oskavad koos mängida. Täna käisid nad oma pisiperega Rauno endisel tööandjal külas, kes on Haapsalu taastusravis, insuldi tagajärjel. Pikast väljasolemisest ja jalutamisest on Raunts nüüd üsna läbi ja ma pean minema Talle kohvi tegema n. ka süüa......tsaupakaa;)

uue nädala ootuses

Btw:Lumi ja kellukad sai pildistatud just nii Pirita Kloostri hoovis, et Õed saax oma peredele saata sellise vaffa pildi, mis kirjeldab Eesti kevadet. Lilled õitsevad ka lumega;)

Saabki otsa see nädal, mis on töökas olnud just Raunole ja sama töökas on ilmselt tulemas ka uus nädal. Reede oli 9. kuupäev ja me lubasime omale enne Pärnust tulekut ühe pizzarestorani külastuse. Steffanis on ju kõik muidu vinx-vonx aga inva wc ei olnud. OK, kui pole päris inva oma, siis võix tualetid asuda vähemalt esimesel korrusel, kuhu ei pea ronima mööda järsku treppi.

Peale öötööd, laupäeval võtsime ette tiiru pealinna. Läxime tegelikult ehitusmessile, mis Rauno jaox oli suht igav aga vähemalt ära käisime n. peale seda läxime Piritale, Õdedele külla. Saime neid rõõmustada uute edasiminekutega Rauno taastumises. Suur osa on siin ju ka Nunnakeste tööd, kes kostavad meie eest iga päev. Loomulikult ootas meid ees jälle kohvilaud, millelt ei puudunud ka nende firmatort, mis viib keele alla. Alati küsitaxe minult, et mida sa nunnadega räägid. Absoluutselt kõigest ja vägagi vahetult, ka huumor on omalkohal. Mitte midagi teistsugust, kui üxkõik kellega suheldes. Seekord oli mureteemax majandamine....kuidas inimesed toime tulevad ja mismoodi majandavad Õed oma suures kloostris. Minu väikesex kohustusex jäi nüüd otsida mööda netiavarust firmasid, kes säästvat energiat pakuvad. Kummaline on see, et mujal maailmas aitavad kogudusi ja kloostreid firmad n. tegelevad paljuski heategevuslikult majanduslike toetustega. Meil on see aga väga võõras kõik....aga nooh, tuleb leppida. Kuid 5000euri kuus maxta puhtalt kütte eest kloostris, on selgelt üle jõukäiv. Kloostril on küll teenuseid, mida nad müüvad, kuid sellest kõigest ei piisa, et majandada - eritigi nii külmal talvel, nagu seda nüüd oli. Küll tuleb ka sellele lahendus. Rauno sõnad kojusõidul:"Pean kohe end jälle kordama, et nunnad on ägedad ja nad ruulivad täiega" :D

Täna istutasin taimi rõdule ja külvasin maitserohelist. Õhtul oli meil üx üliharv külaline, Guno(taastusravi hooldaja). Hiljem tegime veel saunapäeva ja pakkisime staffi JÄLLE kokku, et hommikul kohe koos Petsiga Tallinna startida. Eesolev nädal on meil siis Locomatil (kõnnirobotil) käimise nädal, mis kuulub ühe projekti raamesse, mis on korraldatud peatraumadega noortele. Meil on suured ootused. Hetkel ma ei tea, kas mul on võimalik sellel nädalal neti ennast möllida, kuid kirjutan ma sellest varem v. hiljem ka siia:)

täna siis nii....

