Elu keeb nagu saunakatel

Paras mulle, kes ma tahan nii kifft ja tark näida - kursusetööga jäin jänni ja ei jõudnudki kella kukkudes seda esitada...jubbbbeee piinlik. Ma ei taha sellel teemal isegi pikemalt peatuda, sest loll on see, kes vabandust ei leia. Ei taha nagu väga lammas näida ja püüan veeretada oma tegematajätmised prioriteetsemate asjade varna.

Elu keeb nagu saunakatel, tõesti. Neljapäeval tõin pensioniametist jälle selle vihiku, mis vajab täitmist, et Rauno saax oma puudeastme ja toetuse % -i. Pistsin veel pea perearsti uxe vahelt sisse ja teatasin neilegi, et paberitööd tuleb tegema hakata, kuna Õilme arvas, et see on perearsti töö. Hiljem sõidutas Madis mind Nigulasse, kus pisikeses ümarlauaringis kohtuti Aidi Vallikuga. Väga armas üritsu, kus maal elavad puudelised saavad endid vahest tuulutada ja mõnusalt seltskonda nautida. Paar tundi läx nagu linnutiivul, peale mida ma veel ju koju ei jõudnud, sest Kikuuša võttis rajalt maha. Indrek tuli Vormsilt ja otsustas kiire trefunxi teha n. kutsus mind, meie kohaliku "hiinakasse". Mulle üx pisike veints bokaalis ja oligi kevad peas, sest hiljem koju jõudes avastasin, et olin mobla kõrtsu unustanud. Ei tea millest see erutus nii suur...kas sõbra nägemisest, eredast kevadpäikesest v. hoopiski sellest, et mu kallis sõbranna Kätlin on beebi ootel. Igatahes lõppes kõik ikkagi hästi...Empsu, musirullike oli aga kenasti Rauno seltsis kõik selle aja ja ma tõesti nautisin enese tuulutamist. Kuna eelmisest päevast oli veel pidupäeva torti alles, siis tundus kõige õigem, seda kellegiga jagada ja nii ma Madise moosisin, et ta oma kaasaga meile külla tuli. Tordist saadi küll jagu aga siis hakkas süda vist läikima ja isutas millegi soolase järgi n. vorpisin kiirelt veel mõned võileivad, et asi balansis olex. Vahepeal oli ka musi juba töölt koju jõudnud ja õhtu sujus oma tavapärases rahus. Tavapärane oli ka see, et me taas vaidlesime Raunoga pesus käimise suhtes. Tal on ikka see ajataju täiega puus....mina tuletan Talle meelde, et on vannipäev, Tema aga ajab vastu, et alles eile käisime ja nii iga kord. Käskis mul arsti juurde oma ajusid kontrollima minna:P

Tänane päev algas sellega, et fixeerisin oma vee-ja elektrinäidud kõigepealt ja siis helistasin Tiiule, uurimax, millal olex kõige parem aeg neile külla minna. Mure, mis vajab jagamist on nende pere jaox suur ja kui ma vähegi suudan aidata, siis seda ma ka teen. Tiiu, kes töötab haiglas õena, nägi ju meie tegemisi kõrvalt, kui me Raunoga haiglas olime. Kuna Rauno tervenemine on "ime", siis sellega on kasvanud paljude lootus - nii ka nende perel. Tiiu pisike tütre poeg on ilmse sünnitraumaga, mis on küll ravitav aga omastele suur šhokk. Kõik mis puudutab meie lapsi(tervis, areng), on hingeliselt väga raske ja see on koht, kus me küsime:" saan ma veel midagi teha?". Nüüd ongi see koht, kus ma räägin enese kogemustest ja mis tundub kellelegi omane, siis seda ta ka (omastab)teeb. Õnnex ei pea kunagi pikalt seletama, et ema ja lapse suhe on tugevamaim side ja lapse tervenemises mängib rolli väga palju just ema-armastus. Kõik muu toetav tegutsemine on läbi äratundmise ja mõistmise, mille Jumal meile annab. See VÄGI on võimas! Selle VÄEGA on õnnistatud ka Kairiti haiguse teekond. Olin meeldivalt üllatunud, et oma halvenenud tervise juures, kostus läbi telefoni, Kairiti üdini optimistlik häält - ja põhjusega. Kairiti suurepärased sõbrad on kogunud vajamineva summa, mis aitab naise 7.märtsil Saksamaale, siirdamisele saata. Peale selle peax saama USA-s see aasta kokku sümpoosion, kus teemax ALS'i ravi võimalused ja võimalikused. Kõigest sellest aga räägin Kairitiga juba lähemalt järgmine nädal. Uuh...järgmine nädal tahax nii mõndagi korda saata, tegemisi on korraga tulnud, kui paisutagant. Tulemas on esmalt aga nädalavahetus, mis toob meile külalisi n. tõotab tulla ilus. Kõike ilusat soovin ka TEILE!

