täna siis nii....

Rauno sai oma kaua oodatud logopeedi, küll mees oli häppy. Kiita sai Ta hoolimata sellest, et kodutöid teinud polnud aga ilmselt oli väike lisa boonus selles, et Raunts tunnistas oma laiskuse ausalt üles. Rauno ise peab ühex heax teraapiax seda, et Ta joob sooja kohvi v. teed ja masseerib kõri. Ex see kõne muidugi läheb ikka aina paremax, sest räägime ja suhtleme pidevalt. Mulle omale tundub aga, et edasiminek on palju ka käte painduvuses. Hetkel siin Pärnus tehaxe talle kätele elektriravi ja massaaži. Massažör on meil väga armas, kes võttis lausa ette kogu teaduse kätest n. mudib ja venitab hingega. Täna muidugi Rauno viilis gigeri trennis, sest Aliis läx poolest päevast ära, kuna pidi Eesti eest seisma maavõistlusel Lätlastega, squssis. Homme ilmselt tehaxe puuduv kogus väntamisi tasa, mis teeb pika päeva veelgi raskemax. Homme ärkame varem, et varem sööma minna, kuna hommikul on vaja arsti vastuvõtule minna ja sealt kiiruga kohe teraapiatesse, mis ei jäta puhkamisex vaheaegu. Lõuna jääb küll vahepeale, kuid enne õhtusööki pole kohvitamise aega loota. Raunole on hakanud Pärnus rohkem meeldima, kui Haapsalus taastumas käies. Haapsalu taastusravisse on Ta nõus minema vaid siis, kui saab ka sealt lõpux logopeedi. Ex ma siis püüan seda soovi edastada meie tohtriteni ja loodan, et nad saavad piisava aja ette teada Rauno tulekust(ambulatoorselt), et seda kõike organiseerida. Järgmine nädal saame minna kõnniroboti peale, siis nädalakese lasex poisil puhata, et mais uue hooga jälle töösse pühenduda. Mai lõpus peax aga jälle Pärnu tulema. Üx inimene ütles täna telefonis kuldsed sõnad. Kui ka mõni suudab meie arvelt rikastuda, siis ei kaalu see üles tervise hinda, mida on suudetud taastada. Täna lasin ka enesele käe peale panna biostimulatsioon proovix. Ei midagi erilist, surises ja nagu sipelgad sibax käes. Hiljemgi andis veel sutsu tunda. Uskumatu, et selline ravivõte, mis tundub kuidagi liiga lihtne, annab nii meeletult häid tulemusi. Sain veel tarkusetera kõrvade vahele, et liiguta ja võimle palju tahad, kuid venitus on ja jääb olulisemax füüsisele. Võtan selle kassina aelemise päevakorda n. püüan leida selle aja, et end venitada.

Täna helistati veel Pärnu pensioniametist ja teatati, et me peaxime siiski minema perearstile, kuna muidu ei saavat pabereid täita. Et midagi patsiendi kohta kirjutada, peab olema arst näinud ka patsienti ennast. Tuline õigus! AGA...mis ajal me sinna olex pidanud minema, kui sellest teavitataxe alles nüüd meid? Meie täitsime selle "tähtsa" vihiku ära juba ammu, kuhu sai ka eriarsti kontaktid pandud, küsinud siis sealt. Nüüd on meie põhiline taastusravi arst ise haigevoodis ja paberid peab täitma siiski perearst. Perearstil on kõik väljavõtted ja loomulikut võix ta need paberid täita, kuid normaalne see ju pole. Nii nagu pole kogu see puudeastmete määramise kord. Kõik käib läbi mingite paberite, mida kõik täidavad. Mis me siis nüüd teeme, kui me oleme taastusravil ja seda paar nädalat jutti ega saa perearsti külastada....tähtajad saavad ümber ja olemegi lõhkise küna ees? Pekki see nõme süsteem...ka see, et ma pean aina tõestma, et mul jalg tagasi ei kasva ja paremax ei lähe mul ju midagi, pigem tuleb hädasid juurde:S Ma küpsesin ikka päris hoolega, peale seda nõmedat kõnet....mix sant peab jooxma ja pidevalt tõestama, et ta on sant!?:S PS: sant jääb Eesti riigis sandix, kuni ta peab riiki santima ja sandikopikaid kerjama!

Õhtu tegid helgemax külalised, kes ammusest ajast läbi neti tuttavad on aga ühte neist, nägin ma täna esimest korda. Uskumatu, et tunneme skinniga üxteist kindlalt üle 10 aasta...kindlad päris ei olnud aga äkki isegi 12 aastat aga kokku saime alles nüüd. Ei mingit pettumust, sest inimene on selline ka reaalis, nagu teda läbi netiavaruste tundnud olen. Reaalis on inimene lihtsalt soojem ja armsam. Leppisime kokku, et ka järgmine kord, kui olen Pärnus, siis treffame;) Elviiraga olen seda joont pidevalt järginud, et vähemalt korra saame ikka kokku. Vot siis sedasi seekord, järgmine kord jälle tiba teisiti.....