pühadevahe

Ilus oli see Jõul. Saime taas olla vanemate juures koos Raunoga. Ema ja Isa juures on alati kuusk. Ema valmistatud seapraad jääb alati kõige maitsvamax. Oli päris jõulu tunne, mis tipnes kesköise missaga Haapsalu Toomkirikus. Rauno väsis küll üsna ära, kuid pidas vastu Armuleiva jagamiseni, peale mida, me kiirustasime koju. Vahepeal ajas kirikus Raunot itsitama see viirukiga tossutamine. Rauno pööritas silmi ja haigutas enne seda nii magusalt aga viiruki lõhn ajas ta üles kenasti. Järgmisel päeval valmistasime ette Peetri sünnipäeva lauda, vaatasin üle, et midagi puudu ei jääx ja keerasin salatid kokku.

Maale jõudes oli maja juba mõnusalt soe. Peetri suguselts Pärnukandist oli juba kohal ja toimetasid köögis. Ega polnudki mahti niisama istuda, sest külalised kõik hakkasid vaixelt kohale jõudma. Igaüx sai juhised, mida teha ja varsti oligi laud kaetud. Mõned ikka exivad meile tulles siiani ära. Samas ei ole ka ime muidugi, sest on ikka vahe küll, kas sõidad maale suvel v. talvel, pilt olex nagu kõvasti muutunud ja talvine tee tundub alati kuidagi pikem. Õnnex jõudsid kõik siiski ilma oluliste sekeldusteta pärale. Ma arvan, et sain kõik külalised ka kenasti pildile jäädvustatud, sest tegemiste vahel tahtis see pildistamine kuidagi ära ununeda. Nagu alati, oli ka enamus külast kohal. Seega on meie söögi tegemine alati õigustatud, kui küsitaxe, et te lollid vaaritate tervele külale või:P Raunts väsis kesköö paiku ära ja aitasin Tal tuttu minna. Ta oli ka joonud Bacardi-coolat veidi, lubasime seda Talle 2 x 2cl cocaga pikax venitatult, kuid poisil hakkas sellest siiski paha. Ei sobi ikka see naps ja selle üle on tegelikult vaid hea meel. Pakkusime külalistele sauna ja ilutulestiku. Peoga võis rahule jääda, seda kinnitas ka järgmine hommik, läbi inimeste nägude:D Lõuna-Eesti raffas oli kõige ärksam ja nad ka lahkusid kõige varem, sest pikk maa oli ju koju sõita. Teed olid ikka suht libedad hommikul, kuna külmetanud maale oli ka mingit lumeollust vahepeal sadanud. Õnnex jõudsid kõik turvaliselt koju, ka need(kohalikud) kes öösel otsustasid mingi aeg liikuma hakata - öösel oli mega udu.

Mina askeldasin hommikul koristades ja sain end sellega käima kiirelt ja väga ei põdenud. Sõin ja jõin ja olingi terve. Kojusõit jäi ka minu peale, sest juubilar oli veel suht kahtlases olekus, kui silmaluugid avas. Ex me olimegi kõige kangemad tegijad, sest läxime vasta hommikut ju alles magama ja lefiatsime esimestele lahkujatele juba paari tunni möödudes.

Nüüdsex on väike pühadevahe, kus saab laiselda.....mina küll mitte eriti, sest pean oma õpikeskonda korralikult sisseelama, kuna selle aasta lõpux peab olema üx töö tehtud. Otsustsin end vahepeal lihtsalt veidi harida, Euroopa Sotsiaalfondi rahastatud internetipõhisel koolitusel, mille koondnimetus on "Enesejuhtimise kursus".

Jõulutunne

...., et siis milline tunne on valdav jõuludel, mis selle õige jõulutunde peax nagu tekitama? Siginas-saginas peapööritus, lõpetatud tööaasta, mandarinilõhn, talvine ilmaolu, säravad koduaknad, - tunne? See aasta on mul "see" tunne, mis on ilmselt tuntav vaid minus eneses. Mittemidagi sellist, millest eelpool mainisin. Suurim osa on sellest Raunol. Otsa hakkab saama see kohutavalt raske aasta, mis on oma katsumuste kadalipu koomale tõmmanud. Jääme lootma ja ootama parimaid aegu, kui kunagi varem......inglikesed hoolitsevad meie jõulusoovide eest.

Eile oli meil töökaaslastega jõulupidu, mis sai peetud Ridala palvemajas. See oli väga ilus ja lisas veelgi jõulusema tunde. Mul on hea meel, et Malle ja Teet ka tulid sellest osa saama, kuigi neil on praegu väga raske aeg, peale Taivo lahkumist. Kõik oli mõnusalt soojax köetud, lauad kaetud, küünlavalgus kutsus juba üle lumise põllu teelisi, sadas laia lund n. jõulumuusika...mmmm, "see" tunne oli väga jõulune. Peale suuremat söömist oli vaja väike paus teha, mille sisustasime jõululaule lauldes. Ethel isegi mängis harmooniumit aga kuna selle tallamine on hullem, kui bodypump, siis enamus laule sai ikka klaverisaatel lauldud. Rauno püüdis sellest osast viilida ja kupatas mind koos Peetriga, Tema tahtmistmööda taliatma. Ootasime teisi juba söögitoas mandariine nosides, kui tuldi avastusele, et kingikotid on vaja laiali jagada. Seekord olid ninni-nänni kotid hoopis nodikotid;) Kõik see nodi kulub kodustele jõululaudadele ära ja ei jää kuskile kappi tolmnema, sest no kaua sa kingid neid küünlaid ja muud mõtetust, mida niigi on ülearu. Kingipakke võis ka lunastada, kui olid salmi ära õppinud. Mina tuletasin meelde, et Tarkuseema on olemas ja kordasin eelmise aasta luuletust:P Meie olimegi oma perega esimesed, kes kodupoole sõitsid, teised jäid veel kõik omi tegemisi tegema....kes mängis mänge, kes lobises niisama. Täna tööl olles veel kuulsin toredaid muljeid ja lasin suul matsuda kraamist, mis pidulauast üle jäi. Seda söögipoolist oli nii palju ikka, et turvakodu isegi sai sealt nosida.

Kui ma lõunast koju jõudsin avastasin, et meil tupsitaxe majal rõdusid ja nad olid mu jõulutuled kõik maha katkunud aga ega ma väga nina vingu vedanud, sest nüüd on rõdu värskema välimusega ja Pets sätib ka tuled tagasi. Käisin veel korra poetuuril, et vahetada Peetri sünnipäevakink ära ja viskasin pilgu peale, mida poest maale kaasa haarata sünnipäeva tarvis, mis ikka toimub. Suure kütmise peale saime majas vee torudes käima. Nüüd lubas ka taas soojemax minna ja sellist jama enam ei juhtu, et laseme torud ära külmada.

Pets tuli töölt täna nagu jõuluvana, ka neil oli nodi jagatud. Tore oli kingitusi lahti harutada. Söögikraami oli ka kilodega jälle aga õnnex saame me jagada seda küllust ema perega. Ema oligi saanud täna süldi valmis ja tuli tõi meile proovida n. meie andsime talle koti toidumoonaga kaasa. Jessss...see jõuluõhtu, tuleb minu ema juures ja Rauno on meiega!!!! Tulevad ilusad jõulud:))))

väixed eelised....

Peab ikka rõhutatult ütlema, et selliste külmadega nagu praegu olnud, on korteris päris lux elada. Tsentraalne küte - tuba soe ilma rapsimata. Maal majas oli vesi kuskilt nurgast kinni jäätand ja homme peab taas maale minema, et seda elamist seal kütta. Täitsa jama, kui vesi kinni jääbki, siis jääb Peetri jubileum suuremalt piadamat, sest sellist äpardust ei osanud me tõesti oodata. Merka ja Emilgi tulid täna meile korra sooja, kuna ka neil annab oma suurt elamist soojax kütta...tegime veel mõned hot-viskid ka ja elu oli jälle lill:P

Raunoga käisime täna vaid kahekesi pesemas. Tavaliselt on meil läinud ka Peetri abi, et Rauno vanni tõsta aga täna võttis noorhärra ennast kokku ja asus ise vanni, mina vaid toetasin tiba. Endises tempos üllatume tegudes iga päev - fantast!

aeg, ajalikus ja ajatus

Möödunud on ka nüüd see päev, millal me kalli Taivo maamulda sängitasime - ärasaatmine oli nii ilus, kui selle kohta ilus öelda võib. Oli väga külm ja kui mujal tuult pole, siis millegipärast on see alati kalmistutel....Raunot ma sinna kaasa ei võtnud ja Ta leppis sellega. Nii kummaline on see, et vaid mõned aastad tagasi, kui olid Urmase(teise tädipoja) matused, oli sama külm ja see lõikav tuul.....kuupäev oli isegi sama, küll mitte kuu. Tädi Mare ilmselt elas kõike jälle taas hinges üle, Ta silitas Taivot....oma poja ei saanud Ta aga toona enam paitada.....püüdes nagu kinnitust leida, et inimest ei ole enam meie keskel, on vaja tunnetada läbi puudutuse, külma õhkavat inimkeha. Loomulikult võttis see päev mind nii läbi, et ei olnud minust piparkoogikaunistajat, kuigi selline tegevus on teraapiline ja viib mõtted mujale, kuid puht füüsiliselt ma ei jaxanud. Rauno oli kodus olemist asjalikult sisustanud. Ta kirjutas füsioterapeut Kretele ja leppis kokku kõnniraja ajad. Olin meeldivalt üllatunud, et asjatab ja sebib nagu ennemuiste;)

Neljapäeval olime kahekesi nagu unekotid, magasime kella 10ni. Pudrutasime ja kofitasime homikumantlites, kunix tuli Rauno sõber Rando meile ootamatult külla. Poisid vatrasid ja patrasid senini, mil taxo uxe ees ja läxime taastusravisse. Rauno tegevusse saadetud, potsatasin mina kohvikusse. Hiljem nägin veel Dr.Pakkaneni, kes andis mulle väljavõtte, mille viin perearstile.Ei hakka siis kogu haiguslugu kirjutama, kuid algse diagnoosi ja selle kuhu maani me tänasex jõudnud oleme.

Kaassõitjana teinud läbi liiklusavarii autoga 02.11.08 - auto sõitis teelt väljaja pt lendas autost välja.Pt hospidaliseeriti komotooses seisundis hemodünaamiliselt ebastabiilsena, hingamist kontrollimata- intubeerituna PERH EMO- sse, korduval peaaju CT uuringul corpus callosumi ja ajusilla kahjustus, rindkere piirkonnas kontusioonikolded, sternumi murd, parema kopsu ülasagaras õhukogum, vasemal os pubise ülaharu murd. Pt traheostomeeriti, teadvusele ei tulnud, avas silmi spontaanselt, pilku ei fikseerinud, konakt puudus, spastilisus sirutuskrampidega, hüpertensiooni tahhükardiaga kõrged palavikud ilmse tsentraalse geneesiga. Omahingamise taastumisel, hemodünaamika stabiliseerudes, apallilise sündroomiga ärritusele sirutuskrampidega jalgades, painutuskrampidega jalgades suunati 19.12.08 Läänemaa Haiglasse, kus seisund püsis muutuseta, oli nasogastraalsondiga toitmisel, tegi läbi korduva pneumoonia, kujunesid tetrapareesile lisax hulgikontrakruurid, puudus sõnaline kontakt, kahheksia. Toodi esimesele taastusravile antud seisundis kehakaaluga 33kg.************11.12.09 Ravikuuri taluvus oli hea. Ptmuutunud aktiivsex, heatujuline, sõnaline kontakt haigega hea, ka arusaamine patsiendi kõnest on mutunud palju paremax. Kasutab palju arvutit, oma suhtluses sõpradega, mängimisex arvutimänge. Lahendab palju ristsõnu, kasutab paremat kätt. Sööb ise ette serveeritud toitu, joob tassist iseseisvalt. Kätes oluliselt vähenenud kontraktuurid distaalselt, mõlemi käe sõrmedes on liigeseliikuvus veel piiratud, haare pöidla ja nimetissõrme abil enamsti. Riietub ise, probleeme tekitavad paelad ja ka nööbid. Kontrollib põit. Siirdumine iseseisev, liigub ka iseseisvalt ratastooliga.Istumistasakaal hea. Võimeline seisma ilma toetusteta vähest aega. Parema hüppeliigese kontraktuur vähenenud. Kõndimine tremillil iseseisvalt, mõlema jala toetus labajala välisküljele, enam paremal jalal. Enese teenindamisel vajab endiselt osalist kõrvalabi, liikumine ratastoolis. Arvestades head paranemisdünaamikat, mis on oluliselt parandanud pt elukvaliteeti- näidustuste aktiivse taastusravi kordamine 2010a. - 2 nädalaste tsüklitena.