sünnipäev

Meie Eesti saab 92 aastasex, Palju õnne meile! Kuna olin eile vasta tänast tööl, siis õnnestus mul ka riigilipu heiskamist vaadata ja vabadusamba juures, pärgade panekutki. Enne koju tulekut, lipsasin veel tordi järgi, mis on tõeline hõrgutis. Mina näen poes vaid magusat osta:P Peeter pidi hiljem ikka poodi lipsama, sest sünnipäevalapse tervisex peax ju ühe "pisara" ka tegema;) Vabariigi valget päris ei taha ja seepärast tõi musi hoopiski pudeli Prantsuse siidrit(Y)

Mis aga vahepeal juhtunud on... -ei midagi erilist, kui mitte välja arvata järjekordset Rauno kukkumist, mille peale, mu süda lausa seiskuma pidi. Vannis käidud ja sealt väljagi tuldud, kuid jalgu kuivatades pidi Rauno taas kangelast mängima ega hoidnud minust kinni ja nii ta käis selg ees kolaki vanni ja lõi pea ära:S Sellistel hetkedel pole aega karjuda ega mõelda - ma ei tea kus siis see jõud tuleb aga ma tõmbasin Rauno sealt vannist nagu kaltsunuku välja n. uurisin, mis seisus ta on. Õnnex läx meil ka seekord! Pilti tasku ei visanud, silmad reageerisid normaalselt, pea valutama ei hakanud ja süda pahax ei läinud...uuh.

Üxpäev sai siin veidi elamises tuuseldatud ja ma pakkisin asjad, mida võix teisele ringile saata. Saime kokku terve suure kasti täie hilpe ja suure musta prügikoti jagu ka lastele mänguasju. Viisime need samaariasse, kus oldi väga tänulikud. Olen alati soovitanud oma tuttavatel vaadata sellise pilguga suurpuhastus tehes, et vähegi kobedamad asjad ei leiax teed prügikasti, vaid rändax uute peremeeste kätte, kellel neid ehk vaja olex. Sinu vana võib ju olla kellegi uus:) Peale seda tuuri läxime aga taastusravisse, sest mul oli vaja Õilmega(Rauno raviarst) mõnda asja konsulteerida ja ühtlasi saime ka Kerli üle kallistada, kes hetkel ravil on. Püüame nüüd asju ajada nii, et Rauno saax kodust käia trennis ja ehk ka logopeedi juures, kuna see on ainus võimalus, kui Rauno oma treenimist tõsisemalt võtab.

