Oleme juba nagu britid, kes ei saa "ilma" teemast, ei üle ega ümber. Nüüd siis pikalt jutux olnud, et nii krdi-krdi külm on. Minu jaox on talv ikka see, nagu ta on olnud alati - mõtetu aasta-aeg. Passingi alati soojas toas ja nokitsen midagi, mis on sobiv laisa olemisega. Mingi aeg mõtlesin, et see on ainult minust, et talvel tunnen end unise karuna, kuid lohutusex tunnevad paljud nii. Kuna inimene on looduse osa, siis organismil on midagi tähtsamatki teha, kui vurr-kanni mängida. Tegelengi vaid asjadega, mis on igapäevased ja möödapääsmatud n. unistan kevadest. OK. Vastlapäev olgu ka lumine ja särav, siis võix end talv kokku korjata. Need karged ilmad pole aga takistanud meil Raunoga taastumist. Igapäev kenasti ikka haiglasse ultrahelisse läinud ja peale seda taastusravisse, käigurajale. 2 viimast päeva on Raunts veidi laisem olnud käimises, kuid ega ma ka ei sunni, sest veebruarist alates oleme kohe 5 päeva jutti täis tempos taastusravis. Nädalakese puhkame ja siis edasi Pärnusse 5-ex päevax. Lootsin väga, et Rauno saab Pärnusse minna Chrityga, kuid Chrity sai uue töökoha ja see lõi plaanid kõik segamini - ka minul, sest plaanisin omale tegemisi. Samas on tore, et masu ajal ikka on võimalu veel saada paremat ja tasuvamat tööd n. seda ei tohi tõesti käest lastud. See, et Rauno olex Chrityga Pärnusse läinud olex mulle veidi proovikivix olnud, kuna minust saab nagu hüpohondrik momendist, mil Rauno peab mujal ja kellegi teisega hakkama saama. Siis ma põen, et kas Ta ei kuku ja ei tee omale liiga. Pabistan söömise pärast, et Ta omale õnnetult sööki kurku ei tõmbax. Mõtlen, kuidas Ta saab dušširuumis v.wc-s hakkama. Et Ta ei magax maha oma teraapia- ega söögi-aegu n. lähex normaalsel ajal magama, mida Ta armastab ka kodus eirata. Olen nagu sütel ja pean selle pisikese probleemiga tegelema, sest see hakkab minu elu lõpux ju segama. Huvitav, et kui Rauno on Haapsalus taastusravis, siis ma ei põe nii aga kui mõtlen, et kuskil kaugemal on, siis hakkan pabistama....kui ma nüüd hästi järgi mõtlen, siis olen nagu alati elanud mingi sellise ärevusega lähedaste suhtes, kui nad on minust kaugemal. Äkki on see loomulik? EI - ei ole, sest see on pinges tunne ja ei lase mul rahus olla. Järeldus!? Pean sellega tegelema!
Täna lähen lõõgastuma vähegiviitsijate üritusele. See on alati selline vahetu ja mõnus olnud. Peetergi lubas kaasa tulla. Kuna tavaliselt on seal enamus Läänemaa "taidlejaid" koos, siis Petsil ehk õnnestub ka oma kodukandi raffast seal kohata. Saabki üle pika-aja kõik üle patsutatud, sest aasta on vahele jäänud n. armas olex näha-kuulda, kuidas kõigil vahepeal läinud on.
On selgunud ka minu suvepuhkuse aeg, mis algab juuni algusest ja lõpeb juuli keskpaigas. Kaalusin pikalt ja otsustasin, et kuna korraldan ka sinnakanti jääva sugulaste kokkutuleku, siis see on parim aeg. Enamuse oma puhkusest kavatsen ma veeta maal, kuid ex näis, kuidas kujuneb.
No comments:
Post a Comment