Vot nii on siis meiega lood....Tänagi käisime trennis ja ütlesime tüdrukutele, et Dr.Kolts soovib meid Tervise sanakasse 11. jaanuarist ja tuleme tagasi 15.jaanuar, peale mida saame nendega veel veitsa trennida ja siis saab praktikant Olga, oma töö jaox, meie lugu ja paranemist kasutada, sest ta on väga hoolega Krete kõrval, Raunot treeninud. Viisime täna tüdrukutele ka meie oma tehtud piparkooke, mis olid kaunistatud rohke glasuuriga ja soovisime taastusravi rahvale kauneid n. rahulike pühi. Nüüd õhtul käis veel Sven meid nõeltega suskimas ja tallegi tegime päkapikke:P Panime piparkoogikoti sisse ühe muna, mis vees ligunedes mõraneb ja sealt koorub dinosauruse pojake;) ütlesime, et tal sünnib jõululaps.

teine homme....

Et siis homme aga enne seda.....Oli III advendi pärastlõuna ja keset poodlemist helistab korraga Dr.Kolts - mida imet? puhata ei oska vist;) vahet pole, kui ta seda heade mõtetega teeb, kuid sellel kõigel on siiski vastik, räpase äri lõhn. Ei hakka ennem siin midagi ka oletama, kui oleme korra tema pakutavat ravivarianti proovinud, mis saab olema Tervise sanakas. Tulemused on tähtsad ja kui ta soovib meid järgmisex õppeaastax üles tupsida, siis loomulikult AITÄH abi eest.

Sama päeva õhtul aga vuntsisime end tiba üles ja harisime end kultuursemalt. Vähiühingu poolt tegin liikmetele jõuludex "kutse mõrvale" piletid kingix ja kuna 2 inimest tulla ei saanud, haarasin kärmelt oma mehed kaasa. Etendus oli pikk 3h, kuid Rauno pidas kenasti vastu. Olime vaheajal seal teatris ise ka nagu esinejad, kui me wc külastasime....nimelt ei olnud see maja just ratastoolisõbralik aga kuna Rauno juba vaixelt tatsab, siis tegime oma käigud jalgade peal ära. Tuttavad kõik käisid ja patsutasid n. tunnustasid, kui tublid me juba oleme. Peale etendust aga võtsime oma väikese pundi kokku ja läxime jõululaua äärde mõnutama. Nii hea, et meil ühingus valitseb armas kambavaim. Inimesed on avatud ja sõbralikud n. alati, kui midagi korraldad, tulevad kenasti ühes. Vatasime oma suviseid ürituste pilte n. sumisesime vaixelt jõulumuusika taustal.

Nädal algas telefoni otsas. Esmalt kuulutused ja tellimused matustex, siis juba paar nõustamist ja juba oligi lõuna. Meil oli kindel plaan lõunax end välja ajada aga kui aeg õueminekux oli, siis näitas kell juba 3 päeval. Olgugi, et hiljem, kuid eduliselt. Saime Peetrile kena kingituse kokku. Omale lubasime pizzeerias kehakinnituse, kus jälle nii palju tuttavaid kohtasime ja aeg lihtsalt lendas. Tegelikult oli õues päris käre külm ja vastik tuul oli ka, seega võis ratastoolis olla päris ebameeldiv. Koju jõudes kupatasin Rauntsi kohe sooja vanni...

Tänane tähtsündmus oli aga haigla külastus, kuhu käisime päkapikke mängimas. Tahtsime lihtsalt oma ühele tiimile üllatuse teha. Haiglas vahetasime ratastooli kitse vastu ja jalutasime oma tublide naiste suunas, kingikorv näpus. Juba kaugelt joosti meile vastu ja kallistati....usun, et see oli neile jõuludex just üx väike süst, et tunda oma elukutse üle uhkust ja vaatamata kõiksugu kärbetele nad oma tööd armastax. Raunts ilmselt jääb neile alati meeldetuletusex, kui väärt nad tegelikult on, et mitte jõudu ja head tahet kaotada. TÄNUD neile kõigile!

Mõnda aega tagasi aga võtsin ahjust piparkoogid välja, mille'd me nüüd õhtul Rauntsiga koos nikerdasime. Homme ilmselt hakkame neid kaunistama, kui meil sellex tuju on......sest homme on Taivo matused.

Kõnelused Taivoga

Hirm oli suurem…ei teagi miks aga ilmselt sellepärast, et puudus kogemus. Tegelikult on see tunne inimesel nii loomulik, et teadmatuse ees on hirm. Nüüd on kõik ju hästi ja sa tead seda. Ma valetaks, kui ma ütlen, et mul ei ole kahju – on, kuid see pole ju lõpp. Ega sellega pole eksistents ju kuhugi kadunud. Puhkan nüüd ja hoian kõrgemal Teil kõigil silma peal.
Oli aega armastuseks, suhtlemiseks, kallistamiseks ja ka hüvastijätmiseks. Pole parimat ja armastatumat pere ega kallimaid inimesi, keda maises elus enese ümber hoida ja tunda. Kõlab ehk kummalisena aga me veel kohtume.
Mäletad, rääkisime kord ühest noorest pastorist, kes oma esimest võidmist püüdis sooritada aga inimesena oli ka temal hirm. Ometi ta oli veendunud igaveses elus ja andeksandmistes, kuid inimesena ikkagi kogenematu. Teinud kõik pühad protseduurid, võttis ta lahkuja käe ja palus teda, et kui võimalik, siis kostku Jumalale ka meie eest, et Ta meid heldemalt kohtleks. Sellepeale aga ütles taat, kelle kätt pastor hoidis, et mis sa arvad, et mul pole seal midagi targemat teha või? Nüüd tean, et on veel palju tarka teha, kuid kostan ka kõigi teie eest aga ärge sellest laisaks muutuge. Kõigil on oma rada, et kogeda oma elu maitset – see on kõigele vaatamata Jumalik. Olge targad, paludes mõistmist ja jõudu päikese all, ka siis, kui eluteel on pilvi.
Taivo, kas seda Sa tahtsidki rääkida või?....siis mitte, kui arvasin, et helistan veel sulle. Tol hetkel olid maisemad teemad. Kuid ühte teadku kõik, armastan teid kullakesed, olen teiega!

Ma ei tea mix aga tahan siia panna ka oma lemmikluuletaja kaunid read.

ME ELU ON ME ELU AINUS MÕTE.

See pulss, mis verd me vaikimisse taob.

Üks armastus. Üks päev, üks öö, üks lõke.

Hirm hetke ees, mis puruneb ja kaob.

Näo teeme, et me leekidest ei hooli,

mis kuiva säsi õgivad me seest.

Kord kukud kokku oma kõval toolil.

Sa tead, ei päästa miski selle eest.

Kord kukud kokku, seestpoolt õõnsaks söödud, sa tead.

Kuid praegu vaikid veel.

Üks puudutus. Üks lõhn, üks hääl, mis möödub.

Ja hirm ja võlu, kui sus katkeb keel.

Doris Kareva

Nagu külmemax on läinud v.mis?Hakkab vist talve looma, midagi valget isegi hõljus ilmamööda ringi.....

Jõudes Rauno juurde, istus härra jalg pikalt voodis, külmakompresside all. Taastusravi aeg hakkab seekord ümber saama ja seda ütleb ka oragnism ilmselt, et nüüd oled puhkuse väljateeninud.Homme on viimased treeningud ja laupäeval tuleb Raunts koju. Vaatasime nipet-näpet oma kaunitele treeneritele, et väljendada oma tänulikust ja luua veits jõulumeeleolu. Nad on tublit tööd teinud ja motiveerinud Raunot ka siis, kui käegalöömise tunne tekib. Seda tunnistab ka Rauno, et viimased päevad on juba kerge tüdimus, kuid kohe algab ka Temal puhkus ja siis me laiskleme veitsa koos;) Logopeed Mariinal on ka väga hea meel, et poiss saab rääkimisega juba nii kenasti hakkama ja mingi kahtluseuss ei näri taastumise osas. Ka sellised häälikud, mis vajavad suurt pingutust on tulema hakanud ja tekst on palju arusaadavam, kui paar nädalat tagasi. Mina suudan telefonitsi juba Raunoga kenasti suhelda, kuid võõral inimesel on veel raskusi Tema mõistmisega. Haarasin koju tulles mõningad Rauno riided ja mitteolulised asjad juba kaasa, et laupäeval ei olex nii palju kompse ja nodi, kui koju kolime. Sellepärast täna, sest homme ma kavatsen teha ühe pealinnatuuri. Alustan oma kalli sõbrantsi Katrini juurest....ilmselt teeme oma ammu unustatud hommikušampuse, peame tiba mokalaata ja siis plaanix poodlemisetuuri. Pole ammu midagi sellist omale lubada saanud, et lihtsalt võtad omale päeva ja tilulilutad süümekateta. Petsil on veel õhtul Virus jõulutrall oma kolleegidega ja mina kasutan seda aega mõnukalt, olles laitmastus seltskonnas n. lubada veinitamist. Jah, ei hakka ma tõesti külastama oma suguseltsi ega muid tuttavaid vaid lihtsalt naudin olemist.....

Peax oma pangaarve korralikult üle vaatama, et teax, palju kulutada võix. Enamasti on küll kõigile plaanituile jõulunänn olemas, kuid Petsile pole ma veel kingitust leidnud. Samas peaxin ka Raunole midagi asist otsima, mis ta soovidega kokku lähex. Näis - vähemalt plaanid on ja küll mõnest ikka asja ka saab;)

advendikuu-puhkusekuu

eheee....aga mina jään talvepuhkusele ja tööd alustan alles uuel aastal. See kõik oligi nii kenasti sätitud, kuna kuidagi peab need üle töötatud päevad ju välja võtma. Rauno on viimast nädalat taastusravis ja siis on meil aega kodus edasi toimetada. Rahulikult, tasa ja targu hakkame käima. Uskumatu aga poiss käib! Hetkel küll 1,7km/h aga käib n. seda ilma traxideta. Me teadsime, et oleme jõuludex jalul ja seda sai ka tõestatud sellele ennasttäis expertarstile, kes lõpux arusaades meie pingutustest, andis veel nädala, et oma käimist tugevdada. Veider, et alati peab kurja häält ja nägu tegema, et midagi saada, kuid see töötab. Läxime kenasti selle härra doktoriga lahku liftis, kus ta kallistas ja ütles"nägemiseni, kuri emme". See sellex...jääme ootama neid nii.nim. parimaid taastusravivõimalusi, mida lubataxe pakkuda:P
Oleme esimese jõulupeogi juba ära pidanud. See toimus taastusravi vastas Blue Holmi kõrtsus, mis oli seoses puuetega inimeste päeva tähistamisega. Kuna see jooxeb nii kenasti sisse advendiajaga, siis on just tore ka jõulupidu pidada. Rauno jaox jäi pidu lahjax ja igavax, kuid siiski....Parimad peod on alles ees:) Praegu on Haapsalus ka Rauno südametüdrukud, Kelly ja Chrity n. päevad mööduvad lõbusamalt. Pisipiiga läheb iga korraga asjalikumax, mis on ka nagu loomulik aga kui päevast-päeva kõrval ei ole, siis on kohe eriti aru saada. Rauno on oma tüdrukute üle väga uhke ja Hedit polex nagu Tema elus olnudki. Ehk ei olnud see ka nii tõsine suhe....ja kui oligi, siis liiga toores ehk(õnnetuse eel). Silmarõõmu oli ju vaja;) Homme lähevad Chrity ja Kelly ära, kuid aastavahetusex tulevad nad taas Rauno juurde. Jõulu kingitused tõid päkapikud juba ära aga headel lastel käivad need ju mitu korda:D Jõuludex seekord olidki nati teisemad plaanid meie perel, kuna Peetril tuleb esimene tõeline juubel, siis teeme ühe suurema olengu maal, Matsalus. Sinna õnnex veel aega on ja orkunnix on mul piisavalt mahti.
Et ma homseid asju nüüd ei unustax - hambaarstile number kinni panna(enadle), tähtsaim aga mille ma pidevalt unustan on, et Raunole TAXI film viia n. mingid küpsised näkitsemisex.

positiivne

Olin ärritunud, mis ma olin, kuid nüüd on kõik positiivne. Terve mõistus võitis ilmselt ja kindlustusest lubati jätkata veel taastusraviga see nädal ja härra "spetsarst" saabub siiski kohapeale meid vaatama, nii nagu asjad tegelikult käima peavadki. Meil ei ole ju midagi selle vastu, kui saame parimat ravi, mis eestis saada, seega ootame ilusaid pakkumisi.

