Liigume Jõulukuusse

Hetkel on akna taga tormine.....

Alanud on andvendiaeg, kohe oleme jõulukuus. Elu veereb mõnusas tempos, kiiret pole kuskile, sest midagi pole puudu ega ka üle. Tahta võib alati rohkem aga jäägem reaalsuse piiridesse. Nii on ka Rauno taastumisega. Mul on endiselt tuhin teda eraldi elama saata aga ma näen, et see ei meeldi Raunole, kuna see tekitab temas ebamugavust ja õõnestab koheselt ka turvalisuse. Samas, kui Ta isa arvas, et peagi saab ta tööd kodulähedal, et Rauno jaox olemas olla, siis venitax ma asjaga äkki kevadeni? Appi, kui raske on otsustada...hetkel põen ma kõige rohkem ikka selle üle, et kas Ta ikka saab omas kodus majandamisega ja enese elatamisega hakkama. Ma ei saax ju olla ise rahulikult, kui tean, et on veidi tõsisemaid AGA-sid. Tujude ja mäluga on endiselt probleeme ja ma pole leidnud veel senini sellist võimalust, et Raunoga kuskile spetsiaisti juurde minna, kes põhjaliklt selle ajukese meil pildis üle vaatax, süüvix Rauno tervisesse ja selgitax, mida oodata ja mida mitte. Pelgalt Jumala peale ei tohi ju lootma jääda, sest Jumal on meid niigi palju aidanud. See doktor, kes Raunol Pärnus on, pole küll eilane ja ta on väga kirglik tohter oma patsientide tervise parandamises, kuid midagi nagu olex vajaka. Raske on suhelda inimesega, kes nagu ignoorix kõnesid ja maile. Pikalt ootasin tervisekirjeldusi, mille edastasin perearstile, kuna perearst tõepoolest ei ole Rauno tervisega kuidagi kursis, kui tal pole isegi kus kohast lugeda. Mõtlesin juba, et peax end taas kord Raunoga ravile kaasa sokutama, et näha, kas endiselt tehaxe samu asju v. mis muudetud on. Õnnex on Rauno ikka iga kuu läinud Pärnusse ravile ja asi seegi, arvestades eelnevaid aegu, mil Ta kõigest loobuda tahtis. Praegugi on ta taas Tervises. Kui helistasin, siis istus noorhärra baaris ja kui ma õieti nüüd aru sain, siis ei olnud Ta seal üxi. Olevat mingi Hiiumaa kutt, kes ka Tervises taastumas. Päeval uurisin Aliisilt, et kuidas neil läheb ja siis sain vastusex, et kõik on OK.

Vahepeal on meil rahulikult sujunud. Vahelduva eduga käime kultuuri nautimas, küll kontserdil, küll teatris. Nüüd, kui Haapsalu kultuurimaja on värskendatud, on seal kohe mõnus käia. Küll peab mainima, et tänase päevani on seal puudisi, puuetega inimeste tarvis. Ei viitasid, ei silte n. inva wc-sse ei saax ega oskax minnagi. Üritusi aga mõistetaxe seal endiselt korraldada:D Ise olen vahepeal end täiendanud ja alates septembrist olen omale 5 tunnistust saanud. Veel on tulemas 2 koolitust selles aastas. Seega rikkalik saak ja ehk ei libise need teadmised mööda külge alla. Petsil on uhkelt tööd olnud aga temal jagub ikka aega ja tähelepanu ka meie jaox. Kui ikka vähegi võimalust oleme ringi sõitnud ja ilma uurinud. Minu poolest võivad nüüd jõulud tulla küll, sest ka kõik uuringud mu oma tervise osas on tip-top. Globaalsete muredega ma end ei vaeva, püüax oma maailmas rahu hoida. Mis siis veel, mis olex kribamist väärt? Äkki see, et meil õnnestus suurepäraselt sotsiaalmajas Mella loeng? Loodetavasti te teate, kes on Mella? Mees, kes ei räägi ja joonistab n. maalib jalgadega. Programmeerib ja toimetab arvutitega. Tema eest räägib häälsüntesaator ja nii ta pidas ka loengut, kuidas ta on omale töö leidnud, mis moodi suhtleb, kuidas elus hakkama saab. Kui terve inimene suudab viriseda ja vinguda, olles laisk ja leida vabandusi, mix ta tööd ei saa, siis peax selline loeng olema neile inimestele lausa kohustuslik. Lapsed, kes olid seda loengut vaatama-kuulama tulnud, olid nii innustunud, et proovisid ka hiljem suu ja jalga joonistamist. Mingeid selliseid loenguid, koos töötubadega tahax veelgi korraldada.

Aasta lõpus on Raunol ehk tütreke külas, sest hetkel oleme asju nii ajanud – kirjateel. Chrity isegi andis teada, mis tüdrukul puudu ja mida osta. Seega pole seis enam kõige hullem, kus üldse mitte midagi teada polnud. Heinar isegi viis nad pealinna poodlema, et preilid saax oma tahtsi valikuid teha. Muidugi mõned ostud tegime ka ise ja saatsime pakiga Kuusallu. Nüüd dedsembri alguses ma püüan täpsustada veel, millal on need kuupäevad, millal nad täpselt laekuvad, et saaxime ka oma tegemistega arvestada. Plaanisime, et alates jõuludest kolix aasta lõpuni maale. Kui aga Rauno tulla ei taha, siis jääb Ta üxi Haapsalusse, kuna vanaema ja vanaisa jäävad ka linna n. Ta saab alati nendega ühineda, kui tahab. Nii ei pea ka kasside pärast muretsema, kuidas nendega saab olema. Ise olen ma jõululaupäeval tööl ja sellex plaansin ma turvakodus jõuluõhtu korraldamist. Ehk leidub häid inimesi, kes aitavad katta nende pidulikuma lauakese n. lastele olex vaja ka kingitusi kuuse alla. Vähiühinguga me ilmselt see aasta vist eraldi pidu ei teegi, vaid liitume Läänema Puuetega Inimeste Koja üritusega. Kingitused on mul neile juba olemas, tänu Margitile, kes disainis meile uued ühingu logoga T-särgid. Nüüd on need vaja vaid pakkida.Peale kauba veel kujundas Margit ka uued visiitkaardid. Mis aga omade jõulukotist saab, pole päris selge aga ideesid jagub. Jõuludeni on veel muidugi sutsu aega kah. Oih, Petsi töökoha jõulupidu on ju ka veel, kuhu minema peab, oi ja kindlasti on meil ka oma kolleegidega istumine tulemas...aga ega needki pidamata jää. Eee...ja ajakirjast TIIU taheti ju ka minuga intervjuu teha.....ma parem nüüd lõpetan, sest muidu jäängi siia mõtetult lobisema.

juba oktoober

Jälle on uus kuu juba n. Viimaseaja trend näitab, et ma pole enam suuremasi kribaja. Ok. Aja ma ju leiax aga mis ma siia ikka omi tegemisi kriban, sest blogima sai ju hakatud rohkem Rauno pärast. Mul juba on mõnda aega olnud tunne, et kas ma ikka kirjutangi Temast edasi, äkki lõpetaxki nüüd sellega kogu loo.

Raunol täitus 24 eluaasta ja pea saab õnnetusest 3 aastat. Tema paranemine on olnud meditsiiniline ime. Kuigi Ta ei ole ju veel päris terve, siis hetkel ei oma see mingit tähtsust, sest Ta paraneb veel. Paranemist tuleb eeskätt oodata Tema vaimust, et emotsionaalne pool lasex füüsisel paraneda. Teatavad mäluprobleemid teevad Rauno tujukax ja sealt tulevad ka käitumishäired n. Kogu kangus ja jonn makasab kätte sellega, et teraapiatel ja treeningutel on kasutegur 0. Rauno kõnnimuster tahab kindlasti parandamist ja seda võix teha veel kõnnirobotis. Logopeedi abi on ka hädavajalik.

Otsustasime Rauno isaga, et järgmise aasta algusest võix Poisi panna eraldi elama, mis tähendab, et Rauno kolib Kuusallu oma korterisse. Ehk annab see ka paranemisel mingi panuse, sest kodus on Ta oma turvalisusega harjunud ja arengut see ju ei nõua;) Oma tegude ja elamise eest vastutamine aga nõuab enamat ja ehk saab ka nii maailmapilt selgemax, mis puudutab veidi materjaalsemat poolt. Loomulikult hoiab papa ka siis silma peal Tema rahaasjadel, kuid Tal on kohustus ise majandada. On ju väärt plaan? Kuigi mu emasüda ei tahax veel Raunot eemale lasta, sest hirmud on minulgi, kuid elu paraku nõuab, et inimene karastux.

Vahepeal on Kellykene Raunol külas käinud. Laps ütles kolmandal päeval isegi Raunole, Tema nime asemel issi. Chrity ise aga suutis Rauno tuju väga tuxi taas keerta. Tulemusex oli pika ninaga jäänud TV tiim, Puutepunktist, kellele Rauno lubas intervjuu anda n. Taastusravi nädal, kus Rauno keeldus enamuses ravidest. Sinna ei saa midagi teha, et Raunole on Tema pisipere nii oluline. Temas tuttavad, ilusad tunded trambib aga Chrity mutta oma käitumisega n. Rauno on sellest pikka aega häiritud. Laps on juba 5.aastane ja saax vabalt ka ilma emata olla issiga, kuid siin lähevad meil lapseemaga vaated lahku. Inetu käitumine tuli ka õigel sünnipeval külla minnes,kus teatati, et lapsel on 2 päeva järjest palju külalisi olnud sünnipäeva pidades ja täna oleme loomaaias...no ei saa kohe räägitud ja peab veiderdama. Küll aga hoolitseme me selle eest, et varsti on Raunol võimalus oma lapsekest rohkem näha.