Nüüd aga hakkame nagu iga teine Eesti kodanik vist, telekast pidupäeva ülekannet vaatama. Sööme lambapraadi ja kellele see ei meeldi, siis spageti garbonaara. Naudime soojas toas kihisevat pidujooki n. kohvikõrvast tordilõiku. Elu on ju ikkagi ilus! Palju õnne Teile! (ps.tegin käpelt ühe klõpsu meie magusast suutäiest)

kesknädal

Ja ongi pool ajast juba möödas....spa's olemisest siis. Esmaspäeva hommikul saime oma teraapiate ja ravikuuride ajad jonxu ja kõik nagu sujus, kuid õhtul teatas noorhärra, et Tema enam massaaže ei võta, kuna Tema on ülitundlikux muutunud. Mõtlesin algul, et see on taas mingi nõme kapriis ja provotseerisin Teda, kuid selle kõige peale ütles Rauno, et sa võid mind isegi mitte arvutisse lubada aga ma ei lähe ja kõik. Sain selge vastuse, et asi tõsine. Teisipäeval, kui saabus dr. Kolts, siis ta ütles, et see võib ka nii olla, Tema traumast tingituna ja me võime valida mõne meelepärasema teraapia. Rauno valis omale pärlivanni ürtidega, millega on hetkel rahul.

Uudistest sai Rauno teada, et tuludeklaratsioonid tuleb esitada ja Ta saatis isale sõnumi. Rauno kirjutab texti otses- ja ehk ka käskivas kõneviisis ja see ajas Heinari täitsa pöördesse. Heinar helistas mulle n. kurtis, et Rauno käskis tuludeklaratsiooni asju ajada, kuna Tema on Rauno esindaja. Teatas veel ärevalt, et Rauno on nahaalsex läinud ja kontrolligu ennast, kuidas Ta käitub. Sellepeale ma tuletasin Heinarile meelde, et tal omal tuleb enesega tööd teha. Kirjatexti ei peax küll nagu isikliku solvangut võtma ja ta vist on unustanud, et Raunol on ränk trauma olnud ja hea, et Ta asju mõistab ja seda ka väljendab, mida annab kõike veel liffida. Papa sai siis lõpux ka ise aru, et reageeris üle ja vabandas, et tal on palju pingeid. Õhtul arutasime Raunoga, et isa peax tulema temaga hoopis spa'sse, et siin oma närve kosutada;) Kirjutan siis Heinarile, millal järgmised taastusravipäevad siin Pärnus olema saavad ja las vaatab, kas saab tulla v. mitte. Mina saan siis kodus olla ja normaalselt tööl käia. Kontrollisime veel täna üle, et äkki ikka Chrity saab tulla aga kuna ta tõesti ju alles sai omale uue töökoha, siis oligi palju loota, et ta tulla saax. Vanaema tulek on ka välistatud, kuna Rauno ütleb, et vanaema on liiga hoolitsev. Muretseb liigselt Tema pärast ja see polex vanaema jaox puhkus ja Rauno ei saax olla Tema ise. Pealegi olex Heinaril kasulik ka veidi rääkida dr. Koltsiga, kes saax ehk abix olla Heinari naise, Kaidi tervise osas. Ivo on teinud ühele ajukasvajaga naisele, hapniku pumpamist ajju, mis andis häid tulemusi. Mix mitte siis uurida seda asja veidi rohkem, et äkki on tulevikus ka Kaidile seda mõtekas teha. Kõiki neid variante kaaludes, olex ju mõtekas, et Rauno oma isaga Tervisesse tulex?....Õhtu jõudis ka lõpux meieni tunne, et oli vastlapäev. Kui vastlakukleid polex olnud, polex meeldegi tulnud, kuna istume siin majas, kui pulgad augus ja oleme omas mullis. Pole ju aega ninagi välja pista. Vahepeal kui minul on vabam hetk, siis naudin ma üxi olemist v. siis on keegi ennast külla ajastanud. Täna näitex käis Elviira, kellega me "Nagi"stame, kuigi ma teadsin teda ka sellest ajast, mil "Kodutud"-es tihedalt suhtlemas käisin. Igatahes oli armas teda taas kohata ja ühtlasi tähistasime ka tema sünnat. Krapsakas daam sai juba 62, mida teda nähes, kindlasti ei ütlex. Pealelõunane kokteilitamine ja pooleteist tunnine läkutamine oli päris mõnus. Hiljem, kui külaline koduteele saadetud, läxin Rauno juurde, kuhu oli saabumas ka logopeed. Uus inimene oma nõuannetega pole kunagi tüütav, isegi, kui kogu jutt ja harjutused on tuttavad. Sest tegelikult on need harjutused ja tegevused meile teada, kuid Raunole tuleb mitmeti selgex teha, et kõike seda tuleb teha kodus ja ema ei nõua niisama. Rauno ju arvab, et kõige sellega peab tegelema taastusravis, mitte kodus:P Ja mina olen lihtsalt kiuslik, kui nõuan temalt kodus harjutamist:D See armas noor logopeed Liina andis ka oma maili, et Rauno saax talle kirjutada, kuidas Tal õppimisega läheb ja mida Ta teeb. Samas on see ka nagu väike kontroll, et Rauno asjaga ikka tegelex.