Selle mõne päevaga on jälle mega edasiminek toimunud! Rauno käib kõnnirajal päris edukalt. Traxid on tal muidugi peal, kuid milline hoiak...supper! Kõik mida treener ütleb või õpetab, täidab Rauno 100% -iliselt ja seda on nii hea kõrvalt jälgida. Tegime sellest väikese filmi ja mitmed fotod, et olex mida vaadata kunagi. Tegevusteraapias lahendab Raunts ristsõnu ja loogikaülesandeid, mis kenasti õnnestuvad. Käisime Raunoga arstile ka kingitust ostmas, kuna Õilme läks puhkusele ja me ei näe teda ilmselt ka mitte jõuludel. Mix see kingituse ostmine nii oluline on, et seda siia kirjutan? Aga sellepärast, et Rauno valis selle täiesti ise ja minu arust oli see suurepärane. Jõudsime meie linna väikesesse kunstikauplusesse, kus olid käsitööna maalitud tassid ja Rauno suutis sealt valida minu arvates just selle õige Õilmele, mis väga läheb kingisaajaga kokku. Meil ei ole põhjust millegi üle nurisdeda ja naudime, mida meile antud on...mõtlesin just, et seekord tulevad hoopis teistsugused jõulud ja aastavahetus, sest Rauno on taas meiega. Homme algabki advendiaeg - soovin kõigile, kõike kaunist ja rahu hinge!

oh ja ah;)

Oh seda masu aega küll, kus taastusravid patsientide saamisex, lähevad või sõtta. Uskumatu...Olin nagu särisev tulekera, kui sain teada, et kindlustuses olev expertarst andis hinnangu Rauno taastusravi kohta, mis nullis mu tuju. Dr.Koltsi arvates ei tehta Haapsalu rehabilitatsioonihaiglas taastusravi vaid toetavat ravi, mida aga Raunole pole vaja, kuna see ei aitavat. Nii lolli juttu pole ma ammu kuulnud. Üks arst arvab korraga, et kogu tiimi töö olex nagu mõtetu vist. ME EI OLEX TÄNA SELLISES VORMIS, KUI MEIL POLEX OLNUD SELLIST TIIMI!!!! Jumal on seda näinud ja mitte üx konn, kes tunneb mättal end, kui Himalajal, ei tule ikka köhima küll. Loodan, et dr.Kolk jõuab veel see nädal kenasti meile taastusravisse ja annab oma pädevusele vastava hinnangu siis, kui on ka patsienti näinud ja tutvunud tema haiguslooga. Kõik võib olla ka õige aga see asjade käik ja suhtumine jätab ikka jämedalt soovida. Rauno on hetkel nii hakkamist täis ja liikumas oma suure soovi poole, kuid nemad arvavad kindlustuses, et EI jätame selle nüüd pooleli, sest see ei anna seda tulemust. Rauno teeb juba oma esimesi samme ja ta tahax jõuledex oma perele teha jõulukingix selle, et suudab iseseisvalt kõndida - kuid millex?! kuvaritaga istuvad inimesed ju teavad paremini mida Rauno tahab:(((( võtab ikka nördima küll. Aga seda asja ma veel nii ei jäta! Ma nõuan kirjaliku selgitust kommentaaridega ja ma ajan õigluse jalule. See, et ühele taastusravile olex kindlustatud patsienti rohkem vaja, kui teisele, arvestamata patsiendi ja ta pere arvamust....ma tahan näha kaugele nad julgevad minna.

Vahepeal on meil muidu kenasti läinud ju. Tänasest ei käinud mina enam basseinis kaasas. Rauno saab suurepäraselt kõikide harjutustega ka ise hakkam. Põhimõtteliselt ei olegi minu abi enam vaja, Ta saab kõigega kenasti ise hakkama. Küll aeganõudvalt aga kuhu kiirustada, ikka tasapisi, siis tulevad ka paremad tulemused. Sellest nädalast on Raunol ka uus toakaaslane Mihkel, kes on aktiivsem suhtleja, kui eelmine toanaaber Edu. Elu taastusravis on lõbusam, kuid üx paha asi kah...Rauno pani nüüd taas ka suitsu ette. Olin päris nördinud, kui Ta seda mulle teatas, kuid mis ma teha saan? Soovisin ju väga, et Ta hakkax suhtlema omavanustega, kellel ka rasked traumad on, kuid seda ma muidugi ei oodanud, et suitsetamine Rauntsile veel sobix. Näis - mina Talle suitsu ei osta ja kui jalad all, ex läheb ise poodi suitsu järgi. Igatahes meeldib Raunole hetkel taastusravis ja Ta ei taha isegi nädalavahetuses koju.

Sain käia ühel ilusal vastuvõtul Nordic hotellis, kus peeti liikumispuuetega inimeste ühingu juubelit ja kõne pidas ka meie President, T.H. Ilves. Oli suurejooneline pidu ja VIP-e oli seal igas galiibris. Tublisid ja aktiivseid inimesi peeti ka kenasti meeles n. suruti käppa. Tõeliselt ilus, kui tunnustataxe neid inimesi, kes vaatamata kõigile raskustele on suutnud midagi korda saata. Nii mõnelegi siin ühiskonnas on see hea näide, kuidas saadaxe hakkama ja ei piriseta igal sammul, et riik on süüdi. Kõik hakkab pihta ikka inimesest endast! Üx armas tunnustuse pälvinu, Reelika Karu, kinkis mulle oma lepatriinud, mille ühest annan Raunole. Panen ka pildi neist lepatriinudest siia, et olex teada, millised on originaalid, kuna mõni kurikäsi on kahjux võltsinguid teinud ja nendega äritsenud. Reelika ise neid otseselt ei müü, kui keegi vastutasux raha annab, siis vastu ta pole, kuid ta ei äritse nendega. Reelika lepatriinudel on alati allkiri ja need on 6 täpiga.

...

Oli ikka hea etendus küll see "Jalutuskäik Dinosaurustega". Nii mõnigi suutis vinguda aga ma siiski arvan, et on olemas valikuvõimalusi. Alati võib ju pubisse minna ja nina täis tõmmata, et mitte end kultuursemalt harida. Selles etenduses oli minu jaox üllatusi küll, kes ma pole väga uurinud(vist huvipuudusest)dinosauruste ajastut. Armsalt ülesehitatult ja vägagi efektne etendus suutis muljet avaldada nii 3 aastastes, kui ka nende vanavanemates. Meiegi pere läx paraja pundiga, kuigi pileteid ostsin ju ainult 3 alguses, siis kui Rauno veel asjadest midagi ei mõiganud. Teadsin, et sinna me läheme....paar nädalat enne etendust, vahetasin ühe tavapileti ratastoolikoha vastu, sest Raunot olex seal olnud raske oma koha peale tõsta. Ratastooli saatja sai aga tasuta ja päris tilludele oli see ka tasuta. Nii me siis läxime - Peeter, mina, Rauno, Kellykene ja Gunnar. Pärast etendust läxime kõrvalolevasse kaubandusekeskusesse keha kinnitama.

Esmaspäevast on taas Rauno olnud taastusravis, kuhu Ta keeldus ju vahepeal minemast aga nüüd puhuvad teised tuuled. Esmaspäeval olin terve päeva temaga seal ja vaatasin, kuidas Ta kohaneb. Kõik oli tipsen-topsen, kuid söögisaalis läx Ta nukrax ja ei saanud hästi süüa, soovis üldsegi toas süüa. Küsisin siis, et mis viga ja Ta vastas nutuse näoga, et Tal on kurb olla, kuna siin on nii palju haigeid lapsi ja Tal tuleb nutt peale, kui Ta neid näeb. Rääkisin, et sellex nad kõik siin ongi, et taas tervex saada nagu sinagi ja nii me saimegi selle asjaga ka ühelepoole n. Rauno nõustus edasi sööma. Teisipäeval, kui läxin taastusravisse külla oli Ta väga heas tujus ja istus arvutis. Viisin Talle kohvi ja muud nänni mida tellis n. küsisin, et mis Ta teha soovib v. kas ma üldse pean seal olemas, siis vastas Ta, et vahet pole....hakka või solvuma aga seda oli hea kuuulda ikka ka, et iseseisvus on olemas Ta leieb omale tegevuse, kui vaja. Õhtul viisime palatisse veel teleka, sest selles palatis seda ei olnud aga vahest ju tahax midagi silmaotsast piiluda. Täna aga läheme esimest korda vesivõimlemisse. Täitsa huvitav kohe, kuidas see meil välja tuleb. Juba Rauno kirutas mulle messingeris, et tuli võimlemast ja pani ortoosisaapa jalga n. peale ujumist peab selle tagasi panema, sest tal on kindel plaan Chrityle üllatus teha, kui nad kohtuvad - käima! see on hetkel kõige suurem soov.

sina-mina

....ilmad on küll sellised, et kuidagi ei kippu välja minema.Sellised sombused ja jahedad, ei midagi konkreetset. Ex muidugi ka omajagu tegu selle väljaminemise juures, kuna Peeter on tööl ja raske on leida inimest, kes appi tulex meid teiselt korruselt tassima. Ilmselt see rutiin paneb ka tujule põntsu ja nii jonnib Rauno juba mitu aega, et tema taastusravisse sisse ei lähe ja kõik, et paneb sealt putket ja käitub inetult. Täna oli meil lausa suur tüli sellest ja niimodi riidu pole me veel iial läinud. Mõtlen siin endamisi, et kas olen Teda liialt poputanud äkki? Ma ei taha väga uskuda...mugavax ehk olen lasknud tal minna vaid oma laiskusest, sest tunnen, et vajan ka rohkem aega puhkamisex. Annan Rauntsile lihtsalt liiga lihtsalt alla. Lasen Tal ülbelt olla arvutis, kui sööb. Jalaga tegutsedes lasen Tal ka siis arvutis olla - ilmselt mu omad vitsad, kuna ta teab, et taastusravis see nii ei käi. Kannatust peab ikka kuhjaga olema, et Talle pidevalt seletada, mix see oluline on, et vaja seal taastusravis sees olla. Püüan Teda harjutada mõttega, et kõik ei keerle päris ümber Tema ja minagi vajan omale aega, et mitte end ära katkestada Tema tõstmise ja teenindamisega. Vahepeal jõudsme ikka Kuusalus käia, oli ju väikevenna Madis sünna. Rauno lootis seal ka oma pisipere kohata, kuid nemad olid oma kolimisaktsioonis ja jõudsid Kuusallu alles siis, kui meie poolel teel tagasisõidul Haapsalu olime. Sel päeval oli mul invaühingu üldkoosolek, kus olex viisakas olnud mul viibida, kuid sain sellest liiga hilja teada ja kui aus olla, siis enne kõike ikka pereasjad, kuigi jah - osutusin seal koosolekul valitux juhatusse. Eelnevalt olin ma muidugi ka selle kanditatuuri seadmisega nõustunud.(Indrekul on hea veenmisoskus:P)

Laupäeval on meil linna sõit, Dinosauruste jalutuskäigule, loodan, et sellest tuleb üx tore päev ja saame üle pika aja taas ilma kaema. Peax lausa vaatama, et äkki teex isegi mingi poodlemise tuuri, kui aega on ja ilm lubab kauem kolada. Esmaspäeval aga juba ongi aeg mõnex ajax taas taastusravisse kolida. Loomulikult luban ma Raunole nädalavahetustes kojutulekut, kuna nii tundub aeg kiiremini minevat, sest just nädalavahetused on rehabilitatsioonihaiglas vaixed ja igavad, mis kipuvad venima.