Raunts oma sünnipäeva pidada ei soovinudki ja lükkas isegi telefoni välja....ja võta sa nüüd kinni, mis oli selle põhjus. Tegime kodus tagasihoidliku laua, kus omad kogunesid ja saatsime päeva õhtasse. Vahepeal on ju mu empsulgi olnud juubel, mis ka tagasihoidlikult peetud sai. Tegemisi siia aega, mil ma midagi kirjutanud ei ole, on ikka paras ports. On saadud rännata, käidud üritustel, koolitustel, foorumitel – tegevusetuse üle ei kurda;) Mina olen tagasi oma endises konditsioonis, enne kui Raunoga see õnnetus juhtus. Tahax ju Raunot ka juba rohkem endisena näha aga ma pean omale aru andma, et lihtsalt need tulemused ei tule ja ma pean siiski leidma veel ka rohkelt aega Raunole. Muide viimasel ajal tundub mulle, et Peetri soovitused ja räägitud jutud lähevad Raunole rohkem korda, kui minu omad. Peeter on pealegi kannatlikum, kui mina asju selgitades. Kahju, et Peeter saab end meiega jagada vaid nädalavahtustel, kuid ma olen oma mehele siiski üüratult tänulik, mis ta on meie jaox teinud ja võimaldanud.

suve lõpp

Pikk paus on vahepeal olnud jälle ja selle aja sisse on päris palju tegemisi jäänud. Puhkus sai ju ka vahepeal otsa, mida ma aga üldse ei põdenud, sest ma olin tõesti saanud puhata ja rohkemgi veel. Samas mu puhkus ju nagu olex edasi kestnud, sest Rauno läx ju Pärnusse ja nüüd tähelepanu! Rauno oli Pärnus kokku kax nädalat. Ta küll tuli nädalavahetusex koju aga läx täiesti omal soovil sinna tagasi. Teise nädala lõpus oli ta küll väsinud, kuid tuli koju ikka värskema välimusega, sest oli oma kõhu ümbermöötu trenniga suisa kahandanud ;) Rauno oli hooxalt kigeris treeninud. Koht, kuhu teda pidi eelnevatel aegadel meelitama ja need pöörete arvud olid nadid. Nüüd aga ilma sõnagi lausumata läx ise masinasse ja küttis 5000 pööret korraga. On ju midagi muutunud? Kui see pole piisavalt veenev, siis sellest korrast, mil Ta nüüd Pärnus oli, pole mina ühtegi äratust Talle teinud ega ajagraafikut kontrollinud. Orjenteerub ajas nagu nixti! Kuigi mingi kala selle Pärnuga veel suti on, sest iga esimene päev, kui Ta end sisse seab, tekib Tal mingi vastikustunne ja Ta ei tahax nagu taastusravis olla... – ei tea mis seda tunnet Tal küll tekitab aga järgmisex hommikux polex nagu sellist veidrat tunnet olnudki. Ja see ongi põhiline. Logopediga oli palju nalja visatud ja üldiselt oli Rauno seal veedetud aja enamasti heatujuline. Tujutsemine on üldiselt harvemax muutunud ja Ta kontrollib ennast rohkem. Samas, kui on ikka pingelisemad päevad, siis on Ta väsinud aga ei lärma. Läheb lihtsalt varem magama vaixelt. Vaidlustes ägestumise eiramisex on Ta lahenduse leidnud, et läheb teise tuppa v.üldse välja. Ennemalt pidin seda mina tegema;) Rauno otsib enesele pidevalt ikka tegevust ja ei istu enam nii palju arvutis, kui varasemal ajal.

Üx näide, kuidas Rauno end kontrollida püüab: Läxime Rannarootsi keskusesse ja puhkasime pingil jalgu, kui meie juurde ilmus onkel, kes viis läbi küsitlust. Mees tutvustas ennast viisakalt ja küsis, et kas me oleme nõus mõnele küsimusele vastama. Jäin äraootavalt Raunole otsa vaatama, kui Ta ülima lahkusega seda teha lubas. Küsimustele vastates tuli ikka veidi mõelda ka ja see väsitas Raunot. Poole küstluse pealt oli tunda, kuidas Ta muutus kärsitux ja ei viitsinud enam vastata. Tõusis püsti ja lihtsalt jalutas minema. Selgitasin härrale,et noormes väsib kiiresti, millest ta kenasti aru sai. Meie tegime oma küsitluse lõpuni ja siis jalutas Rauno tagasi ja vabandas selle härra ees oma käitumise pärast. Ta tegi seda sellise gallantsusega, et mul jäi suu lahti. Andis härrale käe pihku ja ütls, et andke andex minu ebaviisakus aga ma vahel väsin kiiresti ja ei suuda ennast kontrollida.

Vahest on tunne, et kui kõik juba hakkab nagu looma, siis kuskilt peab ikka mingi lops tulema ja nagu tavaliselt mitu lopsu ikka korraga. Auto ju saime kenasti korda, kui paari päeva pärast andis otsad auto salongi radikas. Ma ei saanud algul arugi, et mix salong pidevalt udusex kipub ja kõrvalistme jalamatt on kahtlaselt märg. Egas midagi, kergitame taas rahakotti, kui asi vaid sellega piirdux. Minu arvuti andis ka veel otsad, millega ma olex ju pidanud arvestama aga no ei raatsinud. 6 aastat teeninud dell lihtsalt kooles, kuid õnnex andis sealt päästa kõik, mis vajalik. Dziiziz, seal oli mul üsna palju töö asju, mida ma polnud kuskile kopeerinud. Loodetavasti ma sellest nüüd ka midagi õppisin. Igatahes tuli soetada uus arvuti ja ka see ju maxab jälle. Hetkel on need rahaasjad kuidagi valulikud. Kuid ka see pole kõik. Hea oli, et ikka otsustasin oma onkoloogi juurde minna, mille käigus teen alati eelnevalt analüüse ja uuringuid. Seekord aga ma päris puhtalt ei lähe, sest kõhuõõnes on väike leid, ühe suurenenud lünfi näol. See ei pruugi midagi halba olla, see võib olla kõigest mingi põletikuga seoses, kuid meedikud võtavad siiski alati valvel hoiaku sellises situatsioonis ja korrax tekkis mul isegi paha tunne. Nüüd aga püüan ma end selliste mõtetega mitte vaevata, sest küll analüüsid ja uuringud varsti näitavad, millega tegu on. Ette pole lihtsalt vaja narveerida.

Ja ikkagi on kuidagi uskumatu ja imeline, et kõik on just nii nagu ta on – hästi! Suhtlen ju nii mõnegi perega,kellel pole nii hästi läinud ja on üsna ränki tagasilööke olnud. Küll aga on lootused suured, kui loen viimasel ajal edulugusid teaduses ja meditsiinis, mis panevad uskuma, et paranemine on võimalik. Annax vaid Jumal jõudu ja kannatlikust, et oodates imesid, ära ei väsix.

Muide metsas on hullult palju seeni praegu. Kui metsas paterdamine on mulle tegelikult suht raske, siis hetkel ma lähen sinna rõõmuga, kuna pole vaja palju ringi trampida. Pisikeselt trajektorilt saab korvi seeni täis ja pealegi on mul veel tutt uued kummarid:D Heh...ja seentest, mis tundmatud, said kuuseehted. Ehtisime metsas ühe kuuse, sest on ju jõulueelne aeg:P

Aega palju aga vähe...

Aega palju aga vähe;)
….just nii võib ühe suhtelise olukorra kirjeldus olla. Saab sellest siis kes ja kuidas aru. Minu puhkus hakkab vaixelt läbi saama, mida tundub, et on ikkagi vähe olnud aga kui palju on saanud vahepeal toimetada... Peale folkimist võtsime ette Peipsi veerel vookleva sibulatee;) Peatusime Kolkjal aga piki Peipsi äärt sai ikka käidud kõikjal. Pean siin mainima, et olin esimeste hulgas, kes sai jäädvustada siguri kuivatamise ahju, Rändur Rääbise juures. Maaleht jõudis ette. Samovari muuseum võttis aga suisa silme eest kirjux. Hull turismimagnet on see ridaküla, ma ütlex. Kohtasime seal hulga kõiksugu rahvusest külalisi. Eesti tundub ju nii pisike aga kui erinevad on külad, talud ja traditsioonid neis…ja kui palju ilusaid inimesi! Kolkjast ostsime suveniiri, mille järgi saab iga aasta sõita – sibulavanik. Tagasiteel aga ületasime Emajõe praamiga, kus praamipoiss andis vänta ja jälle exootika missugune.
Augustibluusil käisime me seekord Punase Ristiga. Ürituse korraldajad soovisid nii panustada Läänemaa laste, esmaabi koolitamisse. Hõikasid aegajalt maha, et meie telgi kõrval on annetuskast, kuhu võib annetada. Ühtlasi sai seal ka esmaabi pakkuda, mida õnnex ei läinud palju vaja aga abix oli ikka.
Peale rändamisi ja üritusi läxin taas maapakku, kus oma kalli perega sünnipäeva pidasin. Empsu oli oma pisikeste kätukestega nii palju askeldanud selle aja jooxul, mil meie ringi kolasime, et oh-oh-hooo…nagu väike aatomik maal müttamas:D
Üxhetk oligi maal olemise aeg jälle läbi ja panime oma killavooriga Haapsalu poole tagasi. Loomulikult tuli ka linnas väike pidu pidada, sest sõpsid ju sünnipäeva ei unusta lihtsalt;)Mina oma rännukotti väga ei lapanudki ümber, sest päev hiljem suunasin nina juba Jänedale, kus oli iga aastane Eesti Vähiliidu, patsientide suvelaager. Hakkan vist vaixelt inimestest väsima, sest tunnen, et mulle sellised suured üritused enam ei sobi. Oma väixe ühinguga toimetada on okidoki ja isegi mõnus aga mitte enamat. Võtsingi omale aja ja vedelesin enamasti spa’s. Metsamoori loengus muidugi käisin aga ülejäänutes mitte.Peale Jänedal oldud aega tuli aga tõeline logelemise üritus. Kolisime poolex nädalax Pirku juurde, kus võis tunda end omas muinasjutus. Privaatses hoovis on lubatud, kui mitte kohustuslik, kakerdada poole päevani nappides öörietes, poolest lõunast avada vahuvein, loojangul ujudes „Eva“-t teha ja öösel aias, lamamistoolides nautida, perseiidide langemist täiskuu kumas. JUMALIK
JA RAUNO on olnud KULLTÜKK. Üx mossitamine muidugi oli, kuna AirPortJam’ile minekux ei saanud Ta omale kaaslast aga maal rahus olles, läx see nukrus kuidagi kergemalt mööda. Tujutsemised on minimaalsed, ma vist tujutsen isegi rohkem;) Ka Tebonini hakkas Ta taas võtma. Ja arvake nüüd!!! Rauno läheb taas Pärnusse taastuma! Ta muide tassis juba kohvrigi keset elamist ja pakib seda vaixelt. Ennem Pärnusse minekut on Raunts veel ühele sünnipäevale kutsutud, mis Teda ka rõõmsax tegi, et Teda ikka pole ära unustatud ja seltskonnast välja arvatud.