Oooh, olexin peaaegu unustanud juba veel ühe põneva külalise, kes meid eile õhtu oma kohalviibimisega austas. Tarmo Metsar, kes eelmise aasta mai kuus, tegi läbi karmi katsumuse. Lõuna-Eestis rattaga sõites juhtus tal õnnetus, mille tagajärjel sai ränga peatrauma ja oli paar päeva komas. Nüüdsex on ta end kenasti juba ülestöötanud joogaga tegeledes ja seda edukalt. Pealegi on tal soov ka teisi peatraumadega inimesi aidata läbi oma kogemuse n. seepärast ma temaga ka ühendust võtsin, et ta jagax meiega oma teadmisi. Rauno pole ju kunagi millegi sellise, meditatiivse poolega kokku puutunud ja puudub igasugune teadmine. (kivi ka minu kapsaaeda)Rauno on küll ristitud, kuid Ta ei jaga sellest religioossest maailmavaatest ikka halligi. Veelvähem joogad ja kõik muu....Tarmo aga oli ka ennem oma traumat juba otsapidi joogas sees ja peale traumat see usk n. veendumus paranemisele läbi jooga, tal kinnitus. Rauno kuulas Tarmo lugu ja tegi ka kõik soovitatud harjutused temaga läbi, kuid kas see ka Raunot kuidagi puudutas, see selgub kunagi hiljem. Sellised kogemused on väga isikliku tunnetuse taga ja inimene peab leidma ise selle "õige". Mina teen aga kõik sellex, et näidata Raunole erinvaid teid ja selgitada, et elu ei ole lihtsalt must ja valge. Valikud on need, millest meie elu sõltub ja tahax, et oma laps selle "õige" leiab.

Homme õhtu on ka sisustatud, sest homme tuleb Urvi külla ja kes teab mis kõik enne seda v. pärast juhtub.....ex ma kirjutan sellest siis hiljem:)

sõbrapäev ja Tiigri-aasta

Kõik on ilus kena aga paganama väsinud olen. Eelmine nädal ei olnud meil väga pendeldamist, kuna taastusravis võimlemine jäi meil katki. Mõnele lihtsalt ei meeldinud, et me seal oma vabast ajast käime ja seda sentigi maxmata - ilmselt(oletan). Mis muu see ikka olla saab. Samas on see ka õigustatud, sest teised ju käivad ja maxavad taastumise eest, meie aga imbusime lihtsalt saali. See aeg, mil me ei rapsinud taastusravis, ajasin paar teist asja jälle korda. Näitex uurisin ma Astangul pakutavaid võimalusi, peatraumadega noorte jaox. Kuid kõigepealt me soovime Diana keskuse teenuseid kasutada. Nad on spetsialiseerunud peatraumadega inimeste tarvis ja seal on ka kõnnirobot, mida meile soovitati, kuid esmalt peame saama parema jalalaba korda. Raunol on mure oma mälu pärast ja kuna seal on spets psühholoogid, siis loodan, et Rauno saab oma küsimustele vastusde ja Teda õpetataxe hakkama saama nii, nagu Talle vaja on.