Ise olen püüdnud omi asju ajada nii palju, kui Rauno mulle seda võimaldab. Olen saanud teabetoas tööl käia, kus Ta on maximaalselt paar tundi üxi kodus. Jätan Talle juua ja igax juhux pamperssi jalga, kuna suurema vajaduse juures Ta üxi potile ei saa, kuid pissime ikka kõik utkasse, kaasaarvatult ka öösiti - pole probleemi. Täitsa huvitav saab olema seekordne aeg taastusravis, kuna olen otsustanud, et jätan Teda rohkem üxi teistega suhtlema ja omi asju tegema, sest Ta peab hakkama saama ka ilma minuta. Saan siis ise rohkem vabadust ja aega endale, mida ma tõesti vajan....teen nüüd ühe hõõgveini ja lähen siis tuttu.

aasta möödumas - hingedepäev

See kõik nagu polex minu elu aga on....aasta tagasi 1 november, minu nimepäev, tavaliselt mõnus päev, eritigi veel laupäeviti. Rahulikult magamamindud, hingedepäeva hommik vaikne, kuni lülitasin sisse telefoni. TÄIESTI NAGU TEISELT PLANEEDILT...tuli sõnum, helista, kuna telefon oli välja lülitatud - kellasin Heinarile ja ta teatas mulle masendavama uudise, mis iial ühele emale võix olla - poeg on autoavarii tagajärjel koomas:(((

Vahest ei taha nagu siiani uskuda, et see nii läx aga jaah....uskumatuna tundun ma eneselegi, kui vaatan nüüd tagantjärgi pilguga ennast. Et sellise valuga veel mõistus alles jääb, kui jääb ikka? Ma toimetasin nagu zombi, silmad täis tühjust, mis peegeldasid vastu mu oma pisaraid - hirm, meeletu hirm. Minu kõige suurem tugi on mu kallis mees Peeter, kes mõistis mind kõiges ja aitas, kuna tal on olnud sellise draagilise sündmuse kogemused oma esimesest abielust. Tema kaotas oma kalli abikaasa. Kuna mul oli tugi ja ma ei varisenud kokku, suutsin ma omale ka taevast appi paluda ja nii see oli....Jumal võttis mind kuuda ja saatis meile Inglid appi. Enamasti vast ikka Raunole ja nüüd on meil olemas IME, sest tänase seisuga on Rauno heas konditsioonis, isegi paremini, kui loota julgesime, kuid kõik läheb paremax veelgi. Nüüd on meil hingedepäeval tähistada ka Rauno teine sünnipäev. Tegin Talle ka sellex puhux kingituse. Kuna ta oma esimese sünnipäeva kingix sai ristõelt Airikeselt hõbeketi, siis mina pidasin vajalikux nüüd selle otsa üx kulon osta. Valisin hõbeplaadi, kuhu Rauno soovib peale lasta kraveerida Kelly nime. Homme lähen ja lasen selle sinna peale kirjutada. Panin juba küünla põlema, sest varsti vahetub mu nimepäev Rauno teise sünnipäeva vastu ja kuna on hingedepäev, siis on küünal rohkemgi kui kohane....Mul on palju kalleid, kelle peale mõelda, keda enam ei ole, kuid ma tunnetan neid ja loodan nendega kunagi veel kohtuda. Senix, kuni maise eluga toimetame, vajame nende kõixuse tuge, et oma existentsi siin nautida ja valutumalt see elu lõpuni käia. Siinkohal loen mõttes Meie Isa Palve. Aamen.

vaikselt, kuid järjepidevalt paremaks

Tänan Sind Jumal iga imelise päeva eest! ...ma tänan nii igapäev, sest kui kõige hirmsamatele aegadele tagasi mõelda, siis tõusevad mul ihukarvad püsti ja sees hakkab keerama. Nüüdsex on juba Raunol kenasti oma tibu Kellyga sünnipäev peetud ja see kus pisipiiga issi süles istub on maailma nunnum pilt. Seda kõike ma vaimusilmas ka nägin aga nägin muudki ilusat, mis kõik veel ees. Raunol oli tore sünnipäev, sõpru oli palju ja see tegi Ta väga õnnelikux. Külalisi võtsime vastu sotsiaalmaja kohvikus, sest koju ei olex see seltskond kohe kuidagi mahtunud ja hiljem läxid kangemad edasi pubisse pidu pidama, kus olexin ka tegelikult tahtnud olla, kuid pidasin targemax vanaema rolli astuda. Neil oli pubis suur ja pikk laud olnud, seal löödi tantsu ja nauditi pidu sajaga. Peale keskööd ei muutunudki Rauno kõrvitsax ja enne üht tuldigi juba koju. Raunol on armsad ja hoolivad sõbrad. Kelly ja Chrity said seekord pikemalt Haapsalusse jääda ja Rauno oli väga õnnelik. Koos käidi shoppamas, koos käidi juuxuris, koos käidi väljas söömas, nii nagu väikesele peremudelile kohane. Raunts sai ju sünnax omale uue arvuti, kus Ta nüüd enamus oma ajast istub ja tegutseb. Palju armsaid kingitusi sai veel aga väga oluline oli tema jaox ristiõe poolt kingitud hõbekett ja kokku saadud rahasumma, mille eest omale reivipüxid osta saax ja muud edevat hilpu. Ka tänupühadel oli meie armas pere veel koos, kuigi mul oli õhtul tööpäev aga koogikese küpsetasin ikka. Oleme püüdnud ka vaikselt trennis käia, et jalga paremax saada, kuna ortopeed ütles, et kui jalga lõigata, siis jääb ta jäigax ja saab olema peaaegu samsugune nagu minu puujalg. Seega püüame oma parema jalakese ka kannale saada ja varsti võime siis ka käia. Pisike viga vaid selles, et kodus oleme laisad ja ei võimle, seepärast püüame ennast ikka Kreete juurde sokutada, kes meiega tegeleb ja samas saame ka toast välja. Praegusel ajal on ju nii vastikud ilmad, harva, kui pikemalt jalutama saab.

Oih, pidin ju siia kirjutama millega Rauno oma sünnipäeval hakkama sai.....mina läxin kööki teed tegema, sõbrad aga läxid rõdule suitsule ja korraga kuulen mingit tumedat mütakat. Lendasin nagu pudrukuul tuppa ja vaatan, et Rauno on seljapeal nagu sitikas ja püüab end keset põrandat püsti ajada. Ta lihtsalt tõusis püsti ja tahtis käima minna...hea, et niigi läx ja Ta oma silm-nägu vasta teravat lauda segi ei kukkunud. Kannatada said vaid põlved, mis olid marraskil. Ise veel kiidab, et kes ei riski see šampust ei joo. mmmm, muide kõne on Tal paremax läinud ja S tähe saime vahvasti kätte. Sven käib meil endiselt nõelu panemas ja ikka püüab ka teda meelitada, et korralikult tähti ütlema saax ja pani ka selle jaox nõelu. Tunnike hiljem ma siis utsitasin Teda taas tähti ütlema n. korraga tuli sssssssss. Olin nii rõõmus ja palusin Tal S tähega sõnu öelda. No väga vaevaliselt saime sisina kätte, kuid Peeter korraga ütles lause, mille peale Rauno püüdis korrata ja see ajab mind siiani naerma, et küll lollused võivad ikka hästi mõjuda. " Siga sittus sinni-vinni, hapukurk jäi persse kinni" teda ennast ajas see ka nii naerma....

Naeru ja optimismiga Rauno oma väikseid imesid korda saadabki. Küll vaikselt, kuid järjepidevalt!

ÕNNE ja ikka ÕNNE

Taas olen ma üle pika aja tööl ja võtan omale aega ka siia veidi kirjutada. Kõik päevad on meil nii sisutihedad, et võix kirjutada igapäev midagi aga aega napib ja õhtux olen laipväsinud ja nii need kribamised ära jäävadki.

Rauntsiga oleme käinud kolamas nii siin, kui seal. Kuusalus on alati tore käia n. kohtuda oma sõpradega. Sõbrakesed käivad ka kodus külas n. koos käiaxe ka õues tuulutamas. Enamuse aja veedaks Raunts muidugi arvutis, mis on selgelt suhtlemisele hea, kuid siis ei viitsi ta kodus võimelda. Tõime ju ka isegi hantlid koju mida kasutada ja jalaraskused, kuid kodus pole ikka võimlemine see n. nüüd käibki nagu uni peale, et lähexime taastusravisse saali võimlema ja ehk aitax meid ka Kreete. Homme läheme ortopeedi juurde, et saada hinnang liigeste kohta ja siis vaatame edasi, kuidas saama hakkab. Kardan väga, et äkki tahetaxe Raunole lõikus teha...ma ju ei tea ka mis olex parem. Samas teine jalg ju on täiesti õigesse asendisse vajunud, ehk ikka läheb teine kah. Sellevõrra muidugi võtab käimiseni kauem aega aga ex see taastumine ongi mitme aasta töö. Ise ta siin kiidab, et hakab kuu ajapärast käima - mida ma muidugi südamest ka ise soovix, kuid reaalsus on ju teine. Samas pean vist ka veidi uskuma, sest kui IME ise nii räägib, siis mix ka mitte see ime. Motivatsioonipuudust tal küll ei ole, kui just väikesed ebaõnnestumised ta tuju ei nulli ja siis on ta nii nukker, et tahaxin ise nutta ta kõrval. Ta on väga mures oma mälu pärast, sest lühimäluga on ikka päris suured probleemid, kuid muidu on Rauno ikka vägagi endine Optimist ja Rõõmurull. Tohutult heameel on mul ka selle üle, et Ta oma olemist ei põe. Ta saab aru, et see kõik on ajutine. Käisime nüüd hiljuti ka Pirital nunnadel külas ja rõõmustasime neid, et nende palved on vilja kandnud. Nad võtsid meid väga soojalt vastu. Olid teinud lõunasöögi ja kõige tipux ka oma firma tordi, mis keele alla viib. Külvasid üle meid kingitustega ja üleüldse oli kõik jumalik. Peale seda käisime kinos 3D filmi vaatamas n. Hessust tellisime omale eined koju kaas lõpux. Väga meeldejääv päev oli igatahes. Endiselt ja järjepidevalt käib meil Svenn Raunole teraapiat tegemas. Neil Raunoga on erileine klapp kohe Svenniga, sest Rauno lausa ootab Svenni omale külla ja teeb kõik täpselt nii nagu Svenn ütleb - RESPEKT!

Täna sõitis Taivo rootsi, et selgust saada, kas tema jaox on veel ravi võimalik v. mitte. Tahax väga loota, et seal ei ole arstid nii arad nagu Eestis ja teevad siiski veel ravi Taivole. Olgem ausad, ka Taivo on nagu ime, sest meie arstid kandsid Taivo juba ammu maha. Täiesti haige suhtumine. Isegi, kui ei olegi enam ühtegi keemiaravi varianti, siis võix ju soovitada alternatiive, hömopaatilisi v. mis iganes ravisid. Usun iidseid ravimeetoteid ja kõike seda soovitan ka Taitsile. Nunnad palvetavad ka Taivo eest ja asjad lähevad nii nagu need peavad minema.

