Ja saidki need 5 päeva otsa nagu sipsti. Esmaspäeval kolisime taastusravisse sisse, päevaplaan paika ja töö võis alata. Pidasin ise ka hästi vastu ja läxin Raunole sinna külla alles kolmapäeva õhtu poole, et aidata Tal end pesta. Teisipäeval käisin ise end tohtri juures kontrollimas, mis esimese pilgu läbi on broo(Y)Eee, siis käisin veel karvamari juures latva kohendamas ja logelesin palju, isegi kursusetöid ei teinud aga peax. Neljapäeval orkunnisime Katiga shoppamise päeva, kuna pesuvaru tahtis uuendamist. Hommik algas meil nagu alati šampanjaga. Katrin oli katnud väga ilusa laua ja me tähistasime ette juba sõbrapäeva, sest õigel päeval me koos olla ei saa, kuna liigun siis Pärnu suunas. Kats tegi isegi juba sõbrapäeva kingituse, kinkis lauamängu, partnerite vahel mängimisex, mingi suhtemäng:D Hommikul on kaubanduskeskustes kõige mõnusam kolada, siis ei ole seda siginat-saginat liigselt. Kui olime pesupoodi jõudnud ja just proovikabiinis end alasti kiskunud, kellas Kikuuša ja teatas, et ootab meid teise korruse grilli baaris. Tore oli ka Indrekut üle pika aja näha ja kuulda, kuidas tal läinud on. Jutustas oma järjekordsest ämbrist - no ei vea tal kohe naistega. Õnneks on ka palju positiivset tema elus ja suvel me maitseme neid vilju üheskoos merel;) Niimodi läkutades läx poolteist tundi nagu 10 minutit. Meil oli aga veel käimata poode, mis vajasid revideerimist. Uskumatu aga kl11 - 16.30 keskuses viibitud ajajooxul ei suutnud me jõuda jalanõude poodi ja kui aus olla, siis jõudsime vaid 5 poodi läbi käia - ei saa ise ka aru, kuidas see nii õnnestus. Peamine, et pesu sai ostetud ja Kats sai omale ülevinge itaalia jope. Muu loetelu pole oluline:P Totu(taxojuht) sõidutas meid taas kenasti mustakale ja me jätkasime zumiztamist "mulliveega" ja mängisime seda uut suhtemängu, kunix Peeter oma tai massaažist tuli. Kui ma autosse istusin, siis terve auto oli magustat ja veidi suitsust viiruki lõhna täis, mida Pets enesega kaasas kandis. Ta oli eelnevalt ka toidupoes käinud ja me võisime otse Haapsalu poole ajama panna. See neljapäev oli nii väsitav, et nii kui me koju jõudsime, kinnitasime veidi kere ja langesime voodisse nurruma. Hommikul ärgates oligi reede. Aknast välja vaadates tuli mul kohe meelde, et pean linnavalitsusse helistama, kuna hanged meie uxe ees olid ikka alles, kuigi palusin juba teisipäeval need kokku korjata, kartes, et hiljem on neid raske koristada. Mingi ajapärast see traktor tuli ja ma kaapisin omale hilbud ümber n. läxin käske jagama, kuhu võib hunniku kuhjata ja kus peab sile olema. Käisin kõrvalt pagariärist veel torti toomas, mille Rauno hooldajatele tellis ja juba oligi aeg seal maal, et Raimo transportis mu taastusravisse. Jõudsin just sel hetkel liftiga 3. korrusele, kui Rauno tegevusterapeudi Siiriga õppe kööki minema hakkasid. Sain end kaasa möllida. Rauno pandi seal proovile, et kuidas Ta külalisi vastu võtaks ja mis moodi kostitax. Rauno keetis tee vee, kattis laua, valas tassidesse kuuma vee, lõikas koogi lahti ja paigutas taldrikutele. Nii me siis maiustasime, kuni tuli füsioteraapia aeg peale n. kuhu me ka tiba hilinesime. Raunts oli väsind v. lihtsalt laisk viimasel päeva aga kuna Ta oli terve see töönädal tubli olnud, siis ma väga ei mossitanud. Trenn sai siiski ära tehtud ja lõpux oli aeg kodinad kokku kaapida, tiim üle kallistada. Liftis Rauno veel ütles, et isegi kahju on ära minna. Koju aitas meid transportida Mart, keda näeb ka nagu kuvarjutust aga hea seegi vähemalt. Leppisime aegsasti nüüd kokku, et veebruari lõpp oleme pikemalt koos ja jutustame siis veinitades. Õhtul enne tööle tulekut hüppas Mart veel korra meilt läbi, oma tehtud pirnikook näpus. See maitses ülihästi ka peale täis pargitud kere, kuna vahepeal oli mu kallis abikaasa töölt koju jõudnud n. nagu alati, tuleb ju meestele mingi õhtusöök valmistada. Läxin kergemat vastupanuteed ja tegin kiire pasta-bolognese n. vohmisin oma kere täis. Nüüd ma siis olen tööl ja kriban siin, sest olulisemad kribamised sai ennem ära tehtud. Viimasel ajal olen ma palju piadanud just vastama kirjadele, mis tulevad mujalt maakondadest. Muidu ikka nõustan oma Läänemaa inimesi aga nüüd on ka mujalt abivajajaid. Netis kribamisest on muide kasu, kuna minuni on jõudnud nüüd ka neid lähedasi, kelle omastel või tuttavatel on olnud peatraumad ja tahavad jagada oma saatust n. leida toetust sarnasenõustamisest. Nüüd võin ma vabalt jagada näpunäiteid enese kogemustest, raske voodihaige kohta, peatraumaga inimeste kohta ja pika kogemusena ka vähipatsientide tarvis. Toetan, kuis oskan.(pilt on Turbas olevast, jääst, Vabaduseristist)
No comments:
Post a Comment