maal

Peax vist ikka vahepeal midagi kirja panema, muidu on kõik segi nagu pudru ja kapsad. Hetkel olen ma ise Viljandis folkimas aga kiire tagasivaat….Ei ole meil Raunoga vahepeal päris lilleliselt laabunud aga muidu peab ütlema, et on olnud tubli ikka küll. Ta keeldus maal rohtu võtmast ja nii ongi:S
Maale kolisime kõik ühel päeval. Rauno ja Pets haarasid kassid, oma täis laetud autosse ja kimasid ees minema. Mina täitsin kaladel söötja ja püüdsin linna elamise jätta viisakax n. läxin vanemate poolt läbi ja laadisin nad siis oma auto peale. Sry. Mitte oma aga Gunnu munasse, sest minu autoga on endiselt nii nagu ta on(paranduses). Kohale jõudnud, jagasime omad pesapaigad, sättisime asjad käejärgi ja nii meie ilus elu maal hakkaski. Ilma kohustusteta, iga üx võib teha mida tahab aga millegipärast on töö ikka nakkav;) Ses mõttes töö, et kui keegi midagi teeb, siis nagu ei saa päris niisama vedeleda ja tahax ka ühineda. Kuna ema on meil alati roosiaiaga tegelenud, siis leiab teda enamasti sealt. Rauno pügas hekki ja riisus hoolega. Mina suutsin oma metalli värvidega kõik katlad ära värvida ja isegi aiakäru sai uue kuue:P Loomulikult kui me maal oleme, siis on meil ka seal külalisi n. neilegi sai tegevusteraapiat tehtud. Kui Kätu ja Art oma pisiperega käisid, siis nemad maalisid näitex tasse. Elviira, kellel oli see kihk suur, kuid rügas hoopis lillepeenarde ja põõsaste all rohida. Oma fotojahil sai ta aga piisavalt suure noosi, et oma puhkust kordaläinux märkida. Ma ise olen lausa molbertilegi ligi saanud;)
Kuna on olnud kuumad ilmad ja vihma saame meie maal alati väga vähe, siis kippus kaev vahepeal kuivax minema. See on kummaline, et kui kõikjal sajab, siis heal juhul saame meie mingi väixe pisara vaid, sest pilved lahknevad me peakohal ja sõidavad lihtsalt laiali. Ei tea mis anomaalia see küll selline on. Küll aga olime me kannatlikud ja meie palveid võeti kuulda n. me saime kaevu vett siiski. Nüüd oleme me ka kokkuhoidlikumad n. kogume räästast kah igax juhux vett.
Rauno on igati soovinud näidata oma abivalmidust aga kui Ta vanaisale hakkas tuge pakkuma, et papi voodist karkudele aidata, lendasid nad koos keset tuba ja ma olin päris ehmunud, et kas vanaisa ikka tervex jäi. Kummaline, et seda tunnet ma Rauno puhul ei tundnud, kuigi Rauno väänas oma jala korralikult välja aga kogus end siiski kiiresti. Raunts ei tuvasta enesele endiselt, et Ta peab ise ettevaatlik olema ja mitte tormama pea ees, turvalisust mitte silmas pidades. Seepärast ei jätnud me ka Talle muruniidukit, et Ta sellega niitma ei hakkax, kui keegi Teda selle tegemise juures ei jälgix. Ei saa ju panna vanaemale kohustust, et ole hea ja passi nüüd seda hulljulget, kui Ta muru niitmas on.
Kassid said nädalaga oma puud ja maad ära jagatud n. ei susise enam üxteise peale. Liisi aga hakkas puid mööda turnima. Olin päris üllatunud, kui vaatasin, mis moodi ta kribinal-krabinal sinna end hiivas. Ta on siiski juba 3 aastane ja pole kunagi kuskil turninud. Linnavurle noh, nagu Krissu, kes on juba 9 aastane , kuid puud pole teda kunagi huvitanud.
Meie hoovi esimene osa on juba väga ilus. Otsustasime, et toome tagant aiast, tiigi äärest ära kergkruusa ja paigutame selle ette haljastusse. Nii on seda haljastust kergem hoolitseda ja tagant aiast saab rahulikult traktoriga muru niita.
Kes oli meil kõige usinam kruusa ladustaja ja kõva abikäsi? Aah? – Raunts:D Ma ütlen Teile, poisist saab veel rohkem, kui asja! Kui ikka tahtmist on ja jõud üle käib, siis see tehaxe korralikult ära.
Muide maal on muudki teha, kui vaid oma maalapil kondamine;) Naabritega käime tihedalt läbi ja külaelust võtame ikka ka osa. Lõbus on, tore on, mõnus on ja peamine, jubbbbe rahulik on. Kui suudax seal elades enesele toitva töö hankida, siis vist kolix sinna“karuperse“:P Nostalgiat tekitab seal ka käiv autolafka, mis toob nädalas korra sulle väikese shopingu küla tee äärde:D
Enne, kui me Petsiga folgitama tulime, laadisime nende toidulao seal maal pilgeni, et nad millestki puudust tundma ei peax. Peeter võttis nüüd omale ka puhkuse ja mõnda aega jagame seda omakeskis n. ringi rännates Eestimaa pinnal. Äkki ida poole? Ex see näha ole….selline elu mulle meeldib!

puhkus

Rahu on saabunud – magame poole lõunani, RAUNO KA! Äkki on see rohtude mõju Rauntsil, sest muidu on Tema uni suht lühike, võrreldes minu unega. Mina muidugi puhkan ja kõik on üsna loogiline. Teen mida tahan, teen millal tahan, kui üldse tahan. No tahan ma tegelikult palju asju aga need tahtmised on tahmased:P Auto läx katki juba ammu aga ei mingit lootust veel siiani, sest raske on leida romukast varuosa, mida kataloogist nagu osta ei tahax, sest siis võix me juba uue auto soetada. Puhkus mul selle auto pekki lähebki, sest see remont nõuan tuhandeid:S Ei taha kohe mõeldagi ja seepärast olen rahul sellegagi, et järgmisest nädalast kolime maale mõnex ajax. Ema, isa, Rauno ja kassid kompsu ja lihtsalt lebotama. Ootan millal saan molberti püsti v. siis vaheldusex keraamikat sirgeldada v. siis näitex väljas lille aluseid nikerdada. On ju mul veel metallivärvi alles, millega näitex roostes katlaid kaunistada;)
Rauno on nüüd taas omas rütmis stabiilsemax muutunud ja ei tujutse enam nii, nagu ma seda eelmises postituses kirjeldasin. Vahepeal on Tal siin sõpru külas käinud ja see on Ta silmnähtavalt rõõmsamax teinud. Sander käis ja meelitas kohe päris mitu korda Rauntsi, siis ühines ka Indrek ja käidi väljas. Kõige suurem rõõm oli Randost, sest Rauno just hommikul mõtles Randost. Rääkisime hommikul ärgates Raunoga tulevikust ja Raunts unistas perest ja laste saamisest. Unistas, et tal võix peresse sündida näitex kax poissi ja siis panex neile nimex Rando ja Raivo…..olime siis oma kohvitamisega ühele poole saanud, kui sõber Rando uxele koputas:D Muidugi mindi siis ka koos kolama. Me oleme ise ka omakeskis ikka ringi siiberdanud ja kultuuri ammutanud. Mis sa muud ikka teed, kuigi kodus jahedas(palavaga) toas on parem istuda. Rauno valis siin üxpäev etenduse välja, „palun lahkuge lavalt“, peale mida läxime ja tegime omale Kuursaalis kauni õhtu.

Kuursaaliga tuleb mul kohe teine teema meelde, et Indrekuga käisime kaardistamas promenaadi, kuursaali ja kultuurimaja, ratastoolis olevate inimeste tarvis. Peab mainima, et ei suudeta tänapäeval veel ikka nii mõelda ja teha, et ligipääsetavus olex kõigi jaox. Kui uusi asju ehitataxe puudustega, siis mis me vanadest asjadest veel räägime….isegi viitasid pole, käsipuudest ja kaldteedest võid vaid unistada. Mingi aeg läheme ja kondame kõik söögikohad läbi, et siis info üles riputada, kuhu puudelised minna saavad. Kuursaal on muidugi tubli, sinna saab ratastool ja kui peaxki jänni jääma, siis inimesd on kõikjal ikka abivalmid olnud. Bussijaam oli muide üx eriti jube koht. No ei pääse seal ratastooliga õieti liikuma ja mis põhiline, tahax wc-sse saada aga ei saa n. inva.wc –d muidugi polnud kah.
„Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem“ – sai jälle kinnitust. Nüüd(aitab meid Alik) juba tehaxe pabereid, et Rauno oma tütart ikka regulaarsemalt näex ja saax tema elus osaleda. Siis saab ehk üx paha tuju allikatest lõpu. Sellega seoses sain veel teada, et vanavanematel on samasugused õigused oma lapselapse elus osaleda, vot! Meie põhimure oli aga siiski vaid Rauno ja Kellykese suhe. Viimane kord, kui lapsega kohtuti, kutsus tütreke issit Raunox, mitte isax ja see on nüüd küll emme pahatahtlik koolitus:S
Üx mainimist väärt asi veel, meie Krissu sai 9 aastasex. Ei, ei mingit sünnipäevapidu me ei korraldanud aga oluline on see küll. Pidu on meil niigi iga päev. Pole lihtsalt mõtet siia kõiki ritta seada, kuna sünnipäevasid, külaskäike ja laada olenguid jagub suvesse veel ja veel….
Kui muidugi auto olex korras, siis kindlasti sõidax korraliku kinno aga OLEX on paha poiss:P

nii nagu on...