Eile saatsime vana pühvli pensile ja hakkasime krapsakat tiigrit ootama. Elamine oli külasid täis, ilmselt nad tulid hea lõhna peale, kuna tegime metsasiga veinikastmega. Mitte vist päris - lihtsalt oli reede õhtu. Rauno sõber Marek käis oma pisipojaga meil filmitamas, kuna Rauno lasi isal saata oma kodukino meile ja on nüüd veelgi efektsem filme vaadata. Ekraan oli juba enne täiuslik(Y)Gunnugi saabus oma sõbraga meile õhtustama. Poisid polnudki nii kudend, kui arvasin, sest Gunnar pidas eelmine päev oma sünnata, mis tegelikult on 18 veebruar alles. Meie peame seda siis, kui Pärnust koju läheme. Pidulikuma vormi võttis õhtu siis, kui Perkmannid meile tulid, siis võtsime lausa šampa külmast ja toostisime;) Igatahes on vana pühvel väärikalt ära saadetud ja ilus suur, valge tiiger vastu võetud. Ex ma vist rohkem täna sellepärast väsinud olengi, et magamise aega nappis, sest täna hommikul pidin tööl olema, kus ema mind poolest päevast välja vahetas, et saaxin noorhärraga Tervisesse tuldud. Musi oli nii hoolitsev, kui ma pakkisin kohvrit, siis viskas pisikese longero purgi mulle riiete vahele;) ex ta vaatas, kui tülpinult ma staffi kokku ajan. Eiih, tegelikult polnud asi pooltki nii hull aga mulle tõesti ei meeldi mingi pakkimine ja hiljem harutamine ja siis jälle pakkimine j.n.e. Nüüdsex oleme me juba Pärnus ja veedame õhtut 5.korruse baaris. Siin on hubane ja rahulik, arvutis kriblamisex. Sõit Pärnusse oli võrrata, sest ilm oli päikeseline ja loodus säras. Eriti mõnus on ju kui ise ei pea autot juhtima ja saada nautida autoaknast vaateid, Emakesest Kodumaast:D

Homsest hakkab siis töö Raunoga jälle pihata ja loodan, et ka edukalt.

iseiseiseise

Raunol on hetkel nagu kasvaval lapsel "ISE" hakkama samine ja tegemine, kõik n. kellegi soovitused ja mõtted on savi. Maailma naba ja megasuur ego. See annab tunda õnnex vaid Tema tegemistes. Jutus ja maailmamõistmises on Ta endiselt sama hing. Vaja on ikka "ISE" kuskile minna, arvestamata oma tasakaalupuudumist. Trennis ei tohi Teda õppetada ega juhendada, sest "ISE" teab ja käsib kuss olla:P Kõik see käib õnnex vaid minu kohta, sest teistega Ta viisakusest ei tujutse. Täna, kui läxime trenni, siis ootas meid ees juba Gerli, keda oli nii tore üle pika aja näha ja on Ta nii palju muutunud, vaid positiivses suunas. Niikaua, kui mina mööda maja tohtriga "päkapik ja maja" mängisin, tegi Rauno Gerli juuresolekul ilusat trenni. Sain oma asjatamised Õilmega aetud ja läxin spordisaali, nii Rauno hakkas eputama ja vastu haukuma, kui soovitasin Tal oma käimismustrit jälgida. Tipnes meie trenn sellega, et ma palusin Tal rulaatoriga veel käia n. ei lasknud Raunol ratastooli istuda. Tema võttis kätte ja istus vabsee põrandale. Tegin veidi kurjemat häält ja arutasime taas teemal, mix seda kõike vaja on ja lõpux tõusis mees püsti. Istusin nüüd ise ratastooli ja Rauno kärutas mind garderoobini, läbi kohviku, kus inimesed, kes meid teavad, tegid suured silmad ja soovisid mulle head reisi:D Üx tärmin on tänasel päeval veel eriti oluline, mis on tegevusteraapia tulemus - Rauno sidus oma saapapaelad ise kinni! Ex Raunts tunnebki, et on tegija juba ja otseloomulikult oskab Ta end hinnata kõrget ja varsti ehk on see kole "ISE" aeg otsas. Tahan vaid, et Ta sellest aru saax, et ka kodus on vaja rohkem pingutada ja trennida, mitte, et me kimame taastusravisse, kus pooleldi lollitades trenn ära tehaxe. Loodan väga, et kui me Pärnu läheme, siis saame kokku ühe Tarmo nimelise mehega, kes jalgratast sõites sai ka kõva peatrauma ja on ennast ülsetöötanud n. oma suhtumise ja jutuga suudax rohkem panna pingutama ka Raunot. Traumad on muidugi väga erinevad aga ikkagi on hea eeskuju, paranev saatusekaaslane.