Rauno sai oma kaua oodatud logopeedi, küll mees oli häppy. Kiita sai Ta hoolimata sellest, et kodutöid teinud polnud aga ilmselt oli väike lisa boonus selles, et Raunts tunnistas oma laiskuse ausalt üles. Rauno ise peab ühex heax teraapiax seda, et Ta joob sooja kohvi v. teed ja masseerib kõri. Ex see kõne muidugi läheb ikka aina paremax, sest räägime ja suhtleme pidevalt. Mulle omale tundub aga, et edasiminek on palju ka käte painduvuses. Hetkel siin Pärnus tehaxe talle kätele elektriravi ja massaaži. Massažör on meil väga armas, kes võttis lausa ette kogu teaduse kätest n. mudib ja venitab hingega. Täna muidugi Rauno viilis gigeri trennis, sest Aliis läx poolest päevast ära, kuna pidi Eesti eest seisma maavõistlusel Lätlastega, squssis. Homme ilmselt tehaxe puuduv kogus väntamisi tasa, mis teeb pika päeva veelgi raskemax. Homme ärkame varem, et varem sööma minna, kuna hommikul on vaja arsti vastuvõtule minna ja sealt kiiruga kohe teraapiatesse, mis ei jäta puhkamisex vaheaegu. Lõuna jääb küll vahepeale, kuid enne õhtusööki pole kohvitamise aega loota. Raunole on hakanud Pärnus rohkem meeldima, kui Haapsalus taastumas käies. Haapsalu taastusravisse on Ta nõus minema vaid siis, kui saab ka sealt lõpux logopeedi. Ex ma siis püüan seda soovi edastada meie tohtriteni ja loodan, et nad saavad piisava aja ette teada Rauno tulekust(ambulatoorselt), et seda kõike organiseerida. Järgmine nädal saame minna kõnniroboti peale, siis nädalakese lasex poisil puhata, et mais uue hooga jälle töösse pühenduda. Mai lõpus peax aga jälle Pärnu tulema. Üx inimene ütles täna telefonis kuldsed sõnad. Kui ka mõni suudab meie arvelt rikastuda, siis ei kaalu see üles tervise hinda, mida on suudetud taastada. Täna lasin ka enesele käe peale panna biostimulatsioon proovix. Ei midagi erilist, surises ja nagu sipelgad sibax käes. Hiljemgi andis veel sutsu tunda. Uskumatu, et selline ravivõte, mis tundub kuidagi liiga lihtne, annab nii meeletult häid tulemusi. Sain veel tarkusetera kõrvade vahele, et liiguta ja võimle palju tahad, kuid venitus on ja jääb olulisemax füüsisele. Võtan selle kassina aelemise päevakorda n. püüan leida selle aja, et end venitada.

Täna helistati veel Pärnu pensioniametist ja teatati, et me peaxime siiski minema perearstile, kuna muidu ei saavat pabereid täita. Et midagi patsiendi kohta kirjutada, peab olema arst näinud ka patsienti ennast. Tuline õigus! AGA...mis ajal me sinna olex pidanud minema, kui sellest teavitataxe alles nüüd meid? Meie täitsime selle "tähtsa" vihiku ära juba ammu, kuhu sai ka eriarsti kontaktid pandud, küsinud siis sealt. Nüüd on meie põhiline taastusravi arst ise haigevoodis ja paberid peab täitma siiski perearst. Perearstil on kõik väljavõtted ja loomulikut võix ta need paberid täita, kuid normaalne see ju pole. Nii nagu pole kogu see puudeastmete määramise kord. Kõik käib läbi mingite paberite, mida kõik täidavad. Mis me siis nüüd teeme, kui me oleme taastusravil ja seda paar nädalat jutti ega saa perearsti külastada....tähtajad saavad ümber ja olemegi lõhkise küna ees? Pekki see nõme süsteem...ka see, et ma pean aina tõestma, et mul jalg tagasi ei kasva ja paremax ei lähe mul ju midagi, pigem tuleb hädasid juurde:S Ma küpsesin ikka päris hoolega, peale seda nõmedat kõnet....mix sant peab jooxma ja pidevalt tõestama, et ta on sant!?:S PS: sant jääb Eesti riigis sandix, kuni ta peab riiki santima ja sandikopikaid kerjama!