Mis ma siis oma vaba ajaga teinud olen, kui Raunot pole kodus olnud? Logelenud, sõbrannadega koffikutes kolanud ja teatris käinud. Asjalood on nüüd sedasi, et kõik on ilusa suve süü:D Ja mul hakkab ju varsti puhkus ka...seega, kirjutajana olen ma kadunud;) Samas on palju millest kirjutada ja just asjade õigete nimedega. Alustama peax aga sellest, et Rauno oli vaevalt 3 päeva isa juures, kui juba kippus (Haapsalu)koju. Küll ei tehtavat seal süüa nii nagu härrale sobix ja küll oli igav ja muud hädad. Oma last nägi Rauno kokku selle pooleteise nädala jooxul mõned tunnid, sest Chrity väitis, et neil on teised plaanid pidevalt ja ei suvatsenud isegi Rauno kõnedele vastata. Selline käitumine aga valas õli tulle ja ma võtsin lõpux vaevax oma sugulasele asja selgitada, kes hakkab Rauno õiguste eest (lapse elus osalemisel) seisma ja Raunot esindama. Hea, kui on pädevaid inimesi ikka lähedaste seas. Peale jaanipäeva aga hakkas kohe eriti valu kojutulekuga.
Meie Jaanitamised olid planeerimata aga tule ma nägin siiski ära. Võidupäeval käisime korra maal ja siis läxime Lihulasse, kus oli paraad ja tuletoomine, koos sinna kuuluva kontserdiga. Lõkke süttimise ja pidu „Apelsiin“-i saatel me siiski ei näinud, sest oli tarvis koju sõita, kuna järgmise päeva 24h oli vaja olla tööl. Meie esinemine(Rõude jaanikul) kojateatriga jäi aga ära, sest kloun suutis enda veene eelmine päev korralikult vigastada ja sattus haiglasse. Pealegi oli meie lavastaja ka veel endiselt tsüklis ja ma polex sinna enivei läinud. Igaljuhul sain ma korralikult selle eest maal tööd tehtud, sest aed on suur, mis vajab silumist. Õhtul koju sõites, tegime peatuse Tuudil. Seal olid külapäevad ja raffast oli meeletult. Enne me sealt igatahes ei lahkunud, kui nägin jaanituld. Kuna Rõude jääb ka meile tee peale, siis oli uudishimu ka sealt läbi lipsata n. pidu kaeda, kus me esinema olexie pidanud. „Seelikukütid“ olid raffa tantsima pannud, mida sealgi oli päris palju. Maakohtades on ikka õiged jaanituled ja peod! Ei teagi kuidas see seal Kuusalu v. Kiius olla võis, et Raunole ei sobinud? Igatahes papa pani Rauntsi Tallinnas bussi peale ja noorhärra saabus koju. Mul omal hetkel autot pole, vist suvekuumus lõi volvole pähe aga ex see varsti selgub, milles viga – seega transportsi Gunnu meid kenasti koju. Rauno oli aga mossis ja pahur. Kohe hakkas mingi raha ja pangakaardi jutt jälle ja süüdistused kindlustuse suunas n. Ta lihtsalt käiab ja käiab meie jaox täiest mõistmatutel teemadel. Kõik on Talle võlgu ja kõik kiusavad. Ma kujutan ette, et just sellise jutu peale ütles keegi sõpradest ka Talle halvasti, mille peale Rauno jälle oma enesetapu juttu rääkima hakkas ja et kuna Ta iial tervex ei saa, siis olevat mõtetu mees ja viidagu Ta siis ära hullumajja. Teate, kui raske see kõik on? Kui mul vahepeal tundus, et oleme juba joonel ja meil on parem, siis see paar-kolm nädalat, mil Ta oli eemal, olex nagu kõik nullinud, kui mitte miinuseid lausa toonud:S See on mind nii nörritanud, et mu emotsionaalne tase on kohe nii madal ja minust pole enam varsti toe pakkujat Raunole. Õnnex on Peeter (minu Ingel) alati tasemel ja võtab siis kandva rolli. Temaga lepib Rauno hetkel ka kõige paremini, kui vanaema välja arvata, sest mu ema on Rauno jaox ikka A ja O. Peetri ja ema abiga sai poiss maale meelitautud, sest meil kibeles seal töö aga Raunot oma mustade mõtetega üxi ka nagu jätta ei taha. Rauno nautis maal olemist, vist eneselegi üllatusena. Vedasime madratsid keset õue, kus Ta sai paljalt päevitada. Sättis omale külma kasti jookidega lähedusse ja pleesitas. Sellel aastal ei haki ka internet enam maal ja rahulik õhkkond mõjus nii hästi, et Rauno küsis, et kas me ikka siia pikemalt ka tuleme. Sai nüüd otsustatud, et enamuse puhkusest üritame veeta maal. Maal oli meil väike üllatus ka, kui me roosiaeda kõpitsesime ja kibuvitsa hävitasime. Hakkasime põõsasroosi lõikama ja puhastama, kui korraga avastasin selles linnupesa. Nad olid alles vaevu päevased ilmselt, sest neil polnud õiget sulestiku moodustunud, paljad nagu rotipojad:P Jätsime tööd seal aiapooles kus see ja teine n. isegi ei koristanud seal poolel, sest kartsime, et äkki emme ei julge poegade juurde tulla ja nad hukkuvad. Järgmisel päeval läxin vaikselt piiluma, kuidas olukord on – rahu saabus, kui nägin, et pojad olid juba udusulised ja täitsa hinges.
Lootsin maalt naasedes, et Rauno on kuidagi stabiilsem ehk aga EI. Nimelt käisin ma päeval poes ja ostsin omale bacardi(kollase ploomi) dringi ja kui ma selle avasin hakkas Rauno hädaldama, et mix ma Tema jooki joon?! Ta väitis, et oli selle ostnud enne, kui Ta kodust lahkus ja mina ju tegelikult pole poes käinudki, seega on see Tema jook. Püüdsin ma seletada, mis ma püüdsin aga asi päädis sellega, et Raunts läx päris „korillax“ kätte ja tuli käsitsi mulle selgex tegema. Õnnex käib mu jõud Ta’st lihtsalt üle, kuna Tal pole korraliku tasakaalu,siis iga rünnak maandus Ta turvaliselt diivanisse. See võib isegi naljakas tunduda aga SEE POLE NORMAALNE! Ma kohe ei tea mida edasi tegema peab. Mõistus on mul otsas. Kohe on tulemas teine sats neid Teboniini tablette saxast ja kui peale nende tarvitamist tulemust ei näe, siis peab taas midagi muud katsetama, kuna noorhärra ei tee sellex ise midagi, et paraneda. Ta keeldub endiselt kirjutamast, mis olex motoorikale hea treening ja ka ses’mõttes, et asjad mis meeles ei püsix saax üles märgitud. Olen püüdnud selgitada, et nii jääx pooled arusaamatused ära ja närvid olex kohe poole rohkem ka korras. Vaatasin juba vanade indiaani sõdalaste jõujuurikat, macat, mis on hormoonile hea. Peab veel suti uurima, ehk on ka sellest abi. Omal meil aias kasvab ühexavägine. Sellega peax ka proovima, kahjux ei tule see kindlalt. Muide, siin jagelemiste vahel tuli idee, et peax laskma Raunol omaette elamist proovida. Põgusalt rääkisingi sellest ka Heinariga….näis, mis plaan sellest kujuneb. Hetkel on igatahes hea öelda, et kui tahad sõdida, siis see valik sul on, minna oma koju, kus saad oma elu elada;) Seepeale käratas Rauno, et ma ei kavatsegi kuskile minna:P Igatahes hommikux oli taas kõik unustatud ja Rauno tegi mulle hommikul putru ja käis turul maasikate järgi. Kas ei tee nõutux, kui inimene on ühel hetkel täiesti võimatu ja järgmine kord on parim, keda sa tead? Annax keegi nüüd konkreetset abi sellex aga tundub, et meditsiin vajab veel korraliku arengut, et ajust sotti saada. Ma siiski olen jonnakas ja usun, et me saame ka sellistest jamadest üle ja Rauno paraneb.
Lähiaja plaanidesse jääb meil Virtsu merepäevadele minek, mis on meile maal väga lähedal ja seega leiab meid sealt. Haapsalus on n.v. niigi vaid mõttetud ameerika romud, mis iga aasta oma edevuselaata peavad, seega ei kaota me kultuuris midagi, kui maal rõõmsalt aega veedame;)

sry. pikk paus...