Pärnus kavatsen ma seekord omale vaid massaaži võtta, et Raunol olla rohkem "pind perses". Teisalt kavatsen ka seekord paljudega kokku saada, kes seal kandis elavad. Mu sotsiaalne pool on kuidagi väga närb viimasel ajal. Kui suhtlen, siis arvutis enamast v. tööalaselt. Gaili küll pakkus Rootsi kruiisi, kuid laevaläbu ma ei kannata enam ja seda vahet on juba saalitud küll omajagu. Poodlemine pole ka just päevakorral, seega EI. Ma olen nagu vanainimene, vajan rohkem vaikust, et kuulexin oma mõtteid. Jeeaaaah...ja tulemas on sõbrapäev n. uus aasta, mis hiinakalendri kohaselt tähistab ka kevade algust, mis annab uue liikumise energias ja seda on hädasti vaja:)

saan, kui vaja - toetan, kui oskan

Ja saidki need 5 päeva otsa nagu sipsti. Esmaspäeval kolisime taastusravisse sisse, päevaplaan paika ja töö võis alata. Pidasin ise ka hästi vastu ja läxin Raunole sinna külla alles kolmapäeva õhtu poole, et aidata Tal end pesta. Teisipäeval käisin ise end tohtri juures kontrollimas, mis esimese pilgu läbi on broo(Y)Eee, siis käisin veel karvamari juures latva kohendamas ja logelesin palju, isegi kursusetöid ei teinud aga peax. Neljapäeval orkunnisime Katiga shoppamise päeva, kuna pesuvaru tahtis uuendamist. Hommik algas meil nagu alati šampanjaga. Katrin oli katnud väga ilusa laua ja me tähistasime ette juba sõbrapäeva, sest õigel päeval me koos olla ei saa, kuna liigun siis Pärnu suunas. Kats tegi isegi juba sõbrapäeva kingituse, kinkis lauamängu, partnerite vahel mängimisex, mingi suhtemäng:D Hommikul on kaubanduskeskustes kõige mõnusam kolada, siis ei ole seda siginat-saginat liigselt. Kui olime pesupoodi jõudnud ja just proovikabiinis end alasti kiskunud, kellas Kikuuša ja teatas, et ootab meid teise korruse grilli baaris. Tore oli ka Indrekut üle pika aja näha ja kuulda, kuidas tal läinud on. Jutustas oma järjekordsest ämbrist - no ei vea tal kohe naistega. Õnneks on ka palju positiivset tema elus ja suvel me maitseme neid vilju üheskoos merel;) Niimodi läkutades läx poolteist tundi nagu 10 minutit. Meil oli aga veel käimata poode, mis vajasid revideerimist. Uskumatu aga kl11 - 16.30 keskuses viibitud ajajooxul ei suutnud me jõuda jalanõude poodi ja kui aus olla, siis jõudsime vaid 5 poodi läbi käia - ei saa ise ka aru, kuidas see nii õnnestus. Peamine, et pesu sai ostetud ja Kats sai omale ülevinge itaalia jope. Muu loetelu pole oluline:P Totu(taxojuht) sõidutas meid taas kenasti mustakale ja me jätkasime zumiztamist "mulliveega" ja mängisime seda uut suhtemängu, kunix Peeter oma tai massaažist tuli. Kui ma autosse istusin, siis terve auto oli magustat ja veidi suitsust viiruki lõhna täis, mida Pets