Raunol tuleb ju nüüd sünna kohe. Neil on pisitütre Kellykesega ju ühel ja samal päeval sünnipäev. Kuna meil kodus ruumi väga pole, siis kutsume sõbrad sotsiaalmajja, kuhu teen väikese fursettlaua. Kui noored soovivadki hiljem edasi minna kuskile pubisse, siis tehku seda aga vähemalt oleme me kõiki viisakalt vastuvõtnud.

rahuneme

Kiiremad tegemised on nüüd seljataga ja sukeldume taas argipäeva. Ilusad päevad, kõik üxteise jutti. Pulmapäev kohe eriti. Rauno oli kõige kõvem kibekarjuja. Õhtunaelax õnnestus tal ka muidugi saada, kui ta soovis püsti tõusta ja minuga tantsida, küll vaid puusi nõxutades aga see oli mega. Ma isegi Peetriga ei tantsinud avatantsu - Rauno jõudis ette. Pärast muidugi kepsutasime ja pidu oli tore. Vahepeale mahub veel Haapsalu nostalgiapäevade üritus, mille ajal olid Raunol Tema Nunnukad külas, Kelly ja Chrity. Nende suhtlemisi on nii armas vaadata, - selline nunnu mudelperekonnakene, kuigi nad päevastpäeva ju koos ei ole. Rauno on väga õnnelik ja seda on võimalik lausa Tema silmist lugeda, kuigi Ta ise seda ka ütleb, et olete KALLID. Raunol tuli meelde tema messingeri parool ja nüüd saab ta tihedamini sõpradega suhelda. Üx mängu portaal on ka taastatud aga mõni koht, kus ta ka tihti kolas, vajavad veel meenutamisaega, et meeldetuletada paroolid. Isegi kui ei saa, siis annab alati teha uue konto.

Täna saabusime Peetriga oma puhkusekruiisilt, Rootsist. Võtsime seda, kui pisikest pulmareisi, sest hetkel Rauno pärast kauax ära jääda ei taha. Kui ma olen alati Rootsis poodlemisega tegelenud, siis nüüd võtsime ja jalutasime n. harisin end ka kultuurselt. Loomulikult ei pääsenud me šhoppamisest, sest Rauno tahtis "melborni"püxe, mida me ei leidnudki, kuid tiba ninni-nänni ikka saime. Kõigele lisax andsime Rauno kasutusse tänasest ka mobiili, kindlasti on ka see arendav. Püüab ehk selgemalt rääkima hakata. Messingeris lobiseb küll nagu polex iialgi eemal olnud ja jagab juba ka oma uut mobiilinumbrit. Laupäeval kavatseme taas minna Kuusallu ja sõpradega veidi pubis istuda. Ma ei tea kas siis saab olema õige aeg aga millalgi tuleb papa Heinarile hakata rääkima, et Rauno korter vajaba vahetamist Haapsalusse, kuna oleme tulevikust juba rääkinud ja see on üx Rauno soovidest. Hetkel aga võtame rahulikult ja vaatame, mis elukene meile pakub. Minu üx väike salalsoov on, et Peeter saax siiski tööle, kuna siis tunneb ta end kindlamana ja ei pea muretseme meie pärast nii väga....me saame hakkama!

viimne pühapäev enne 09.09.09 -t

Täna on üsna sügisene n. vihmane ilm ja Rauno pole saanud õue, vaid on päev otsa rõdul passinud. Oleme küll palju käinud aga ikka kuidagi paha tunne, et ei saa lubada omale väljaminekut iga ilmaga. Vahepeal oleme käinud loomaaias, mis oli mulle omalegi mõnus elamus. Maal kosserdasime ja korjasime pirne n. paradiisiõunu. Maal olles tundus sügis kohe eriti lähedal, sest kõrval aasa peal kogunesid sookured ja tiirutasid pidevalt, et endid kokku koguda n. minema lennata. Mingi päev aga grillasime Perkmannide juures. Sussutasime vorsti ja liha, nautisime lihtsalt rahuliku seltskonda. Henri oli ka kodus, mis sobis Raunole väga, muidu olex pidanud vanainimeste möla kuulama:P Uhkeldasime seal ka veidi püstiseismisega, mis tuleb Raunol juba kenasti välja. Aitan Ta seisma ja püüan Talle lihtsalt tugi olla, jättes Talle tasakaalux oma ühe käe. Rauno on ise ka selle üle väga uhke ja tahab pidevalt harjutada. Seda tuleb meil ka hooxalt teha, sest parema jala pöid on ikka väga valesti ja oma keharaskusega olex seda ka kõige parem õigex koolutada. Rauno ise saab ka sellest kenasti aru ja sätib alati jala õigesse asendisse. Vennale lubasime ka, et kui Erkki jõuludex Norrast tagasi tuleb, siis me juba üritame käia. Kena lubadus, mida püüame ka täita. Erkkiga nad mängisid mõnusalt kaarte, sest see on üx lahe ajaveetmisvorm, mis Rauntsile meeldib, pealegi paneb see aju kenasti tööl. Ja kaarte mängitaxe nii nagu ikka, mitte ei kaotata meelega Raunole. Pets lubas sudoku mängu talle selgitada, siis saab ka üxi midagi nokitseda.

Nüüd aga tuli ema süldikoormaga, mille me 09.09.09 lauale paneme. - lähen seda kohe testima.

Ood Kuusalu sõpsidele

Kõik algas sellest, kui Marek ja Airike eile külla tulid ja Raunoga kaarte mängisid. Lebotasin rõdul pingevabalt ja mõtlesin, et mida küll homme teha? Korraga tuli juttu Kuusalust ja idee oligi olemas, musi ka nõustus kenasti meie ideega ja nii ma papa Heinarile siis kellasin, et oleme homme Kuusalus. Andsin sõna edasi Kyllikesele ja kellasin veel ka Karolinile. - möödus öö....

Hommikul oli Rauno kullatükk, sõi oma hommikusöögi ja lubas mul veel edasi tudida, kuni ta mind üles ajas, et võix nagu uuesti süüa midagi. Kohvitasime ja sõime n. ajasime papa Peetri ka kenasti üles. Vaixelt hakkasime end sättima ja juba Marek helistski, et kas hakkame minema? Pool 12 olime startimas ja meie reis algas. Heinari juurde jõudes, pakkus armas perenaine Kaidi meile kohe kohvi ja siis hakkasid vaixelt sõbrad kokku kogunema. Küll Raunol oli hea meel! Juttu jätkus kauemax....lõbus oli. Vahepeal leidis Heinar ka Rauno kassi Kurri kuskilt lakkast(väga ilus kiisu)ja Raunts sai teda silida. Otsustasime edasi minna pubisse, kui Chrity helistas, et kus me oleme ja kas me juba oleme Kuusalus. Ütlesime, et liigume pubisse ja ootame kõiki sõpru sinna. Pubisse jõudes nägime juba eemalt Kyllikest ja Gerlit. Esmalt tegime oma söögitellimused ja siis müttasime edasi. Pubi seinale oli kirjutatud "Rauno tuleb varsti tagasi" HOMME VIST! - nii nunnu:)))) tegime selle all lausa pilt. Vahelduva eduga vooris pubisse peaaegu 40 inimest, kuid lõpupildile saime 25. Raunole oli see nii suur elamus, Tal oli nii hea meel. Vahepeal käisime me Heinari naise, Kaidiga Rauno asju sorteerimas, et mida Haapsalu kaasa võtta. Tuli päris palju nodi aga koju me selle tassisime. Õhtul sorteerisime veel mis pessu ja mis ära viskamisele kuulub n. nüüd vaatame telkarist "sõrmusteisand"at. PS: AITÄH kõigile, kes selle päeva ilusax tegid ja oma kohalviibimisega meile rõõmu valmistasid! Sõbrad on tõeline aare:))))))))))))))))))))

argipäev

Oleme siis jälle kodus - Rauno taastusravilt kodus puhkusel. Viimasel päeval hakkas Rauno huvitundma, et mis ikka juhtus ja mix Ta Selline on, nagu Ta hetkel lihtsalt on. Kannatlikult püüan Talle ikka ja jälle rääkida, mis juhtus n. näitan ka pilte, nii enne, kui ka Pärast õnnetust. Ilmselt ka tunded hakkavad taastuma, sest Raunol on Hedi igatsus aga Hedi on harvem hakkanud Raunot külastama. Kahju muidugi ja võimalik, et selline on ka loomulik lahkuminek noore inimese poolt, kuna tõesti on palju muudki huvitavamat siin elus, kui kedagi lihtsalt külastada. Raunole on seda väga raske selgex teha ..... - püüame Tema meelelolu ülal hoida ja tegevust leida, et vähem kurbi mõtteid mõtlex. Varsti teeme jälle visiidi taastusravisse, kuna meie noorel sõbrantsil Gerlil, kes Rauntsile inspireerivalt mõjub, on sünnipäev. Viimasel päeval utsitas Gerli Raunot, et oma ratastooli kätega edasi sõidutax. Rauno oli nii õnnelik, kui sellega hakkama sai, Ta on üldse oma edusammude üle väga õnnelik ja Ta teab, et kõik läheb kenasti ja Ta saab hakkama. Gerlist aga nii palju, et ta on ülioptimistlik Viljandi piiga, kes vettehüppega kaelatrauma sai, kuid tänu edukale operatsioonile on ta jälle varsti jalul ja taastub kenasti. Suurex eeskujux on Raunol ka Taivo, kes oma raskele haigusele vaatamata on energiline ja võtab igasugu tegemisi ette ja süstib energiat ka Rauntsile. Käisime alles eile Suurupis kambaga (Taivo, Rauno, Peeter, mina) suvitamas, "muumimamma" Mannu juures. Rein oli ka peale rasket kopsupõletiku lõpux juurde võtnud ja hea oli kohe vaadata. Gaiļi keeras meile rullbiskviidi maiustamisex, vahepalax pidevale söömisele. Laud oli lookas, millest terve küla võinux söönux saada. Õnnex Käis ka peale meie veel Külalisi. Taivo venna, Tannu naine Reesi koos õe ja lastega. Täna ei saanudki ma õue, sest elamine vajas tupsimist ja pesusid oli kogunenud, mis pesemist vajasid. Rauno käis vanaemaga hoopis jalutamas, kuna Hedi me lihtsalt kätte ei saanud, kuigi ta oli lubanud Raunole, et tuleb Tema juurde. Õhtul tuli Taivo meile külla ja siis me gurmeetasime, sest Taivole meeldib väga kokata ja meile kõigile meeldib süüa. Argipäevastele tegemistele ilus lõpp, exju? - mis elul viga :))))

imede-ime

Mul hakkas puhkus! Seda on nii hea siia kirjutada, sest arvan, et sellest saab ka siiski puhkus. Vahepeal on nii palju ilusat olnud. Rauno on väga tubli taastusravis olnud, ka logopeed kiidab. Rauno väga pingutab ja tahe on Tal suur, et kõik paremini lähex. Kui tekibki väsimus, siis kogub ta end kiirelt - uskumatu. Uskumatu tundus kõik ka dr.Siir'ile, kes meil läänemaa haiglas raviarstix oli. Nägime teda augustibluusil. Ta astus meie juurde ja naeratas n. ütles, et tema, kes on meditsiinis praktiseeriv arst, peab Rauno paranemist IME'x. Kindlasti see ka nii on. Jumal olgu tänatud! Pealegi käis Gaili kuskil-miski kaardipanija v. posija v. mina ka ei tea kelle juures, kes ka mainis, et tegu on imega. Rauno on rohkem telefonis hakanud lobisema. Nii armas oli kuulda, kui Ta Hedile ütles, et ARMASTAN SIND. Mulle aga ütles, et olen väga kallis - ma lausa õhkan õnnest, Tema edusammude üle....mmmm a' ja augustibluusil sai Rauno ka Tanel Padariga pilti teha, see oli Rauno jaox üx eriti lahe seik. Rääkisime Rauntsiga esinejatest ja küsisin, et kas Ta mäletab lauljaid ja kas Ta teab, kes on Tanel Padar. Selle peale tõstis Rauno pöidlad püsti ja läx nagu särtsu täis, mille peale ütlesin, et meil on võimalus ka Taneliga pilti teha. Rauno üllatus ja imestus oli suuuuuuur. See nädalavahetus on meil aga Tivoli ja sinna on Raunol plaan minna sõpradega, vähemalt sõbrad nii lubasid. Ise ma lähen vähipatsientide suvelaagrisse oma ühinguga. Ega ma väga ei tahagi minna, kuid väga vastu ka ei ole. Pealegi saan ma Taivoga sinna minna, mis on väga oluline.

Vahepeal oleme veidi septembri tähtsünduse asjugi asjatanud. Näitex saime me Petsiga omale kingad ja sõrmused on ka nüüd kenasti kraveeritult olemas. Põhimõtteliselt on vast kõik paigas, vaid alkohol tuleb veel osta. Heh...ja tädi Helga kinkis mulle sünnax Tallinki kruiisi piletid, mille me oma nii.nim. pulmareisix teeme, sest pikalt me ju minna ikka kuskile ei saa. Paaripäevane reis on hetkel täiesti asjakohane, küll hiljem saab veel koos rännata.