Vabandust, et olen pikema vahe sisse jätnud aga kui Raunot pole kodus ja ma Tema muutusi otseselt ei näe, siis on üsna raske kirjutada. Samas on see aeg kuidagi nii kiirelt läinud ja ma võin öelda, et ma olen ka julmalt võtnud omale puhkamise aega – ma olen lausa laiselnud:D Esimene päev ma muide ei liigutanud lillegi, sõna otseses mõttes. Teine selline päev oli peale Vähiühingu suvepäeva, kus me „KAEVU“ ja sõpradega omale ilusa päeva tegime ja TaevaIsa tegi meile ilusa ilmaga kingituse. Kõik oma loengud ja tegemised pidasime keset õue. Reflexoloog läx küll hiljem teraapiat tuppa tegema, sest seal oli privaatne ja vaikne. Lõõgastav jooga lõdvestas nii, et võis lausa tukkuma jääda. Õhtul hiljem mõõtsime rasvad üle n. siis võis juba ka tervislikumast toitumisest rääkida, kuna suurem grillamine oli seljataga. Et aga väga süümekaid ei tunnex, siis mindi veel hiljem ujuma n. sauna. Kuna pidasime ka meie ühingu sünnipäeva, siis oli tore inimestele jaotada ka kingitusi, mille me saime läbi toidupanga ja EU abi. Igasse perre on ju abi teretulnud. Järgmine suurem üritus tuleb augustis aga selle korraldamisega ei panusta mina midagi, viin vaid ühingu liikmed Jänedale, sest seal saab see vähipatsientide suvelaager olema.
Kui Rauno Pärnus oli, siis suhtlesime telefoni teel. Harjumatult harva ja vaid siis kui oli vaja. Näitex: tuletasin Talle meelde, Tema seebika aja;) ja hommikuti tegin äratuse. Kui püüdsin õhtul teada saada, et kuidas päev ja kas ma peaxin samal ajal ka järgmine hommik helistama, siis Ta teatas, et on väsinud ja ei viisti lobiseda(saan ka aru, sest rääkimine nõuab suurt pingutust) n. kas ma pean iga õhtu helistama, sest iga hommik on äratuse aeg ju sama:D Uus ja väga positiivne suhtumine on Tal veel tulnud. Kui Rauno ikka ei mäleta täpselt asju, kohti v. mis iganes, siis nüüd Ta seda ka ütleb, et EI MÄLETA. Ennem oli nagu valehäbi ja Ta ei tahtnud seda tunnistada n. riskis enese tõestamisega ja läx endast välja. Aliis muidugi tõlgendas seda valesti ja teatas, et tal on tunne, et Rauno mälu on kehvemax jäänud. Dr.Koltsiga rääkides tuli välja, et ka tema on palju järeleandmisi teinud ja püüab pingete vältimisex Raunot mitte sundida, vaid laseb Raunol omatahtsi minna. Ei rõhu kellaaegadele ega sunni Teda midagi tegema, kui Ta seda ei taha. Jään nüüd ootama seisundi kirjeldust tohtrilt, et see edastada perearstile, sest 8 kuine vahe, kus Rauno keeldus arstidest ja taastusravist, vajab järeleaitamist;)
Reedel, kui Heinar oli juba Rauno järgi sõitmas, helistas tema naine Kaidi mulle. Kuna me tavaliselt temaga ei suhtle, siis ei ole mul tema telefoninumbrit n. võõrastele vastan ma veid ametlikumalt. Ega ma kohe ei taibanud ka kes helistas ja ta tutvustas ennast n. küsis väga resoluutselt, et ka asjad käivadki nüüd nii, et temaga ei arutata. Mina ja minu suured silmad!?!? Millest jutt, tahtsin teada…Kaidi: No Heinar ju läx Raunole järgi ja lubas ta meile tuua, et kas nii käivadki asjad, et päeva pealt nii otsustataxe ja nii tehaxegi?! Kogusin end veidi ja küsisin uuesti, et äkki seletax lahti, milles ikka probleem, sest minu teada oli Rauno isaga juba ammu räägitud, et Rauno läheb peale taastusravi isa juurde ja on seal ka Jaanipäeval. Kaidi aga väitis, et tema pole sellest midagi kuulnud ja nii need asjad ei käi!(karjudes) Püüdsin siis selgitada, et mina suhtlen oma lapse isaga ja ei pea vajalikux küsida, et kas peaxin sellest eraldi veel tema uue naisega rääkima:D Mille peale Kaidi röökis, et Rauno siia ei tule, see on tema maja ja tema tahab rahu saada. Olin täiega šhokis. Peale Kaidi kõne ma võtsin ühenduse Heinariga ja ütlesin, et toogu Rauno ikka koju, sest tema naine ei tea asjast midagi ja oli üsna agresiivne teiselpool toru. Heinar aga püüdis mind rahustada, et naine ajab tal lolli juttu ja et nad on sellest rääkinud n. et ma ei peax muretsema. Julgesin arvata, et äkki on ta naise ajukasvaja kuidagi mõjunud, või millest selline ärritunud olek? Heinar ei arvanud sellest midagi ja ütles vaid, et ma ei peax sellepärast muretsema ja ma nüüd puhaku. Raske südamega ma jätsin selle asja nii nagu on, kuid olen ikka vahepeal ühendunud ja küsinud, kuidas kõik on ja kas probleeme pole – siiani õnnex mingeid jamasid pole. Annax Jumal, et Kaidi ajuga midagi pahasti ikka ei ole n. närviline olek on tingitud vaid sellest, et tal tehti väike rinna op. ühe tükikese pärast, kuna ta kuulub riskigruppi. Tükike ise oli õnnex üx sõlmeke, millest midagi paha ei avastatud.
Veel hetkel ei ole meil Petsiga midagi konkreetset plaanitud Jaanipäeva osas, kuid üx väljasõit Rõudesse on küll, kus tuleb „Kojateatril“ esineda Jaanipäevax. Sellega mul tuleb meelde, et Viljandis käigust pole ma ka veel kirjutanud. Lühidalt siis, et saime jälle parima tiitli n. hullult palju meelitusi ja kiitusi. Samas on see juba nagu traditsioon, ega paku suuremat pinget festivalil osalemisex. Olexin nõus lihtsalt sellel üritusel esinemisest, mitte mõõdu võtmisest, sest see pole ju enam väga aus ja meeldiv ka mitte, teiste suhtes. Nooh, ja millalgi juulis on Virtsus „Merepäevad“ sinna peab ka minema esinema, seega ei jää see klounaad veel mitte nurka seisma:P
Hetkel on kuidagi nii tühi ja vaikne. Ainuke ärevuselamp on aasta-aruanne, mis tuleb esitada. Hea, et on raamatupidaja ja ma ei pea nende arvudega maid jagama oma „puupeaga“:P

suve tulemine

Nii nagu lubasin, et suvi tuleb paari järgmise lennuga meile Hispaaniast järele, nii sai see ka olema;) Ilmad on mõnusalt suvised. Akendel on ribikardinad ees ja ventikas huugab. Käisime Raunoga isegi rannas, kuid Ta tüdines kiirelt. Ostsime ennem veel omale termokasti, et joogid jahedad püsix n. aitax meil kuumust leevendada, kuid ikkagi tunni pärast muutus Raunts rahutux ja naasesime koju. Blenderile saime ka just õigel ajal varuosa n. nüüd vuristame pidevalt jäätisekokteili teha. Teeme vist lausa selle nädala tagasi, mil Rauno oma nõutud jäätisekokteili Hispaanias ei saanud.
Rauno on peale reisi olnud vägagi heas konditsioonis, kuidagi rahulikum ja asjalikum. Ühex muutusex võib lugeda, et Ta hakkas värsket rohelist salatit sööma, kuid kõige suurem pööre on see, mida ma väga ootasin! Rauno soovib minna taas taastusravisse ja suisa Pärnusse, kuhu Ta iialgi enam minna ei lubanud. Palus veel, et räägixin, et Ta saax peale Dr. Koltsi ravide ka spa’s pakutavaid teraapiaid. Loomulikult ma helistasin sellise avalduse peale kohe Ivole ja me saime ka aja 13. juunix. Rauno muidugi suutis paanika tekitada juba pühapäeval, et me peame hakkama nüüd Pärnusse kohe minema, sest Tema oli oma peas juba selle nii ettevalmistanud. Ravimite võtmine on ka taas regulaarsex läinud, sest vahepeal läx päris käest ära selle reisiga ja õiget rütmi nagu ei tulnud kohe sisse. Peale Pärnut soovib Rauno aga isa juurde minna, Kuusallu. Saatsime juba Kellyle kokku pakitud kotid ette, et ei olex liigselt tassimist. Saime Heinariga laupäeval Tallinnas kokku, kui käisime Solarises piraadifilmi vaatamas. Viisime Heilile (kes sai äsja err’i kolleegi auhinna)ka temalt laenatud tom-tommi tagasi, väikese suveniiriga, sest see gps aitas Andalucias meid ikka kõvasti.
Nädala sees meil midagi erilist plaanis ei ole, ajame oma väikeste inimeste asju, teeme tööd ja naudime suve. Nädala vahetusel tuleb põrutada Viljandisse, kus on festival puuetega inimestele ja iga maakond tuleb oma etteastetega lavele, olgu sellex siis tants, laul v. teatritükk. Pean aga laupäeval kohe tagasi koju tulema, et siis Rauno staff kokku pakkida Pärnu reisix. Kas tõesti tuleb minul nüüd aeg ka enesele? Tegelikult ma ise soovix, et Rauno lähex isa juurde ka siis, kui mul on ametlik puhkus. Vot siis olex see nagu päris puhkus aga sinna veel aega on. Ei tea millal küll maale jõuab?