Õhtu tegid helgemax külalised, kes ammusest ajast läbi neti tuttavad on aga ühte neist, nägin ma täna esimest korda. Uskumatu, et tunneme skinniga üxteist kindlalt üle 10 aasta...kindlad päris ei olnud aga äkki isegi 12 aastat aga kokku saime alles nüüd. Ei mingit pettumust, sest inimene on selline ka reaalis, nagu teda läbi netiavaruste tundnud olen. Reaalis on inimene lihtsalt soojem ja armsam. Leppisime kokku, et ka järgmine kord, kui olen Pärnus, siis treffame;) Elviiraga olen seda joont pidevalt järginud, et vähemalt korra saame ikka kokku. Vot siis sedasi seekord, järgmine kord jälle tiba teisiti.....

Jää minek

Pilt Pärnus sanatoorium "Tervis" katuselt.

Passisin eile pikalt Pärnu jõekaldal ja jälgisin jäärüsi seilamist, mis jõevoolus mängeldes liikus. Sellega kaasnev hääl on mõnus, plus kevadine lõhn...jää minek on ka mediteerimisel üx võimsamaid pilte, millega on võimalik ära saata kogu saast, mis hinge kogunenud. Hiljem Tervise katuselt merele vaadates oli näha, kuidas jõgi murrab teed merre n. rannaveerel olev merevesi on juba vaba. Õhus on udu ja seda niisket õhku just kui tahax hammustada. Loodus on inspireeriv ja jää minekuks võib tõlgendada ka Rauno taastumist. Alis oli väga üllatunud, kui sai teada, et me juba mõnda aega ei ole ratastoolis, vaid käime rulaatoriga. Selle teate sai ka dr.Kolts läbi telefoni teada, mis ilmselt üllatas ka teda ja kui ta täna peax Pärnu tulema, siis näeb Ivo seda oma silmaga. Eile õhtux oli Rauno ikka päris väsinud ja magas täna hommikul nagu beebi. Kõik need pikad koridorides seiklemised, kui teraapiasse vaja minna ja peamajja sööma minnes, on kui pidev trenn. Mingi aeg muutus Rauno isegi tujukax väsimusest ja oma jonnist kukkus päris õnnetult rulaatori käepidemete otsa ja sealt sellili n. kraapis rinnaesise marraskile. "Raske õppustel, kerge lahingus" võix olla ütlemine ka kõige selle peale. Rauno oli vahepeal nii tujust ära, et soovis asjad kokku panna ja koju minna, kuna oli vist Alisiga tiba tülli läinud ja solvunud ka selle peale, et taas pole logipeedi, mida Tal hädasi vaja olex. Logopeed oli aga haigex jäänud ja see lihtsalt on puhas ebaõnn n. ka ilmne vihje, et selle kõigega tuleb ka omal rohkem tegeleda. Rauno on ju mugav ka, sest kodus ei taheta suurt midagi teha.

Eile õhtul käis meil Elviira külas ja me lobisesime üleval 5 korruse kohvikus, kui korraga kuulen tuttavat häält. Vaatan ja ei usu oma silmi...leti ees seisab härra Nõupuu, kes on "Randlase" üx näitlejatest ja Ta on ka meie "Koja Teatriga" esinenud. Tema oli oma viie päevasele puhkusele tulnud läbi Vanaisade liidu - oli mingi tunnustuse saanud ja teenis ka väikese puhkuse;) Igatahes oli armas teda siin näha ja hommikul me kutsusime ta oma lauda einestama. Ei hakka siin hetkel pikemalt enam kribama vaid lippan Raunoga nüüd osokeriiti saama. Õhtul ehk kirjutan veel....

aaa' Rauno sai oma AirportJam'mi piletid ka, mida Ta nii väga ihkas - see on nüüd ka TEHTUD:P

kevadpüha

...kummaline, et pühade tunnet pole - ei tea mis see nüüd on. Võibolla, kui olex äkki mune värvinud, olex tunne kah? Igatahes ei näe ma sellel suurt mõtet, kuna kuhu sa need munad hiljem paned, kui me Raunoga läheme Pärnusse ja Peeter ei jõuax neid kohe kindlasti üxi nahkapanna. Suur Reede oli üx suur logelemine. Käis küll mõni külaline ja Svengi käis Raunole nõelu panemas - nii järjekindel nagu ta on. Müts maha selle mehe ees. Vahest tahax kohe inimese sisse vaadata, et näha tema hinge, mis seal toimub. Sven on üx äraütlemata eriline inimene n. ma tänan taevast, et meil on au teda tunda ja võimalus temalt õppida.