enesega kaasas kandis. Ta oli eelnevalt ka toidupoes käinud ja me võisime otse Haapsalu poole ajama panna. See neljapäev oli nii väsitav, et nii kui me koju jõudsime, kinnitasime veidi kere ja langesime voodisse nurruma. Hommikul ärgates oligi reede. Aknast välja vaadates tuli mul kohe meelde, et pean linnavalitsusse helistama, kuna hanged meie uxe ees olid ikka alles, kuigi palusin juba teisipäeval need kokku korjata, kartes, et hiljem on neid raske koristada. Mingi ajapärast see traktor tuli ja ma kaapisin omale hilbud ümber n. läxin käske jagama, kuhu võib hunniku kuhjata ja kus peab sile olema. Käisin kõrvalt pagariärist veel torti toomas, mille Rauno hooldajatele tellis ja juba oligi aeg seal maal, et Raimo transportis mu taastusravisse. Jõudsin just sel hetkel liftiga 3. korrusele, kui Rauno tegevusterapeudi Siiriga õppe kööki minema hakkasid. Sain end kaasa möllida. Rauno pandi seal proovile, et kuidas Ta külalisi vastu võtaks ja mis moodi kostitax. Rauno keetis tee vee, kattis laua, valas tassidesse kuuma vee, lõikas koogi lahti ja paigutas taldrikutele. Nii me siis maiustasime, kuni tuli füsioteraapia aeg peale n. kuhu me ka tiba hilinesime. Raunts oli väsind v. lihtsalt laisk viimasel päeva aga kuna Ta oli terve see töönädal tubli olnud, siis ma väga ei mossitanud. Trenn sai siiski ära tehtud ja lõpux oli aeg kodinad kokku kaapida, tiim üle kallistada. Liftis Rauno veel ütles, et isegi kahju on ära minna. Koju aitas meid transportida Mart, keda näeb ka nagu kuvarjutust aga hea seegi vähemalt. Leppisime aegsasti nüüd kokku, et veebruari lõpp oleme pikemalt koos ja jutustame siis veinitades. Õhtul enne tööle tulekut hüppas Mart veel korra meilt läbi, oma tehtud pirnikook näpus. See maitses ülihästi ka peale täis pargitud kere, kuna vahepeal oli mu kallis abikaasa töölt koju jõudnud n. nagu alati, tuleb ju meestele mingi õhtusöök valmistada. Läxin kergemat vastupanuteed ja tegin kiire pasta-bolognese n. vohmisin oma kere täis. Nüüd ma siis olen tööl ja kriban siin, sest olulisemad kribamised sai ennem ära tehtud. Viimasel ajal olen ma palju piadanud just vastama kirjadele, mis tulevad mujalt maakondadest. Muidu ikka nõustan oma Läänemaa inimesi aga nüüd on ka mujalt abivajajaid. Netis kribamisest on muide kasu, kuna minuni on jõudnud nüüd ka neid lähedasi, kelle omastel või tuttavatel on olnud peatraumad ja tahavad jagada oma saatust n. leida toetust sarnasenõustamisest. Nüüd võin ma vabalt jagada näpunäiteid enese kogemustest, raske voodihaige kohta, peatraumaga inimeste kohta ja pika kogemusena ka vähipatsientide tarvis. Toetan, kuis oskan.(pilt on Turbas olevast, jääst, Vabaduseristist)