linnulennult reisist

Oleme rõõmsalt tagasi ja reisi võib väikeste vimkadega siiski kordaläinux pidada, pealegi kõik seal oli väga-väga ilus! Püüan nüüd kronoloogiliselt siiagi midagi jäädvustada.
Raunol oli esimest korda lennujaamas põnev ja nagu erutuste puhul ikka, lippas Ta pidevalt kemmergu vahet. Sama lennuga lendasid ka Puutepunkti tiimist tuttavad inimesed n. Rauno tundis nad kenasti ära. Rauno lend möödus akna alusel kohal, mis oli Tema jaox eriti põnev. Kui pika lennu ajal võis vaadata lausa 2 filmi läbi, siis Teda see ei huvitanud. Malagas saime sujuvalt auto renditud n. meie reis Andalucia pinnal võis alata. Esimesel õhtul olime me hotellis, kus avanes võrratu vaade ja Rauno oli kui lummatud, nagu ma ise parem olex olnud. Järgmine päev, enne Heleni ja Toomase juurde jõudmist, kolasime mägedes, tegime einepeatusi ja nautisime uut n. huvitavat. Jõudsime õhtux end korterisse sisse möllida n. läxime linnapeale laiama;) Rauno üllatusex ei pakutudki sealsetes kohvikutes jäätisekokteili ja see tegi tusasex, et kuidas see küll võimalik on. Muide Rauno järjepidevalt küsis igas kohas, kuni reisi lõpuni jäätisekokteili, millest Ta loomulikult ilma jäi. Hispaanlased ei teagi mis see on – pööritavad vaid silmi. Vahepeal pean ütlema, et kasux tuleb tõesti ka see, kui mõistad Hispaania keelt, kuna enamus neist Inglise keelt ikkagi ei räägi.
Hommikuti alustasime me traditsiooniliselt pudrutades. Seda oli meie avaral verandal mõnus teha, jälgides kohalike liikumisi ja toimetamisi. Hoovi poolel jäi suur väljak, kus majaelanikud oma kommuunielu elasid ja hoovipeal oli ka kohalik kohvik, mille melu meile otse kätte paistis. Ühe päevaga tegime enestele, meie ajutise kodulinna, El Puerto de Santa Maria selgemax. Kolasime vanalinnas, kui ka sadamas. Vaatasime, kus asuvad poed, mida külastada ja ühtlasi täitsime ka oma külmiku nädalase söögiga. Ühel päeval läxime Heleni soovitusel Cadiz’i turule, mis oli tõeline elamus. Ostsime sealt grillix omale meelepärast ja exootilist. Loomulikult oli vaja ju mureeni söömisex ka ohtralt veini, mis andis järgmine päevgi tunda;) Samas oli kõik kõige parimas korras, sest päev kujunes rahulikux kulgemisex Jerez’i loomaaias. Ilus ja puhas loomaaed. Rauno sai seal elevanti katsuda, kaelkirjakuga mõõtu võtta n. ahvide üle irvitada. Minu enese jaox oli elamu see, et krokodillid olid vabas looduses(küll taraga piiratud) ja üx kilpkonn harrastas prii küüti ühe kroku seljas:D Jõehobud olid ka nummid. Paabulinnud tegid aga muinasjutulise etenduse oma kurameerimistantsuga, mida sai ka piirideta vaadata, meetri kauguselt. Lähemale ei julgenud väga minna. Neil küll olid nagu mingid aiad aga no suur lind, mis neile need aiad loevad:P Loomaaia teemat ära kasutades, pean ütlema, et Hispaanlased tundusid mulle väga loomalembelised, kuna igal kolmandal tundus olevat koer. Tegelikult ka, nende lahkus ja lembus paistis silma veel hullu lastearmastusega, kus kellegi laps oli korraga nagu kõigi laps. Lapsed olid neil kaasas kõikjal, ka õhtu hilja. Lastele ei keelata vist seal maal midagi ja nendega pidevalt tegeletaxe. Õrna tähelepanu saavad ka invaliidid, kelledel lihtsalt ei lasta end halvasti tunda. Linnapildis nägime vaid ühte „rullnokka“ kes oli invaparkimise alasse parkinud. Enamasti olid kõik kohad ligipääsetavad ja kui ka ei olnud, siis polnud see mingi probleem, sest abivägi suvalistest, naeratavatest inimestest, olid nõus kätel kandma. Raunot ikka patsutati siin-seal tunnustavalt ja kiideti, kui tubli Ta on. Linnapildis jäi veel silma, et ka kõik inva abivahendid olid viimase peal, mitte nagu meil Eestis. A’ läheme nüüd reisuga edasi…..ühel päeval võtsime ette sõidu Tarifale, kus me läxime vaalavaatlust merele tegema. Juba ainuüxi sellepärast tasus nii kauge reis end ära, sest nägime nii vaalasid, kui delfiine. Käisime ära ka Gibraltaril, mis tundus kuidagi üleasustatud, kuid fantastiliselt ilus paik. Piiri ületataxe sel maal lennukite sõidurajal, st. et lennujaamas:D Kui Gibraltarile sai veel väixe vaevaga, siis tagasitee võttis ikka rohkem aega, sest liiklus oli meeletu, kuna enamus Hispaania poolel olevatest inimestest, käivad seal odavamate hindade pärast, enestele träni toomas. Eelviimase päeva, enne Malagasse sõitu, tegime omale shopingupäeva. Kolasime kauplustes, et ka oma tränivajadusi rahuldada;) Harakana pean kädistama, et ehete hinnad on seal olematud ja kui ilusad veel nende kulinad on. Igaüx meist sai omale ikka midagi ja mõnele sai veel suveniiregi hangitud. Rändasime mööda rannajoont ja võtsime läbi kõik kuurortid – ilus, väga ilus on seal!
Rauno tervise ja vastupidavuse kohta võib kokkuvõttes hindex panna 4, sest ikka tuli ette vaidlemisi, pirisemisi, erisoove. Kindlasti oli meie otsus reisile minna just nii, õige. Vahepeal hakkas Rauno lausa ajama, et me oleme Hispaanias enne käinud ja mis me valetame, et see on esimene kord. Viimane päev oli Ta aga eriti tujukas ja ma nüüd mõtlen, et kas see reis sai siiski Tema jaox liiga pikk ja väsitav v. oli see pahatuju sinistest varvastest. Nimelt: nagu ikka ei kuulanud noorhärra, mida ema ütles ja Ta ei pannud omale jalatseid jalga, kui hotelli basseinist tuli. Tahtsime edasi minna rannale, kuid sellex tuli jalgvärava ees olev trepp ületada. Loomulikult oli see märgade jalgade all libe ja Raunts kukkus. Ühtpidi küll õnnelikult, et midagi hullemat viga ei tekitand ja pea tervex jäi aga sealt alla potsatades väänas korralikult varbad ära. Algul lausa mõtlesin, et äkki murdis ära suisa aga läx tõesti õnnex – Jumal jõudis käd alla panna! Muide basseini ääres pidi ju ka Teda passima ja ikka sõnu peale lugema, et Ta ei hüppax v. liiga sügavale vette ei lähex, sest Tal puudub ikka absoluutselt ohutunne….ok. veendudes, et poiss sai käia ja hullemat ei juhtunud, lubasime Rauntsi randa solberdama, et saax oma marrastanud jalad tervistavasse vette panna. Rand oli täis ilusaid kivikesi ja teokarpe, mida me muidugi ka veidi kaasa tassisime;) Hilisõhtu veetsime rannarestoranis, kus valmistati väga huvitavalt, lõkkel (mis oli paati tehtud) hiidkrevette. Loomulikult sõime ka muud kala, mina näitex mõõkala. Parim jahutav jook(minu meelest) oli siiski Sangria mida iga kõrts ise valmistas ja ma peaaegu, et oskan seda nüüd ka ise teha. Restorani kõrval, muulile aga sättisime mälestusküünlad Priidule, kes oma elu Malagasse jättis, kus 4 inimest said temalt, oma elu tarvis organid. Nii saabuski viimane öö….Viimasel päeval aga tahtsime rohkem Malaga kesklinnas kolada, kuna seal on palju vaadata, kuid linn oli jummala umbes. Sel päeval oli mingi uhke sõjajõudude demonstratsioonesinemine ja korrax tundus lausa, et linnas käib päriselt sõda:P Tankid ja autod kimasid keset linna, lendasid helikopterid ja lennukid joonistasid taevasse. Merele oli toodud lausa lennukikandja ja muud sõjalevad. Võimas värk, kuid meie plaanid olid mokas. Rallysime siis niisama siin-seal ja püüdsime asendustegevust leida. Tagasilend sujus kah, kui õlitatult. Petsist oli aint nõxa hale, sest tema pidi meid veel lennujaamst öösel koju sõidutama, peale pikka lendu. Oli küll tore reis aga kodus on siiski kõige parem!

mõned päevad enne reisi....

Nüüd kui veidi pilvisem taevas, võib ju ka kirjatööd sutsu teha. Säravad päevad lausa lendavad ja nüüd peab hakkama varsti kohvreid juba isegi pakkima. Püüan veits jätkata seal, kus eelmine kord pooleli jäi….
Emadepäeva üllatusex istutasin suurde potti, kõiki erinevaid maitsetaimi ja sinna keskele pundi nartsisse, et olex päike keset rohelust – emale see väga meeldis ja paras just rõdul kasvatamisex. Mina sain aga kelmika tassi ja šoxi oma meeste poolt. Vennaraas aga avas Asti vahuveini.
Vabatahtlik Birgita on aga super tööd isaga teinud! Paps paneb omale püxid sipsti jalga, kui Birgita uxest sisse astub ja ootab kannatlikult, millal emaga kohvitamine lõptetaxe ja õue minnaxe. Nii on…. Omasid ei kuulata ja saadetaxe peenelt puu taha aga võõram inimene paneb liikuma. Isa rullitab rulaatoriga, millele pandi nimex BMW , nagu rullnokk. Jääb vaid loota, et kui kord Birgita peab taas Soome tagasi minema, et siis isa jätkuvalt kenasti õues käima hakkax.
Ise olen ma vahepeal jõudnud Tartus käia, kus oli EPR kongress. Liigselt venitatud päev ja tähtsate nägude tegemine olex päeva kokkuvõte – sry. Nii kaua, kui ei ole noort verd eesotsas jääb kõik endisex ja see näib vist enamusele meeldivat. Ka Soome esindaja ütles, et PR populaarsus on marginaalne. Jääme siis ootama paremaid aegu n. ehk annab riikide vaheline tihedam koostöö asjale jumet. Tegelikult on paljud organisatsioonid veel nagu oimetud peale „masu“ laxu. Meil kohalikudki MTÜ-d on uimased ega näita aktiivsust, isegi kui püütaxe veits tagant surkida ja üritustesse kaasata. Palju on kinni rahades aga ka inimesed olex kui tülpinud – millex oma kookonist väljuda, kui ka nii on mugav. Vaatasin just, et puuetega inimeste spordiliidus tuleb merespordipäev ja püüan nüüd Raunole sellest rääkida nii, et Ta ikka huvitux. Kui Raunts sügisel kanuutamisest ära ütles, arvates, et Ta on saamatu ja pole turvaline, siis nüüd on seal igas meeskonnas instruktor, mis peax ju kindlustunde ometi andma. Pealegi on seal laagris palju ratastooli inimesi, kelledele võix Rauno ise abix juba olla. Ta on tõeliselt tublix saanud. Kõik poekotid kannab Raunts, sest mina nii rasketega ei pidavat hakkama saama;) Oma kokandust on Ta ka arendanud vahepeal ja ilma nurinata kooritaxe ka kartulid. Kartuli söömine on nüüd kuidagi tõsisemalt tõusnud päevakorda – vist sai makaronidest lihtsalt villand, mida pea 2 ja pool aastat tihedalt söödud. Loomulikult on ikka peale makaronide ka muid asju söödud aga pasta oli põhiline komponent toitumises. Pealegi on mingi uus kinnismõte selle kartuli söömisega Raunol tulnud, et kuna Tema tahab järgmise lapsena omale poega, siis kartul pidavat sellex just õige toit olema:P
Rauno on muide täitsa pruun juba, kuna on rõdul käinud päikest püüdmas ja ma usun, et reisil põlemise ohtu vast enam ei ole. Noorhärra käis ja ostis omale reisile ka uued mugavad rihmikud, vastavatud „shu“ poest. Nüüd on Tema eritellimusex jäänud veel vaid neljaviljahelbed, sest pudru tahetaxe ka Hispaanias hommikusöögix saada. Peeter muide regas meid ka vaalavaatlus reisile ära ja ma väga loodan, et me neid ka näeme, kuigi pole päris õige aeg. Empsuga sai kokkulepitud, et ta käib selle aja sees, kui meid pole, kiisudele lobi andmas ja vaatab ka kalakeste järele.
Vähiühingu tegemistega võib ka hetkel rahul olla, kõik on kontrolli all ja reisilt naasedes tuleb hooxamalt meie juuni kuus olevalt ürituselt sarvist haarata. Püüame üheskoos „KAEV“ – uga asja orkunnida, sest nii on lõbusam ja meie ühingu 5.aastane sünnipäev saab suurejoonelisemad mõõtmed.
Oouu..kuidas ma küll nii tähtsa teema eestlaste jaox küll unustasin – eurovisioon. No mis, mida me siis ootasime?! Suurepärane show, vinge ülekanne, palju kauneid esitlusi n. meie Getteri lugu kaasaarvatult. Meie nautisime küll täiega seda õhtut ja isegi meie laulu eelviimane koht ei morjendanud, -kui siis pisut, sest Rauno hakkas torisedes voodit tegema. Poolepealt punnide andmisel oli juba tunda, et parimate sekka Eestlased oma lauluga ei püri n. Raunts kommenteeris, et täitsa nõme üritus:P Muide sama emotsionaalne on Ta ka lotot mängides ja iga kord, kui ei võida, lubab Ta mitte enam lotot mängida. Loomulikut kui punkte kokku loeti, siis hoidsin ma enim pöialt Rootsile ja Itaaliale, sest nende võiduga olexin ma meelsamini leppinud. Oma hääle aga andsin Prantslastele, selle artisti esinemine tõi mulle tibutagi ihule. Võidulaul aga jäi minu jaox liiga imalax – just nii subjektiivne mu arvamus ongi.
PS. Rauno sööb eelmise nädala lõpust taas toidulisandeid, mis Talle hästi ajule mõikavad - jääme ootama tulemusi:)

aeg lendab....