40

Täna kukkus mulle 40 ette, mis ei tekita üldse mingit erilist tunnet, et juubel või nii...Ilmselt ka sellepärast, et ma lihtsalt seda ei pea, kuna prioriteet nr1 on Rauno. Samas, kui septembris on niigi pidulikum üritus plaanis, siis millex hetkel laiutada - külalised ju tulevad enivei, kes tahavad õnnitleda. Alati olen itsitanud endamisi, et sünnipäev on nagu koertepulm, et mingi aeg ta lihtsalt hakkab ja kunagi lõppeb. Praegusexki olen juba 4 päeva õnnitlusi vastuvõtnud ja ilmselt samapalju veel tulemas. Rauno õnnitlus oli ikka ülekõige - tema õrn kalli ja "palju õnne sünnipäevax" toovad veel praegugi mõeldes õnnepisara silma. Hellel(Rauno ristiema) oli ka veidi aega tagasi sünna ja sellest tuli juttu ja ka Hellele ütles Ta palju õnne. Ma pole kunagi raatsinud orhideesid omale osta, olen neid pidanud ikka kallix, kuid nüüd võin neid aknalauale rivistada. Sünnipäevahommik hakkas nagu tavaliselt, et Rauno hüüab voodist näljasena. Sehkendasime siis kahekesi, kui tulid Rauntsi sõbrad, hiljem Merka ja Malle. Malle oli rahvariietes, kuna läx kuskile esinema. Merka haaras kohe fotika järele ja klõpsutas pilte õnnitlustseremooniast. Juba olidki Helle ja Raian meil n. isa ajas ka oma kargud taas koogitamisele. Taivo ja Liisa-Lota hüppasid ka läbi n. Airike(ristitütar). Raunole Airike väga meedib, sest tundub, et nad saavad teineteisest ka sõnadeta aru. Armsalt Raunts teda vaatas ja ütles korraga heldinult ÕDE, nii nunnu ju! Oooh ja kiitis ju ka Airikest...hakkasime õue minema aga on ju vaja ratastool alla tassida Raunoga. Airike tegi ettepaneku, et ta aitab aga mina vaatasin, et jummel, sa nii õbluke, et sa ei jaxa ja teed omale liiga. Airike aga haaras siis jalutsist n. vedas ühe trepivahe alla, mille peale Rauno manas laia naeratuse näole ja viskas mõlemad sõrmed püsti, et näe, sai ju hakkama. Kauged külalised jõudsid ka Tartust lõpux kohale. Merlin ja Kalle oma pisiperega, kuid meie koosviivimine jäi üürikesex, kuna sättisime end juba õue minema. Kolasime siis veitsa Valge Daami päevadel ja lõpux saime ka tagasi taastusravisse, kuhu väga minna ei tahtnud, sest üritus ju alles käis täie hooga. Eelmistel päevadel tegime veitsa VD laadal ka kaupa, kus Rauno sai omale kaelaketi ja vinge linasest mütsi. Järgmine nädalavahetus läheme juba järgmisele üritusele ja see oli ka üx meelitusi, et Rauno nõustux üldse rehabilitatsioonikeskusesse tagasi minema. Pesime end puhtax, sõime õhtust ja härra jäigi lõpux rahulikult telkarit vaatama, mina aga tulin tööle.

õnn on meie õuel

JUMALIK! Rauno hakkas rääkima 31 juuli - ja kuidas see juhtus?!

Raunol on omal suur soov suhelda ja teraapiates olles hakkas ta tähthaaval näitama mida ta soovib. Psühholoogi juurest tulles, soovis Ta apelsiini ja Asterixi koomixeid. Just oligi mul palgapäev ja kui läxin kaubamajja, et Talle midagi head osta, uurisin ka videodest, kas on äkki Asterixi multikaid - ja oligi! Viisin taas Raunole arvuti taastusravisse ja peale sööki hakkas Ta siis neid vaatama. Üx film kestab nati üle tunni ja selle aja jooxul läx Tal juba kõht tühjax n. kui ma tuppa läxin, siis hõõrus ta kõhtu ja ütles kuidagi ohates mam-mam. Küsisin, et kas tahad juba süüa, vastas ta "süüa" aga imevaixelt. Samas naaber kuulis seda ja ka tema kaasa, kes seal külas oli. Mõtlesin, et ei reageeri üle ja võtan seda rahulikult. Sõime ja mingi ajapärast läxin Õilmet(Rauno arst) otsima, et talle oma avastusest rääkida. Tundus, et arst nagu ei tahtnud uskuda algul, mis pole sugugi imelik, sest ma ka ju ei suutnud uskuda. Läxime palatisse ja Õilme palus Raunol "ja" öelda - ei midagi. "ei" - ei midagi, vaid sügas kõhtu, mille peale Õilme küsis, et kas tahad süüa? SÜÜA ütles Rauno, mille peale arst lausa võpatas nähtavalt ja tundis siirast heasmeelt ja kordas muudkui TUBLI. Seega on Rauno taasrääkimise esimene sõna "süüa". Olin nii õnnelik et jagasin seda rõõmusõnumit kõigiga, kes aga meelde tulid ja kõigil oli ka väga hea meel. Laupäeval tulime koju ja võtsime sõpru vastu. Rauno tegi nalja ja Ta ise on ka nii rahul oma tulemustega. Näitas Hedile, kuidas Ta võrgutada oskab, et pilgutab silma ja teeb samal ajal musi. See on paljudele tervetelegi üsna raske teha aga Tema oskab! Õnn on taas meie õuele astunud! Täna, kui vihma ei saja, siis läheme lohe lennutama mereäärde ja pärast läheme tagasi taastusravisse, kus korraldame ka pesupäeva. Järgmine nädal on taas suur töönädal, sest nüüd peab ju selle kallal tööle hakkama, et kõne selgemax lähex.

Lisan veel: täna nagu väike ajaloo tegemine veel - nimelt, Raunts lõpux ei soovinud enam näxi ega ka mahla(raputas pead), tavaliselt jääb ikka alati kõht tühjax;)

tõepärane - uskumatu

Uskumatu, kui hooxalt on Rauno edusamme teinud! Oleme nüüd taastusravis ja suutsime ka arste üllatada n. ajupsühholoog teatas optimistlikult, et ta ei näe midagi sellist, mix Rauno ei võix taastuda. Saime ju kaaluda ka kohe, kui end rehabilitatsioonihaiglas sisse regasime - kaalume nüüd 50 kg. Oleme samas toas ja samas voodis, kus esimest korda. Seekord on meil ka toanaaber, üx vahva härrasmees Pärnu kandist. Raunole omale tundub seekord juba põnevam taastusravil olemine, kuna teeb ise paljusid asju. Suhelda on tal ka nüüd ju teistega kergem, kuna noogutab ja raputab vastustex pead, mis teistele on arusaadavam. Nädalavahetusex tulime me koju, sest siin on ikka põnevam, saab kas-või kassidega mängida, mis teeb palju nalja. Pets sai omale uue nime "kommionu", kuna käib ületee poest maiustusi ostmas. Alati, kui Peeter poest kottidega tuleb, tahab Rauno süüa, sest ta teab et talle toodi nii kui nii midagi. Käisime täna ka koertenäitusel, mis oli uus ja huvitav kogemus. Tegime omale välitoitlustuses ühe mehise prae ja kulistasime jäätisekokteili. Homme on Raunol vist külalisi oodata, siis vaatame vormeli sõidu ära ja hakkame end taas rehabilitatsiooni keskusesse sättima. Guno on tööl ja aitab meile pesupäeva korraldada, muidu olex seda Peeter teha aidanud. Ja algabki uus nädal, mis on kindlasti taas edukas n. saame hiljem jälle oma saavutused siia kirja panna.

nii....OLEME REEL

nii....lubati kuuma nädalavahetust ja las aga olla, sest sellex ju suvi ongi. Pealegi järgmine nädal me läheme ju taas Raunoga taasturavisse, seega võtame nädalavahetuselt, mis võtta annab. Tahax väga teada, mis meie tiim seal rehabilitatsioonihaiglas ütleb, kui näeb meie edusamme paranemise suunas. Esitex on ju Rauno megalt kosunud, sööb ja joob nagu terve mees. Raunol on regatsioon täiega hea. Mängime vahest jalkat nii, et Tema istub tugitoolis ja mina Tema vastas tumba peal n. lööme üxteisele palli. Tundub, et see Talle ka väga meeldib, kindlasti parem variant, kui küünlaleeki ära puhuda. Mees on ka nii järjekindel, et tahab igapäev ise istuda voodiserval, kus Teda vaid nati toetame. Oleme Peetriga Rauntsi ka püsti tõstnud ja jumala ausõna, kui Raunol olex jalad korras, siis Ta lähex jooxu koheselt, sest Ta püüab astuda. Tegutseme ikka järjepidevalt ja püüame jääda iga päev ikka originaalsetex n. midagi uutki leida. Rauno on koduse režiimiga nii ära harjunud, et meil võib taastusravikeskuses väikesi raskusi tulla, kuna Ta on läinud alati kuskil 11 õhtul magama ja tõuseb poole 10-ne paiku hommikul alles aga seal tuleb ju 8 -st juba tõusta. Viimax leppis ka rohkem nõelapanija Eviga(muidu vaid Svenniga) ja Hedi vanaema mudimine n. võimlemine polnud viimax vastumeelt. Loodan ja usun ilusatesse muudatustesse ka taastusravil olles - ME OLEME REEL

Olen saanud ka omi asju vahepeal asjatada. Jaotatud on kõik staf, mille annetusekorras saime Vähiühingule, polex uskunudki....abivajajaid on veelgi. Loodan väga, et selliseid saadetisi on sõpradelt veel tulemas. Koduski olen saanud asjalik olla, kuna Merka pakkus, et võib Raunoga ise jalutamas käia. Küll üxkord on seda tehtud aga Ta läheb ka teinegikord heameelega ilmselt jalutama, siis saab hea skoori oma sammulugejasse.

Täna käisid meil külas Veiko ja Kuno. Veiko on ka ratastoolis peale autoavariid ja Kuno on taastusravis hooldaja, kes aitab Veixil trenni teha kodus ja abistab teda üldse. Lobasime maast ja ilmast ja nad lubasid oma visiiti korrata. Peale päevaseid teraapiaid sättisime end Ameerika autosid vaatama aga seekord olid kõik tara taha peitu pandud ja lossihoovi oli pääsme hind liiga soolane, et poolex tunnix minna, kuna Rauno ei pea ju kaua vastu. Ei mingeid soodustusi - tõepoolest see MASU on üle läinud TÄPE -x, nagu Veix täna rääkis. Korraldajate poolt üx väga jäme aps minu silmis igatahes ja ma olin väga nördinud. Kas tõesti on raske siis sügavapuudelistele vaba pääse võimaldada, keegi ei käsi ju saatjat tasuta sisse lasta, mis olex iseenesest normaalne. See sellex, me ei lase end sellest rohkem häirida, läheme vaid paraadile, sest seal näeme ju ka seda Ameerika vanarauda. Ahjaaa, Tiit käis nüüd ka veel õhtul oma "peenikese perega" meil külas, küll ikka pisikesed kasvavad kiiresti. Poja oli kenasti kopsakam ja väikesel preilil olid nii nunnud lokid. Homme vast suhtleme rohkem, sest uneaeg kippus niitma ja kaua me lobada ei saanud.

loome ise

eeh...kohe, kui 12-st saab 13, kõlistame tähtpäeva puhul Petsiga bokaale, sest see on kuupäev, mil me kokku elama hakkasime. Ta on mulle ikka väga kallis, ei oska elu teisiti isegi vist enam ettekujutadagi. Hetkel tundub, et kõik sujub, loome ise ja lubame Loojal aidata.

