edukas.ee:P

Esmaspäeval Adelisse jõudes võttis meid vastu lahke naeratusega vanaema, kes suunas meid reserveeritud tuppa, kus sättisime end sisse ja jäime ootama aega vastuvõtule. Selle maja konsiilium oli üllatunud, kui heas vormis ja positiivsusest pakatav Rauno on. Pikka mula pidamata reastati Raunole ravigraafik ja nädal võis alata. Kui Rauno on alati streikinud masaažide pärast, siis üritas Ta seda teha ka Adeli rehabilitatsioonikeskuses, kuid ülatus-üllatus - sealne mudija on Rauno meelest maailma parim ja Ta lausa nautis seal käimist. Protesti näitas Rauno ka soolakookoni vastu, kuigi polnud seal ju kordagi käinud. Soolakookon on hea immuunsuse tarvis, enamasti ülemiste hingamisteede jaox ja muidugi ka naha heax. Saime Rauntsi ikkagi nõusse ja ka see hakkas noorhärrale hullult meeldima. Ka füsioterapeut Evelin on kiitmist väärt. Rauno ütles, et vähe sellest, et ta hingega oma tööd teeb, on ta veel ilus ka:D Selles Teaduspargi tänava Adelis on 2 füsioterapeuti, kes on välimuselt nii sarnased, et Rauno pidas neid suisa kaxikutex ja Ta pole mitte ainus. Sarnasus oli neil tõesti hämmastav. Tegevusterapeut aga polnud suuremasi ja ega ta mullegi peale läinud, oli nagu plähmerdis ja "tarkust" täis;) Tallinnas oli kuidagi väga kodune tunne seal taastusravil. Vist sellest, et see on selline väike koht ja inimesi ööbis seal vaid 8. Hommikul söödi ühise lauataga, kus vanaema Ziina serveeris lauale ja nii lõunad n. õhtudki. Ainukene puudus mis oli, et wifit ei olnud, kuid see on kõigest pisiviga. Selle arvelt käisime me õhtuti rohkem kolamas. Küll Gaili, küll Kati juures. Pidime ka Piritale Õdedele külla minema aga kuidagi ei jõudnud.

Kõnniroboti peal käisime me aga Tuisu tänaval. Sealgi puurisid ja uurisid Raunot uued füsioterapeudid ja tõdesid taas, et ei ole vaja minged ortoose ega langette, sest Raunts suudab ilma nendeta paremini taastuda - Ta lihtsalt on aktiivne ja tubli:) Sealne sotsiaaltöötaja suutis meid ära rääkida, et teeme neil ka rehabilitatsiooniplaani, mis on neile üsna tulutoov aga ega see ka mööda külge meil alla jooxe;) Rauno tahtis kõnnirobotil käia nati rohkem algul, kuid hiljem maha tulles arvas, et sellega Ta enam tegemis ei tee, kuna on ebamugab. No ex see võib ka nii olla, sest rihmad ju soonivad ja mingid kolakad jalaküljes, olex just-kui lisakoormus. Minu silma läbi aga olex see siiski hea, kuna kõnnimuster on Raunol vigane ja ka prohvid palusid asja üle mõelda veel, sest see annax palju jurde siiski. Rõõmsamad kõnnirobotil käiad on need, kellel on läbilõige ja ei tunneta oma jalgu n. see ebamugavustunne jääb neil ära. Vaid lust ja rõõm kõndimisest, mis annab enesekindlust. Viimasel päeval, enne kui hakkasime ära tulema, astus majja sisse ka üx tuttav abivahenditetehnik, kes tegi meid nähes suured silmad. Ta lausa ei uskunud, et sellest inimvarest, kes kaalus kunagi 33kg ja ei liikunud, kellele ta püüdis ratastooli kohandada, on nüüd selline purikas. Mees nagu tellitult ma ütlex:D Vaatas üle ka Rauno rulaatori kõrguse, kuna ta on ju teadja. ....lõpux oligi aeg hüsvasti jätta kõigiga. Mari loodame näha ka kunagi Haapsalus, kes andis Raunole palju enesekindlust. Mari oli ka väga ränga autoavarii läbi teinud, aasta hiljem, kui Rauno. Mari rääkis ikka tunduvalt paremini, kui Rauno, sest Maril polnud nii ränka peatraumat. Selle eest olid tal hulgi ja väga suured luuvigastused:S Teistega ehk näeme me taas, kui Adelisse tagasi läheme, sest Rauno lülitati peaprojekti ja Rauntsile ju päris sobis sealne olemine. Ex ma pean selle aja leidma ja kõik Temaga läbi tegema, kunix Ta saab omal käel hakkama.

Nüüd oleme me juba kenasti kodus ja Rauno püüab oma pisitibule hoolitsev issi olla, sest nüüd saavad nad teineteisest juba paremini aru ja oskavad koos mängida. Täna käisid nad oma pisiperega Rauno endisel tööandjal külas, kes on Haapsalu taastusravis, insuldi tagajärjel. Pikast väljasolemisest ja jalutamisest on Raunts nüüd üsna läbi ja ma pean minema Talle kohvi tegema n. ka süüa......tsaupakaa;)