Pilt on tehtud "meresaunast" vaatega Haapsalule

Aeg lendab! Juba on nartsissid oma õitsemist lõpetamas, rohuplatsid on võililli ja margaretasid täis ja puudel on ühtlaselt värske roheline toon. Õhk aga kipub õhtuti ikka veel karge olema.
Eelmises postituses oli juttu teatrist, kus me ka käisime ja jäime väga rahule. Emotsionaalne ja kaasahaarav monoetendus pani Rauno teatris lausa kõva häälega naerma. Jo oli äratuntavaid hetki oma elust;) – tegelikult oli lihtsalt väga hea esitlus. Ma ei tea kas ma olen juba Rauno kõikuvate tujudega nii harjunud, et ma ei märka enam, kui tihti Ta tujutseb aga mingeid väga suuri arusaamatusi pole mõnda aega olnud. Kõik need vanad kombed on Tal küljes, mis on teisi süüdistavad, kuid rohkem on Ta ka hakanud kuulama selgitusi, mis neid luulusid ümber lükkavad. Midagi seal ajus siiski toimub ja Rauno on veendunud, et need viimati proovitud ajuvitamiinid on head ja me leidsime ka mooduse, kuidas neid saame. Kummaline, et kui me juba selles suures EU –s oleme, siis ühtseid võimalusi meil ikka pole. Miks ma pean mingeid keerulisi skeeme kasutama, et saada saksas olev käsimüügiravim (toidulisand, vitamiin) Eestisse? Nüüd kus on teada, et see vitamiin nii hästi mõikab, võiks ju soovitada ka teistele ajutraumadega inimestele, kuid kus nad neid siis saavad? Mina pean aga siin tänama Annelid, kes on meile olnud suurex sabix!
Rauno isa, kes on olnud suhteliselt passiivne Rauno asjadega tegelemisel, vabandades, et käib koolitusel, sai kohtust kirja, kus soovitaxe teada, kuidas Rauno rahadega ümber käiaxe n. milliseid kulusid me teeme. Tuleb välja, et keegi pole kunagi talle öelnud, et peaksime kõik tsekid ja arved alles hoidma. Pidasime neid vajalikux ainult kindlustusele esitada. Jummel, millised summad me võix tagasi küsida!? Oleme nüüd targemad.
Ise olen suutnud vahepeal ka asjalik olla. Seda just vähiühingu jaox. Eesti Vähiliit korraldas KOV ümarlaua, kus Läänemaa suutis särada, sest meil on hea suhe nii linna-, kui maavalitsusega. Uuriti, kuidas saax omavalitsused rohkem toetada vähipatsientide ühinguid ja tehti ettepanek, koostada ühiselt heatahteleping. Palju oli värskendavaid mõtteid ja huvitavaid sõnavõtte. Teisex käisime tugiisiku jätkukoolitusel, kus selle koolituse lõpetanud, saavad sõlmida lepingu Eesti Vähiliiduga, et töötada vabatahtliku tugiisikuna. Ja kolmandax, sain ma kokku Nutridrink –i esindajaga, kellelt saime sõbrahinna ravitoidu soetamisex. Mina aga kribasin neile reklaamnupukese, mis neidki ehk aitab. Esmavaatlusel tundus see ilmala kiidulauluna aga, kui mul on olnud just sellised kogemused, siis mix ei peax ma seda ka nii kirjutama? Rauno laulab niigi oodi Nutridrink –ile ja soovib seda siiani tellida aga Tal lihtsalt pole seda vaja, kuna ta sööb täisväärtuslikult ja saab veel varsti lisax taas ajuvitamiine.
Ah, veel….käisime töökaaslastega endid hellitamas FraMare meresaunas, millele lisax old ka kõik teised saunad ja basseinid spa –s. Tegime omale mõnusa olengu näxilauaga, mis ei keelanud porgandit näxida ka mullivannis:P – küll oli mõnna.
Täna käisime Empsu juures hommikut söömas, kuna ootasime seal vabatahtliku, kes saab isale seltsix olla, kui ema omi asju toimetab. Ehk saab ema nii ka veidi puhkust omale lubada. Nimelt üx Soome proua käis sotsiaalmajas uurimas, et kas ta saab kuidagi mõnele vanurile v. puudega inimesele tuge pakkuda. Aidates õues käia ja lihtsalt juttu vesta, kui soovitaxe. Birgita on väga jutukas ja lubas hakata papsi utsitama, et lõpux ka kenasti õue jalutama jõuax - elame-näeme.
Tulemas on emadepäev ja mul ei ole mingit head ideed oma kalli ema jaox, kuidas teda sel päeval erilisemalt meeles pidada. Pidulikud hommiku- ja õhtusöögid on nii eilne päev, kommikarbid ja ninn-nänn on samuti korduvad. Päeva spa –sse ta üxi ei lähe, nii nagu ka teatrisse…..aga küll mul see idee veel tuleb.
Kaunist lähenevat emadepäeva kõikidele emmedele!

Päikeseline kevad ja Ülestõusmispüha

Õnnex on olnud ka meie kodune õhkkond Rahulikul Nädalal rahulikum ja väljakirjutatud neuroseptikumi oleme kasutanud vaid kahel korral. Ma lihtsalt ei taha Talle neid anda, sest ma loodan ikka, et kõik möödub ka teisiti. Luulutamisi tuleb ikka aegajalt ette, kuid Rauno on suutnud väärikax jääda.
Nägin üxpäev Marekut, üht Rauntsi sõpra. Andsin läbi lillede märku, et sõbrad olex nagu Rauno unustanud ja valgustasin Rauno bipolaarsest häirest. Ex siis tuldigi kohe Raunoga suhtlema ja lubati Suurel Reedel taas kokku saada. Korrax isegi saadi jah aga Rauno tunneb, kuidas Teda pigem eirataxe ja ei võeta tõsiselt. See on Tema tõlgendus ja arusaam. Õnnex aga on Raunol juba „reisipalavik“ ja mõtted juba mujal n. Ta ei jää hetkel põdema.
Vahepeal on nii palju toimunud ja tehtud, et ma ei teagi millest siia kõik kirjutada. Võib-olla sellest, et üx õhtu, käis mul töö juures Indrek, Vähiühingu raamatupidamise asjus ja samas rääkisime ka niisama, kus tuli jututeemax vabatahtlikus. Olin sellest ka Ema Riccardaga mingi päev rääkinud, et vähipatsientide juurde on vabatahlikuid raske leida. Küsisin ka Indreku käest, et äkki ikka leidux kiriku juurest inimesi, keda veidi koolitada. Järgmisel päeval aga helistab Riccarda Piritalt ja teatab, et üx daam, kes on Rootsist pärit ja omab suvekodu Haapsalus, olex huvitatud heategevusest just Haapsalus. Nii me saimegi kokku selle imelise naisega, kes juhib Rootsis üht heategevusorganisatsiooni, mille taust ulatub 900 aasta taha, mis on alguse saanud Maltalt. Kuna see on ülemaailmne organisatsioon, siis arvas ta, et nüüd võix sellega teha algust ka Eestis. Küll ehk ei leidu koheselt inimesi, kes lahkelt organisatsiooni raha panustax aga aega ilmselt küll, et abivajajaid toetada. Uurisin seda organisatsiooni ja vaatasin nende tegevust, mis jättis väga võimsa mulje. Kui plaanid hakkavad liikuma, siis kirjutan sellest kõigest lähemalt. Kogu selle eelnenud kirjutise sõnum on aga see, et nii, kui ma midagi hingest soovin, saab see ka reaalis teox. Ülestõsusmise pühade valguses on see eriti liigutav.
See, et ma bloginduses suti suurema pausi tegin, oli minu arvuti süü, sest ta keeldus koostöö tegemisest. Kogu kurjajuur arvutil on aku ja suti on ka kõvaketas nüüd lapitud. Mis tähendab aga seda, et ma pean hakkama vaixelt uue arvuti peale mõtlema, kuna see vanur võib kriginal mingi hetk lihtsalt kokku joosta. Hetkel sellele väga mõelda ei taha, sest enne tahax rahus reisil ära käia. Pets on kodutööna terve reisi kava läbi töötanud juba aga mina oma keeleõppega olen ikka jännis. Pabistamisex pole aga siiski põhjust.
Autol on juba pikemat aega suve sussid all, talveriided on lõplikult kolinud maale ja rõdu on nüüd juba värvilisem, kuna istutasin sinna mõned lilled. Peeter tõi eelmine nädal viimase laari kasemahla ka, sest pungad on puudel ja põõsastel juba päris uhked. Terve ilm olex nagu tuure juurde saanud. Metsa all õitsevad kõik lilled korraga…varsakabjad, ülased ja sinililled. Nurmenuku lehed on ka juba kikitamas n. nartsissid maja ees ei ole enam esimeses nooruses. Sellises tempos laseme ka ise edasi. Igas nädalapäevas on midagi märkimisväärset. See nädal lähema Rauntsiga taas teatrisse, Tema omal soovil „ISA“ vaatama ja kindlasti on veel midagi mõnusat tulemas, peale töö ja asjatamise. Nüüd võib lustiga ka Tallinna vahet vurtsida, sest talvel mul seda eriti teha ei meeldinud. Heh, Tallinnat mainides tuli mul meelde, et käisime Karjakeldris sõbranna Katrini pisikest jubileumi tähistamas. Tahax nii kohe tihedamini tsillimas käia;) Mõni aeg tagasi käisime ka Neolele sünnipäevax lilli viimas. Neole on nimelt taastusravis vanemõde, kes on Rauno taastumisel väga oluline inimene olnud. Nimelt, kui Rauno seal esimene kuu patsiendix oli, siis, et Rauno kehakaalu teada saada, võttis Neole Rauno sülle ja kaalus Teda koos endaga. Kui me nüüd rehabilitatsioonihaiglas käisime, tuletasin Raunole meelde, et Ta lubas peale hangede sulamist taastusravis hakata käima. Mille peale Rauno ütles suuri silmi tehes, et mis sa ajad….kes siis suvel taastumas käib, suvel taastutaxe ise, et võib-olla sügisel:P Ja nii ongi…me võime küll rääkida aga kui tegemisex läheb, siis on kõik, kui välk selgest taevast.
Meil on vahepeal ka pere juurdekasv olnud. Peeter läx poodi kaladele süüa ostma aga tuli sealt ühe pisikese kuldkalaga koju. Rauno muide ei tabanud pikka aega, et meil on uus kala akvaariumis. Lõpux kui avastas, arvas Ta, et peax ühe noore veel ostma, sest tal on äkki vanadega koos igav akvaariumis solberdada.
Täna oleme me olnud kodused, kirikus olime juba ka enne käinud ja nii me siis mõnulesime, koxisime mune ja nautisime pühapäeva. Jätkuvalt häid pühi!

palju on liiga palju emotsioone?