Aeg lendab, kui linnulennul ja vahepeal on palju tegemisi olnud. Raunoga oleme me nüüd käinud naabruses olevas pagariäris hommikustamas, mida noorhärra kordax veel ja veel. Koos käime ka nüüd juba toidupoes, mis meie lähedal. Käimine on ikka megalt vabadust andnud ja me saame rohkem ette võtta. Lõpux jõudis meile külla ka Priidik. Tegelikult helistasin ma Priidikule, et temale külla minna, kuid asjad pöördusid mõne lausega ja kümme mintsa hiljem oli ta juba uxetaga. Kes nüüd ei tea, siis Priidik on end tuntux teinud just läbi invaspordi. Kui tal olex vaid tervist rohkem ja võimalusi, siis ilmselt purjetax ta tänini veel hooxalt. Ta on tõeline merekaru olnud ja üldse vinske vend. Taat, täis nimega Priidik Mentaal on ikka lausa rahvusvaheliselt tuntust korjanud ja kõvasid medaleid n. karikaid noppinud. Rauno hüüab teda jõuluvanax, kuna Rauno esimene mälupilt Priidikust oli valge ja koheva habemega, pealegi veel jõuludel. Minul on Priidikuga esimesest pilgust peale olnud väga soe ja sõbralik suhe n. ma olen palju tema toetust tundnud, kui astusin invaühingusse.

Veidi ka täikast. Veider on see, et kui asju muidu antaxe, siis kas ei julgeta v. ei taheta neid. Isegi ei viitsita väga sobrada asjades, vaid loodetaxe teenindamist äkki hõbekandikul;)....ei, nii hirmus see asi siiski ei ole, kuigi palju kraami jäi ikka üle küll. Üle jäänud kraam jaotati laiali Lasterikaste peredele, varjupaiga inimestele ja päris kaltsud, mida saab loomadele alla panna, saadeti loomade varjupaika. Järgmine kord paneme tõesti hinna, et kõik asjad 1 eek'u, siis vast läheb kõik kraam koheselt. Mina sain oma käekelladest kenasti lahti ja kauplesin omale nodi kah. Kiik maale lastele, vennapojale akudel motika n. tillud uisud, Petsile kabedad texad, Raunole serveerimisaluse ja ise sain massaaži n. šokolaadi. A'aa...ühe toalille sain ka:D Jummel, kui palju kaunist kunsti seal veel oli....eeee, Rauno ju käis ka minuga kaasas aga läx varem vanaemaga koju. Jalgsi! Nad olid vaid korra puhanud vahepeal ja teise raxu jalgadele puhkust andes, jorutasid nad hoopiski "Teele"-s maiustades. Raunts luges mulle enne kojuminekut veel sõnad peale, et ma ikka head äri teex:P Kui Tal järgmine kord ehk kõne parem on, siis panen Rauntsi äritsema;) Üritust kordame kindlasti, kuid väikeste muudatustega. Esitex teeme nädalavahetusel, et linnarahvas saax rohkem osaleda ja ilusa ilma korral kolime õue. Rõhk jääb endiselt suhtluse ja teenuste poolele- "mitte ainult asjad". PS: Vähiühingule laekus annetustest 187 krooni! Tänud!

Üx paha asi ka veel...Mallel, (varalahkunud)Taivo emal, diagnoositi kilpnäärme pahaloomuline kasvaja:( loodame, et see piirdub kiirituskambriga. Jumal, hoia ja kaitse meid!