See nädalavahetus on olnud sisutihe ja teguderohke. Oleme ise käinud ringi kolamas ja ka kenasti külalisi võõrustanud. Enamus külalisi on ikka Rauno juurde. Hedi külastab ikka Raunot, kuis aga aeg võimaldab. Mulle suureks toex olnud Katrin, diakooniahaigla sotsiialtöötaja(ka onkos tegutsemas) käis meid üle patsutamas. Lahedad külalised, Sassu ja Liinu, sellised lõbusad piigad...tõid Rauntsile armsa isetehtud kaardikese ja koogi ja lilled. Rauno puhus neile mullitajast tänutähex ühe mulli. Papa Heinar käis kah oma sõbraga, tõi Raunole T -särke, mida kulub meil nagu "leiba", võttis veel paar raamitud piltigi ühes, mis Raunole kallid. Rauno suurim silmarõõm Kelly, oma emme Chrityga tegid Rauntsi nädalavahetuse kohe eriti eredax. Enamgi veel, Chrity sai Haapsalus kolades ka vanadelt sõpradelt sabast kinni ja see oli vägev üllatus - väga emotsionaalne. Lõbusalt huumorit veeretades, näitas Rauno lõpux sõpsidele keelt. Veider on see, et mõtlen just Rauno sõpradest ja külaskäimistest, et noored võix tihedamini Raunol külas käia ja kohe sajab neid nagu taevast...Väga tore nädalavahetus oli! Käisime ju ise ka maasikapeol, et rohkem rahva seas olla n. harjuda taas kõige sellega, mis muidu nii loomulik oli. Kõik loxub paika tagasi ja paremini veelgi - olen selles veendunud!

Mis me siis kõik vahepeal teinud oleme? Palju - ilusad ilmad on võimaldanud käia palju väljas ja oleme ka pikemaid sõite ettevõtnud. Ise käisin ka vahepeal teist õhkkonda kogemas, olime MTÜ juhtidega Vormsil. Ühel õhtul läxin ja järgmine lõuna olin kodus, kuid vaheldus siiski. Pealelõunat läxime Veltsale, kus vaatasime kuidas stuupa on valminud. Raunole tundus see seltskond seal meeldivat v. hakkab ta lihtsalt kauem vastupidama. Taivo ja Taneli sünnal pidas Ta ju ka päris kaua vastu, ka seal tundus huvitav. Sotsiaalne suhtlemine ja tegevuse otsimine on ikka nii olulised, paneb rohkem innistuma, et ise tegevax muutuda. Rauno püüdis isegi üxpäev kirjutada, mis oli nii armas. Endiselt ei meeldi Raunole aga massaaž ega nõelapanemine. Võimalik, et peabki kodusolekut suurex puhkusex ja kui 22 juulil taastusravile tagasi suundume, siis hakkab kenasti koostööle. Tahax loota. Isu on tal endiselt hea ja joob kah kenasti, kuid mitte vett. Rauno puhul kehtib hetkel see hüüdlause, et "vett ei joo ja jala ei käi":D Ma ise soovix, et Rauno sõbrad ei kardax sellist seisundit ja käix Raunoga rohkem suhtlemas või näitex väljas jalutamaski aga kuna tegu on noorte inimestega, siis on see andestatav. Ex on noortel ka palju tegemist suvel, sest elu tahab elamist, kuid vahel ikka võix sõbra jaox ka aega leida.

Täna on kuidagi nohune ilm ja päikest pole n. ilmselt me välja ei lähe...vaatame, millega me siis täna tegeleme. Homme tuleb Katrin oma kaasaga ilmselt meile külla ja toob Norrakate saadetise meie Vähiühingule, millex on rinnaproteesid ja mõndagi veel. Juba mõtlengi, et kas peaxin sellest kohalikus lehes teavitama, et jagame onkoloogiapatsientidele tasuta rinnaproteese v. jätan selle septembrisse, kui taas teabetoas saan aega rohkem tegutseda. Samas on praegu suvi ja mõnel naisel on ehk vaja end kohendada, siis olex see ju parim pakkumine - arutan veel. Teha on veel palju ja aeg dikteerib tegemisi. Vähiliidu korraldatud, patsientide koolitus - ja terviselaagrisse on vaja ettevalmistusi teha, et linnavalitsus meie ühingut toetax bussirendi tasumisel, siis vaja etteastet sealse stiiliõhtu jaox teha n. veel omigi dokumente ja toimetusi asjatada. Arvasin ju, et kui Rauno tuleb koju, siis jõuan kodus ka rohkem teha, kuna olen ju päevläbi siiski kodus aga jah ...exisin.

Kui siin nüüd lõpetan, siis proovin Raunoga taas puhumist harjutada. Kõigepealt küünlaleegiga ja siis mullitajaga, mille Pets eile tõi. Pudelisse puhumise jätame viimasex. Äkki isegi joonistame või kirjutame paberile midagi, kui me väga ära ei väsi.

suvi

Suvi on täiel rinnal võidutsemas ja seda just siis, kui meie kenasti kodus oleme n. üritame igast päevast osasaada. Ma ei kujutax ette, kui mul polex nii mõistva suhtumisega inimesed kõrval....uuh. Karm olex, kui peaxin oma tööst loobuma, et Raunoga kodus olla. Milline energia pidevalt kokates, et toit olex mitmekesisem ja Rauno kasitud, kui ema mind ei aitax. Vend kes on ka lubanud abix olla, on siiski omi tegemisi tähtsamax pidanud ja temast on vähe abi, sest ratastooli veame me ikka ise oma jõududega teiselt korruselt edasi-tagasi. 10 päeva on nüüd täiega puhatud, kui mitte arvestada Sven'ni, kes käib meid järjekindlat nõeltega suskamas. Milline supper töö ja pühendumus, see on ka asi, mida ei saa hinnata, sest see on hindamatu. Rauno on küll hakkanud näitama oma pahameelt nõelte suhtes, kuid alati räägin ma üle, kui oluline on see teraapia Tema jaox. Esmaspäevast lubas Hedi vanaema meile appi tulla, kes hakkab Raunot masseerima ja võimlemise osas püüan rääkida Ottiga, sest mu oma jõud napib Raunoga võimlemisel. Olen lasknud Tal nüüd teha voodis kõike, mida Ta suudab ja jälginud seni, kuni Ta ära väsib v. siis muutub omale ohtlikux. Täna Ta näitex lohistas ennast voodist maha, põlvili ja jauras mitu head minutit, püüdes voodisse tagasi saada aga seda veel loomulikult ei juhtunud, kuid pea see nii on. Naljalt Teda enam üxi ei jäta, sest iial ei tea, millal Ta üle voodi kavatseb tulla. Oleme mõned päevad ka kaugemal tuuritanud autoga. Pets sätib autos eesistme just nii, et ta ei pääsex lollusi tegema ja nii me siis rallyme. Üxpäev käisime suuri tuulikuid lähedalt vaatamas, tuulepargis. Käisime külas ponidel, kus oli pisike varss ja sugulaste pool Taeblas. Varsti võtame veel pikemadki tuurid ette, kuid homme seisab meil ees suur katsumus, kus püüame Raunot, Petsiga pesema saada. Peetere oskab julgustada ja kui ausalt öelda, siis ma olen Tema peale väga kindel. Võtame Rauntsile midagi sooja kaasa, et Ta hiljem külma ei saax ja teeme selle ürituse sotsmajas teox.

Pean miskit enesega veel ettevõtma, sest katus sõidab, kuna sain öösel fantoomvalusid tunda, milliseid ei mäleta peale haigust. Suisa magada ei saanud ja hommikul helistasin perearstinõuandlasse, et kas valuvaigistid võix aidata. Lasin igax juhux ka perearstil midagi äkilisemat sellex puhux väljakirjutada, kuigi fantoomikaid ravitaxe enamasti ikka antidepressantidega, mille ravi tuli mul pooleli jätta, kuna verd lippas ja see ei tahtnud enam kuidagi pidama jääda.

Hetkel on nii armas vaadata, kuidas Rauno magab küljepeal ja sellex ei ole vaja toestavaid patju, vaid Ta teeb seda ise. Kujutan ette, kui hea tunne Tal enesel kohe on. Tuleb kohe meelde, kuidas ma tahtsin kõhuli magada aga ei saanud ja kui üxkord see võimalus tuli...mmmmmm

kohanemine

Rauno on juba olnud 3 päeva kodus - kohaneme. Esimene öö oli muidu kena aga mina oma ülihoolitseva pööramise ja käänamisega ajasin lõpux une ära nelja paiku hommikul ja hommikusöögi sõime kl 5.05....saime kuivax ja peale seda nurrusime seitsmeni. Teine öö olin juba targem ja ei seganud noorhärra kuningliku und n. põõnasime otse hommiku seitsmeni välja - väga hea! Ema sai muidugi vatti. Ilmselt jäi Raunole segasex, kus mina olen ja see tegi Teda ärevax. Nüüd ongi poole päevani nurrunud ja hetkel passib f1 kvalifikatsioonisõite. Tahax loota, et me õhtuga ikka nii vässusex muutume, et öösel ikka magame, kuna söömise kellaajad on tiba paigast ära.

Käisime Petsiga laadal kolamas ja lisax kirssidele ja maasikatele ostsime "sõnamäng"-u, mida üritan õhtul Raunole laduda. Oleme omapäi ja mis meil muud ikka teha, kui katsetada igasugu asju ja tegemisi. Pudelisse puhumine ei taha veel kuidagi toimida ja see ajab Teda pisut närvi, üldse on Ta kärsitu ja tahab tulemusi kohe. Pean alati Teda maharaustama, sest Ta võib nii endast välja minna, et hakkab lausa nutma, kui midagi tehtud ei saa. Tegelikult saan Teda ju jälle kiita, sest nii kui koju jõudsime hakkas Ta häälekamalt end väljendama. Ma ei tea, kas põhjus on vedrumadratsi v. milles, kuid kodus Ta keerab ennast jõudsamalt ja kui ma sättisin voodi nii, et Ta näeb, kuidas ma akvaariumi puhastan, siis keeras Raunts end vabsee kõhuli. Esmaspäeval ootame külla füsioterapeuti Kreetet, kes tuleb vaatab meie ortoosisaapa üle ja paneb paika, et seda jalga panna. Esmaspäeval tuleb meil üldse palju külalisi vist, sest Sven lubas nõelu panea tulla ja kuna Airikesel(minu ristitütar)on lõpetamine, siis käin aktusel ära n. hiljem vast oleme tema vanematega meil. Pealegi on ju Jaanipäev tulemas ja Haapsalus on ju kõixugu üritusi välja kuulutatud, kuna on Haapsalu juubeliaasta 730 n. võimalusekorral tahame ka millestki ikka osa saada. Ilmad on seni ikka küll väga nutused olnud. Küll sajab, küll on tuuline...enivei on jahe. Ex see õue minek saab olema tiba keeruline aga küll me miskit aretame, et teiselt korruselt alla saada ja hiljem ka üles.

Ahjaa...söögitegemine on meil emaga ära jaotatud, et teeme peredele üsna erinevad menüüd, et ta saax ka Raunole süüa tuua, kuna 7x päevas midagi erinevat kokata ajax mu hauda:P Kassid on Rauno ratstooli vallutanud ja tunnevad end ülihästi. Käivad iga päev ikka Raunole musi tegemas ja tänamas, et Rauno nendega oma punast"ferryt" jagab;)

veidi ärevad...

...just, veidi ärevad, sest täna tuleb Rauno üle pika aja lõpux koju. On nüüd ju jutti haiglates oldud 8 kuud. Viimane kuu on muidugi supper edasiminekutega olnud, kasvõi juba see, et 33kg lisandus 7 kg ja Rauno on väga toimekax muutunud. Käisime ka taasavastamas juuxuriteenust salongis. Võimalik, et adminni sealne suhtumine tegi Rauno virilax aga juuxed saime lõigatud kenasti. Hiljem taastusravis toas olles avastasin, et hapu nägu võis ka sellest tulla, kuna istumine polnud tal just kõige kuivem ja puhtam aga kõik see käib lihtsalt meiega kaasas, kuigi püüame endast parima anda. Rauno tundub nii rahulik ja kindel kuidagi, ehk on ka see teadmine, et lõpux saab ju koju. Küll mitte päris oma koju aga minu juurde, kus ta on oma suuremosa ajast ju elanud. Kellykene käis ka kogunenud ärevust hajutamas nädalavahetusel oma emmega, sest ilmselgelt oli Raunol "tibu igatsus". Küll on ikka imeline tegelane see tütreke väike, issi jaox. Laulab issile unelaulu, kiidab issit n. julgustab tegudele.

