Elu keeb nagu saunakatel

Paras mulle, kes ma tahan nii kifft ja tark näida - kursusetööga jäin jänni ja ei jõudnudki kella kukkudes seda esitada...jubbbbeee piinlik. Ma ei taha sellel teemal isegi pikemalt peatuda, sest loll on see, kes vabandust ei leia. Ei taha nagu väga lammas näida ja püüan veeretada oma tegematajätmised prioriteetsemate asjade varna.

Elu keeb nagu saunakatel, tõesti. Neljapäeval tõin pensioniametist jälle selle vihiku, mis vajab täitmist, et Rauno saax oma puudeastme ja toetuse % -i. Pistsin veel pea perearsti uxe vahelt sisse ja teatasin neilegi, et paberitööd tuleb tegema hakata, kuna Õilme arvas, et see on perearsti töö. Hiljem sõidutas Madis mind Nigulasse, kus pisikeses ümarlauaringis kohtuti Aidi Vallikuga. Väga armas üritsu, kus maal elavad puudelised saavad endid vahest tuulutada ja mõnusalt seltskonda nautida. Paar tundi läx nagu linnutiivul, peale mida ma veel ju koju ei jõudnud, sest Kikuuša võttis rajalt maha. Indrek tuli Vormsilt ja otsustas kiire trefunxi teha n. kutsus mind, meie kohaliku "hiinakasse". Mulle üx pisike veints bokaalis ja oligi kevad peas, sest hiljem koju jõudes avastasin, et olin mobla kõrtsu unustanud. Ei tea millest see erutus nii suur...kas sõbra nägemisest, eredast kevadpäikesest v. hoopiski sellest, et mu kallis sõbranna Kätlin on beebi ootel. Igatahes lõppes kõik ikkagi hästi...Empsu, musirullike oli aga kenasti Rauno seltsis kõik selle aja ja ma tõesti nautisin enese tuulutamist. Kuna eelmisest päevast oli veel pidupäeva torti alles, siis tundus kõige õigem, seda kellegiga jagada ja nii ma Madise moosisin, et ta oma kaasaga meile külla tuli. Tordist saadi küll jagu aga siis hakkas süda vist läikima ja isutas millegi soolase järgi n. vorpisin kiirelt veel mõned võileivad, et asi balansis olex. Vahepeal oli ka musi juba töölt koju jõudnud ja õhtu sujus oma tavapärases rahus. Tavapärane oli ka see, et me taas vaidlesime Raunoga pesus käimise suhtes. Tal on ikka see ajataju täiega puus....mina tuletan Talle meelde, et on vannipäev, Tema aga ajab vastu, et alles eile käisime ja nii iga kord. Käskis mul arsti juurde oma ajusid kontrollima minna:P

Tänane päev algas sellega, et fixeerisin oma vee-ja elektrinäidud kõigepealt ja siis helistasin Tiiule, uurimax, millal olex kõige parem aeg neile külla minna. Mure, mis vajab jagamist on nende pere jaox suur ja kui ma vähegi suudan aidata, siis seda ma ka teen. Tiiu, kes töötab haiglas õena, nägi ju meie tegemisi kõrvalt, kui me Raunoga haiglas olime. Kuna Rauno tervenemine on "ime", siis sellega on kasvanud paljude lootus - nii ka nende perel. Tiiu pisike tütre poeg on ilmse sünnitraumaga, mis on küll ravitav aga omastele suur šhokk. Kõik mis puudutab meie lapsi(tervis, areng), on hingeliselt väga raske ja see on koht, kus me küsime:" saan ma veel midagi teha?". Nüüd ongi see koht, kus ma räägin enese kogemustest ja mis tundub kellelegi omane, siis seda ta ka (omastab)teeb. Õnnex ei pea kunagi pikalt seletama, et ema ja lapse suhe on tugevamaim side ja lapse tervenemises mängib rolli väga palju just ema-armastus. Kõik muu toetav tegutsemine on läbi äratundmise ja mõistmise, mille Jumal meile annab. See VÄGI on võimas! Selle VÄEGA on õnnistatud ka Kairiti haiguse teekond. Olin meeldivalt üllatunud, et oma halvenenud tervise juures, kostus läbi telefoni, Kairiti üdini optimistlik häält - ja põhjusega. Kairiti suurepärased sõbrad on kogunud vajamineva summa, mis aitab naise 7.märtsil Saksamaale, siirdamisele saata. Peale selle peax saama USA-s see aasta kokku sümpoosion, kus teemax ALS'i ravi võimalused ja võimalikused. Kõigest sellest aga räägin Kairitiga juba lähemalt järgmine nädal. Uuh...järgmine nädal tahax nii mõndagi korda saata, tegemisi on korraga tulnud, kui paisutagant. Tulemas on esmalt aga nädalavahetus, mis toob meile külalisi n. tõotab tulla ilus. Kõike ilusat soovin ka TEILE!