sillas

Tõesti-tõesti, täiega sillas. Päev on kuidagi edukas olnud igas mõttes, sest kõik planeeritu sai tehtud ja ilusaid üllatusi veel pealegi. Uskumatu aga me tegime magamises Raunoga rekordi. Magasime hommikul kuni kella kümneni paxu und. Pudrutasime ja kohvitasime pikalt, mille käigus ma tegin paar tähtsamat kõne arstidele, pannes omale aegu kinni ja konsulteerides ühe ravimi osas. Tänane trenn taastusravis pani mind heas-mõttes silmipööritama. Rauno tegi maratoni käies, peale mida Ta suutis istuda veel ratta selga ja maha sõita 6km. Ennast kiites, et Ta oli ennem õnnetust hea võhmaga ja mix peax Ta praegugi kehvem olema;) samal ajal, kui Tema kõndis käimisrajal, ratsutasin mina sadulas rodeod. See meenutab täiega suxu seljas kappamist:D Rauno vaatas mind ja ütles, et homme teeb tema ka seal paar kiiremat tuuri. See värgendus on tõeliselt hea trenn seljale, seal võix kohe pikemalt mõni päev istuda. Lõpux koju jõudes olime näljased nagu hundid. Üsna pea olid meil ka külalised, Rauno sõber oma naise ja lapsega. Koffitasime ja läkutasime maast ja ilmast. Kõige tipux sai Rauno ka omale uue arvuti, mille lasen homme tip-top korda sättida - Rauno ei uskunud oma silmi. Ta oli väga õnnelik ja mina pea sama palju, sest sain täna kätte ka oma lõhna, mille Peeter lubas juba paar päeva tagasi tuua aga unustas pidevalt töö juurde:D Peab mainime, et Tal on hea maitse siiski ja just selline oligi mu lõhnade seast veel puudu, Versace Cristal Noir :))

Mõtetega olen ma juba Pärnus. Ma ei kujuta ette, mida enamt suudab meile pakkuda sealne taastusravi?! Vaheldus on kindlasti teretulnud nähtus ja ka see, et saan samas sanatooriumi mõnusid endalegi lubada AGA......hea, et mul jääb vaid üx tööpäev, mida peab asendama ja selle teeb rõõmsalt mul Ema ära, kes on mind alati hädakorral asendanud. Oma tööandjale pean ka vaid oodi laulma, sest Kaja on väga mõistvalt suhtunud ja paindlik olnud minu tööaja suhtes. Kaja kohta võib öelda, et on sündinud sotsiaaltöötaja ja läheneb iga juhtumi korral individuaalselt ja oskab asju näha nii nagu need on. Ta on suutnud ka kollektiivi enese järgi luua ja minul on au selles seltskonnas töötada. Mis eelis mul veel on sellel tööl olles? Olen käsi- ja jalgupidi pidevalt kursis asjadega, mis mind sügavalt isiklikult puudutavad ja saan ilmselt ka sellevõrra kiiremini oma küsimustele ja vajadustele vastused. Ja nüüd tuleb küsimus: kas ma olexin olnud praegu sellel tööl, kui ma polex 10 aastat tagasi diagnoosi saanud ja sellega seoses omale puude saanud? vot ei teagi........aga sillas olen ikkagi:P