Saab ikka suht tegus olema nüüd, kui Raunts koju saabub, sest kohe õhtul pean valimisliidu koosolekule minema. Neljapäev, tuleb Gadox, kus meil on saada ortoosid Rauno jalgadele ja õhtul on Hedikesel lõpetamine, kuhu tahax jõuda. Kui Rauno on väsinud ja meil ei õnnestu koos minna, siis viin vähemalt ise Rauno poolt õied, kuna see tüdruk on miljon korda kõike muudki väärt...väga-väga supper piiga!!!

Üx veidi nukram pool kah - nimelt, Rauno isa(minu ex) naisel avastati ajukasvaja ja see on jälle nii masendav, et taas noor inimene on ränga diagnoosiga. Ei tea, hakka või uskuma needustesse aga, mis muu see siis Hainaril on? Oktoobris mattis oma ema, novembris juhtus ränka õnnetus pojaga ja aasta algusest on naise tervis jukerdanud n. nüüd siis selline karm teadmine. Palusin taas tuge oma sõpradelt, Birgitiini Õdedelt, et palvetega toetada, sest ma teab, et see aitab. On ju väike Madis, kes vajab oma emmet, et suurex ja tublix kasvada. Heinar ise peab ka kindlasti kirikusse minema. Annax Jumal talle jõudu, et nendest ränkadest katsumustest üle saada.

Lõpetusex veidi päixelisem asi kah. Otsustasime Petsiga oma ühise tee ametlikux teha, sest kui kax inimest teineteist armastavad, hoolivad ja toetavad, siis mix ei võix nad seda ka ära märkida.

Tahax nii läbi Tema silmade...

Täna võeti Raunol ära ninasond ja loodame, et seda tagasi enam ei pandagi, sest Rauno sööb lusikast kenasti ja joob kõrrest. Mulle tundus, et see on kohe ta päeva ilusamax teinud, kuna kõneteraapias saadi kätte hääl, mis oli paljulubav. Ka füsioteraapias pallil olles tegi ta kõvemat häält n. isegi tegevusterapeut märkis ära, et Rauno tahab end häälekamalt väljendada. Suutsime ka paari inimest üllatada, kui palusin Raunol neile "tšau" teha. Rauno tõstab siis veidi oma paremat kätt ja sirutab sõrmi. Jõudu on tal ikka mehemoodi tulnud ja kui Ta vähegi saax liikuma, siis voodis ta ei püsix. Käisime üxpäev linnas "tibutuuril" ja uurisin, kas Rauno tunneb kohti, kus ta on käinud - Ja tunneb(Y) Tundus, et Ta nautis autosõitu, kuigi pikemat aega istudes, muutub olemine ebamugavax, kuna Raunol puudub kontidel ju polsterdus ja istumine kipub valulikux minema. Tahax nii läbi Tema silmade näha asju, tahax rohkem mõista, kuid küll see aeg ka tuleb, kus Ta suudab ennast selgemalt väljendada. Täna saime koju, Rauno voodile ka uue madratsi n. nüüd peax olema kõik valmis härra saabumisex. Ex see ole mulle paras väljakutse ja proovikivi, et kuidas kodustes tingimustes hakkama saada aga ma ei karda seda, sest Rauno on suppertubli ja alati kui peaxime abi vajama, siis abistav meeskond on kõnekaugusel. Musil on reedel viimane tööpäev, kuna ta koondataxe. Ka selle muutusega tekib teine rütm, kuid usun, et saame ka sellega hakkama. Pets on ka ikka paganama tubli mees, omal nii pingeline seis aga kenasti kahe jalaga maapeal ja mindki veel toetamas.

Täna veel arutlesin omas mõttes, et kuidas meie elu ikka juhitaxe.... Mulle anti võit vähi üle, minu ellu tuli armastus, nimega Peeter - ja kõik sellex, et suudaksin Raunol taastumisel toex olla. Kummaline aga ikkagi ILUS.

+& -

Täitsa nõutux võtab....kui ühe noore inimese elu päästetaxe, siis teine peab oma asju ühelepoole sättima hakkama - mõistus tõrgub. Taivole öeldi, et keemiaga pole mõtet jätkata, sest see kurnax Teda lõplikult. OK, me teadsime millega see lõppeda võib aga nüüd praegu, nii kiiresti! Pole ju veel aastatki diagnoosist! Taivo ei ole allaandja tüüp, tuhnib kirjanduses, müttab netis, otsib võimalusi. Öeldaxe, et vähk tuleb meid õpetama ja kui me teeme muutused elus, siis oleme võitnud. Taivo on teinud megamuutused, kas seda on vähe?...ma ei tea, ma olen nii löödud, et olex nagu ise kaotanud, kuigi mina ju oma vähi võitsin. Elan ju Talle samamoodi kaasa, nii nagu Tema Raunole. Taivo käib Rauno juures ja julgustab, pilab armsa huumoriga, eriti kaalu osas. Rauno on ju juurde võtma hakanud kenasti ja siis Taivo ütleb, et kuule Sa oled varsti samas kaalus nagu mina ja vaata, et äkki lähed paxuxki. Tegime taastusravis vaffaid pilte ja naudime igat päeva, püüdes hajutada pilvi peakohal. Palvetan igal hetkel, mil ohkama võtab...aga närvid on ikka täitsa läbi. Oleme juba pikalt Petsiga koos elanud aga ma pole suutnud stseene korraldada. Nüüd see siis juhtus. Lihtsalt purskusin, sest Petsi poeg ei suvatsenud ette helistada, et ta saabub koju ja sadas ootamatult elamisse, kui ma legodex võetuna diivanil lösutasin. See on puhtalt minu probleem - ma tean. Kuid mulle pole ka keegi kunagi uxest sisse sadanud, ilma etteteatamata, kui ehk postiljon. Postiljonile jääb ka ux avamata, sest ma ei jõua nii kiiresti end kokku panna, et uxe peale minna. See sellex....aga kõige jutuga tahtsin jõuda sinnani, et olen omadega jälle auku vajunud, kuna ei suuda end taltsutada. Püüan küll mitte mõelda kurbadele asjadele, mis hetkel elus saadab. Rõõmustan iga väikese edasiminekupärast Raunoga, kuid mingi uss on mind õõnestanud ja ma pean taas kiirelt mingi "rohu" leidma, mis mu hinge turgutax. Pets on ju asendamatu ja Ta mõistab mind n. teeb mu elu nii lihtsax, kui see on võimalik. Ta armastab mind ja mina Teda. Loodan, et saan sellest fucking mõõnast üle...

Varsti tuleb Kellykene issit vaatama ja teeb ka minu olemise helgemax.

pühapäev

Nelipühad ja lastekaitse eelne päev - megasoe ja tegus.

Kui juba hommik on ilus, siis mis võix seda rikkuda...vist mitte midagi, sest kohe on järgmine päev, kui ma seda kirjutan;) Rauno oli tubli, sest sõi taas kenasti ja enne, kui ma läxin Punase Ristiga üritusele, aitasin emal Rauno õue viia, kus nad pikalt jalutasid. Peale lõunat tegin Rauno veidi tusasex, sest ortoosid oli ju vaja taas panna aga need kohe üldse ei meeldi Härrale. Hiljem tuli Taivo meile külla ja me tegime megavahvaid pilte päikeseprillidega, kus nad Rauntsiga koos voodites lebosid ja pilgud päikeseprillide taha peitsid. Veidi lobatud ja pikutatud, sättisime taas Rauno välja minekux valmis n. Pets tuli meile järgi ja me jalutasime promenaadi. Tellisime menüüst porgandipüreesupi krevetidega ja kohupimakreemi kiividega, mille Rauno kenasti taas ära sõi. Ja mis me siis arvame, palju mees juurde võtab?! Teisel nädalal 3kg juures - no supper ju, sest nii see energia tulebki, mida taastumisex vajame. Õhtu lõpetasin meie Toomkirikus, koos Pirita Kloostri nunnadega, kes ka kontserdile tulid. Peale ilusat kontserdi kolasime veidi lossipargis ringi ja kohvitasime n. siis lefa-lefa ja kalli-kalli. Nad on nii armsad, et mul ei jätku sõnu, imetlen neid! Päeva lõpp oli veits töine arvuti taga, kus asjatasin veidi vähiühingu dokustaatidega ja nüüd tuttu, sest homme on jälle tegus päev.

mõnuzzzz....

Ma olen ikka nii meeldivalt üllatunud ja tõeliselt õnnelik, et Raunole taastusravi võimsalt mõjub. See on Talle küll meeletult raske ja mitte kõik ei ole meeldiv, kuid kõik see annab tulemusi. Ortoosid mis kätte seotaxe, teevad valu. Riputataxe jalgupidi raskustega, jälle valus. Tõmmataxe seisulauale pooleldi püsti, taas valus...aga läheme võimlemissaali ikka õhinaga, siis näeb ka teisi, kes käima tahavad hakata ja püüavad kõigest hingest end taastada. Söömine on iga päevaga parem ja parem. Täna püüdsime ka tassist juua. Kui nii edasi, siis varsti oleme sondist vabad. Täna jalutasime ja söötsime linde promenaadil n. käisime seal välikohvikus jäätist söömas. Rauno uuris väga hoolega menüüd, kuid kahjux ma olen ikka veel suht nõrk Tema soove lugema, kuna Ta kindla märguandega ennast siiski ei väljenda. Pets tegi täna A4 lehele JAH ja EI sõnad n. proovime, et kas siis saame ka konkreetsemaid vastuseid. Ma saan küll aru, et peaxin ise veidi puhkama, kuna Ta on parimates kätes, kuid mul on ju omal ka hasart sees ja tahax iga väikese sammu juures olla ja Teda aidata. Ilmselt, kui Rauno koju tuleb, siis ei saa ma ka enam nii rahulikult öösel magada, kuid küll meil siis oma režiim välja kujuneb. Tuleb, mis tuleb aga hetkel on mõnuzzzzz....

Rauno on juba tiba üle nädala olnud taastusravis ja tulemusi on lausa silmaga näha. Meie 33kg'le on lisandunud 2kg. Jõud on tulnud ja seda näitab Ta välja oma jalgade kõigutamisega ja puusa liigutamisega n. teda peab ratastoolis lausa rihmadega kinni panema. Söögiisu on Tal hea, sööb nagu vanamees;) Milline kergendus.....asjad liiguvad õiges suunas. Sellest sain ma kohe esimesel päeval aru, kui Haapsalu rehabilitatsioonikeskusesse jõudsime. Initsiatiiv haarati meeskonna poolt üle, koostati programm - Raunoga tegeletaxe!!!! Milline kergendus! Personal käis ja tutvustas end Raunole, rääkisid temaga. Oli tunda, et Rauno sattus lausa vaimustusse. Üle pikaaja ta magas taas päeval kohe mõnuga.

Kui ilm lubab, siis homme läheme pikemalt välja jalutama, sest pühapäeviti protsedure pole ja siis on meil seda aega nagu rohkem käes. Raunole meeldib väga ringi rallyda ja uudistada. Ta kindlasti tunneb palju tuttavliku ja mõistab paljudki, mida kinnitas ka kõneravi arst, kes Raunoga pikalt suhtles. Saime ka kinnituse, et Rauno tõesti adub kirjapilti ja mõistab, kui Temaga räägitaxe, kuid motoorika on tal väga aeglane. Tasa ja targu, küll kõik taastub. Mõtlen juba sellele, et kui me koju läheme, missugune meie elu saab kõigepealt olema. Pean ilmselt rentima spets voodi Raunole, et Tal mugavam olex ja ex mul omal ole ka kergem Temaga nii toimetada. Ruumi jääb meil küll vähex aga ehk esimese hooga saame hakkama. Hakkan küll selle pilguga vaatama, et saaxin üürida suurema korteri ja esimesele korrusele, siis saame omalkäel ka õues käia ja ei pea ootama, millal keegi meid õue aitax kolistada. Kindlasti hakkan ma uurima ka seda, millal olex Raunol õige aeg kõnniroboti peale minna. Ex näis.... hetkel kevad lokkab õites ja suvi veel ees, mis annab kohutavalt positiivse laengu.