Hetkel on küll selline tunne, et elu on nagu kevadine sulav lumi, mille alt kõik „pask“ nähtavale ilmub. Maal räsitud hekist peame omal jõul asja saama, sest kindlustus ei pea seda aiax, vaid lihtsalt põõsax, mis kindlustuse alla ei kuulu. Teisex…Raunts minuga psühhiaatri juurde ei tulnud nagu arvata võis, kuid siiski kirjutati välja neuroseptikud, mida siis pahuratel aegadel võta. Seda segast aega on nüüd ikka rohkem, kui paarix päevax jagunud. Pean pattu tunnistama, et pidin Rauno tagant näppama Tema ID kaardi, et Talle määratud rohud välja osta. Eile õhtul lisasin tilgad Ta mahlale ja olgem ausad – öö oli rahulikum. Võtsime Rauno toast elektriradika ära, mida Ta armastas põhja keerata nii, et hingata oli raske. Ütlesime, et jätame oma toa akna lahti ja Ta võix oma toa uxe kinni panna, kui külma kardab. Selgus aga, et see jäi siiski lahti aga näe – külm ka ei hakanud:P Üllatus-üllatus! Ja kui lõunal vanaema juurde hakkas minema, võttis vabatahtlikult prügikoti ühes…see võttis mind suisa kokutama, et kas tõesti need 10 tilka nii mõjusid? Ninanips ei jäänud aga siiski saamata meil. Peeter otsis autovõtmeid, vaata et olimetux, kui mul äkki plaffatas, et see on Rauntsi kius. Õnnex Ta võttis selle vembu (end õigustades) omax ja me saime võtme kätte, kuid õppetund oli hea. Olime jälle liialt sinisilmsed, lootes medikamentidele. Taas teemat ristipõiki lahates, tunnistas Rauno, et Ta ei suuda aru saada, mis Tema sees toimub…..uskumatu. Sama uskumatu on ka üx psühhiaatri väljend, kes arvas, et ma ei peax Raunot võtma, kui oma last, vaid haiget inimest. No mis asja?...ja , et selline seisund, mis hetkel on, ei paranegi:S ÄRGU ARVAKU! Nii lihtsalt me alla ei anna ja juba ma käisin palumas Õdedelt „ Püha vett“, et toimetada nii nagu meie usume n. mis on siiani aidanud paraneda. Arstide lohutusex – nad ei ole Jumalad! Lugedes just hiljuti kuskilt, et shoppamine on ka meestele kasulik teraapiavorm, siis pean vist sellega leppima, kuna Raunole hullult meeldib poes kolada ja viimati ostsid nad vanaemaga Rauntsile uued tossud. Nagu neid veel polex piisavalt ja loomulikult valged:P Olgu kuidas on, peaasi, et „laps“(või pean nüüd kirjutama „haige inimene“?) ei jonnix:D Üldiselt püüan ma end vähem kõigutada lasta, Noorhärra tujudest. Kui aga närv väga krussis, siis on mul mees, kes mind tuulutama viib. Seekord käisime koos ehitusmessil, peale mida tegime peatuse Pirita Kloostris. Õed olid seekord meile kaasa pannud palju väikelaste riideid, mis Haapsalus läxid nagu soojad saiad. Pealinnast kojutuleku tegime omale huvitavamax, sõites Tuhalast läbi, kuna nõiad hakkasid seal just vihtlema ja kaev kees kenasti. Põikasime veel Raplastki läbi, kus kere nõudis kinnitust n. sõime „Meie pubi“-s , väga mõnusat rooga lambakäkkidest. See oli nii inspireeriv, et ma üritasin analoogset käkki teha loomalihast, mis(ürtide kooslusel) ülatavalt hästi õnnestus, kuhu ma toppisin sisse veel suitsujuustu. Kastme tegin sellise Tai pärase, veidi vürtsikama, mis sinna väga sobis. Mehed sõid ja kiitsid. Tänase päeva seisuga on meil El Puerto de Santa Maria ’s korter ka olemas. Maja asub kesklinnas ja on lifti n. garaažiga. Saime nagu tellitult, kahe magamistoaga n. kindlasti verandaga. Nüüd võib vist öelda, et reisi orkunn on õnnestunud ja sinnani peax keele õppimisele rohkem rõhku panema. Muide! Sinililled on juba metsa all õitsemas….nädal veel ja kõik sinetab!

vesine aeg - ka see on mööduv;)

Pean tunnistama, et keeleõpe mul väga ei õnnestu ja ega ma seda väga tõsiselt ka veel võtnud ei ole. Loodan ikka, et mu hallollus kolus hapnema pole hakanud ja mingi hetk, kui aega järjepidevam olla, saan ka hispaania keelest veits sotti. Hetkel on ikka ja jälle minu põhi aeg Rauno jaox, sest taas on ilmnenud hälve, mis muret tekitab. See tekkib siiski täiesti lambist ja üsna ootamatult, mil Ta manjakaalselt jälle kedagi süüdistab. Hetke põhiteemax on olnud keskküte, et „meie“ järjepidevalt tahame Raunot kiusata ja käime öösel radikatest sooja välja keeramas:P Ta saadab nii kohutava textiga sõnumeid telefonis, et seda on siia raske kirjutada. Sisu on suitsiidne ja süüdistav. Kui ma tööl olen, siis ikka vanaema käib aeg-ajalt kontrollimas ja mingi aeg ei lasknud Ta kedagi enam uxest sisse ega regeerinud ühelegi kõnele ega vastanud uxe taga tehtavale trianglile. Neid ajuvitamiine keeldub Ta söömast, et need enivei ei aita ja nii, kui Ta neid ei võta, muutub pöörasex. Uus süüdistus on, et tahame Teda mürgitada. Esimest korda kutsusin ma meeskonna välja, kes rahustava süsti tegid ja jätsid veel mõned tilgad…. Mõne aja möödudes tuleb aga juba Rauno ja küsib, mix ma nii kurb olen – tüüpiline. Sel nädalal aga lähen psühhiaatri juurde. Kui õnnestub Rauno kaasa meelitada on hästi aga ma pean saama rääkida mõne proffiga, sest sellel kõigel peab ju olema taust ja vastav ravi. Võtsin ette ka Rauno isa, kes leiab sada vabandust, et mitte poisiga tegeleda. Ma puht füüsiliselt ei jõua pidevalt mingeid tegevusi välja mõelda, et Raunol enesehaletsust peale ei tulex. Ma usun, et te paljud ei mõista seda aga ma olen ise ka kunagi sellises olukorras olnud, kus vajasin tuge ja tunnustust, mille sõpradelt sain aga Rauno noored sõbrad on kõik lennus. Mul olid ka küpsemas eas toetajad ja nad olid mind hingeasjax omale võtnud. Raunol olen vaid mina ja peretiim loomulikult, kuid see on päevast päeva sama seltskond. Väga ettevaatlik peab olema jututeemadega, mis puudutavad ka Kellyt – momentaalselt võib tuju ära rikkuda ja see ajab mind kohe trotsi, selle rumala naise peale, kes ei lase lapsel oma isaga olla. Kui aga kriis möödas, on elu nagu lust ja lillepidu. Söögiisu on hea, toimetab kodustes töödes, käime poes ja kohvikus, endiselt on ka solkas käimine popp. Uudne on söögi tegemine! Rauno tegi ühel hommikul omale täiesti iseseisvalt putru. Jah, ei keetnud ega praadinud lihtsalt makarone vaid keetis piimaga neljavilja pudru, mis oli vägagi söödav. Tean oma tuttavatestki, kes sellise asjaga hätta jäävad;) Kiitsin Rauntsi kohe kõvasti. Rauno, kui kirjasid kirjutab, laseb vahest kindlusemõttes minul need üle lugeda ja nii sain ma ka teada, et Ta on väga suurte lootustega Analuusia reisi osas. Sõbsile kirjutas Ta, et loodab positiivset pööret reisil ka oma tervisele – ex ma võtan selle väljakutse vastu. Ma ise ka usun, et see toob mingi positiivse pöörde. Omal mul ikka argisemaid tegemisi kah: Vahepeal sai Vähiliidu aastakoosolekul käidud ja juhatus valitud. Kuna Senny kimas Saxa, siis LäänemaaPR toimetused on mõnex päevax minu kanda, sealhulgas ka tervisepäeva osavõtt. Võtan sinna kaasa ka vähi ennetuse materjale. Ühingu suvelaagri ja tegemiste lainel olen kah aga selline loomingulisem tegemine käib sujuvalt. Teabetoas on nüüdsest ka uus nõustaja, kes põhiliselt nõustab küll insuldi läbi teinud inimesi ja nende lähedasi aga peatselt saan ta koolitusele kaasa viia, kus nõustamist rohkem õppida saab n. ehk saan teda kunagi ka üxi vastuvõttudele jätta. Nädalavahetusel oli Läänemaa harrastus- ja külateatrite festival, kus me Kojateatriga osalesime. Kes ikka kinu teeb, kui mette isi;) Ise tegemine ja veel parem, kui omal initsiatiivil ja ideest, ON NAUDING! Nautige elu, sest ka see on mööduv:P Talvgi möödus aga nüüd hakkab maal selle kahjusid nägema. Kui Kõmsil seal festivalil käisime, siis läxime ka maapesa üle vaatama, mis praktiliselt seal kõrval ja ohooooo….talvel on teedelt lund nii lükatud, et meie suurest ja tugevast hekist ei ole praktiliselt midagi järgi. Tegin mõned pildid, et kindlustusele esitada ja maad kuulata, kas sellist kahju meile ikka korvataxe. Katuselumi aga murdis potsatades ilusa dekoratiiv männi. Seda kahju ilmselt ei korvata, kuna katuselumi on tegemata töö tagajärg ja meie enda süü. Matsalu oli muide juba üsna tatine ja märg, teed kohutavad nagu iga aasta sellel ajal. Linde oli juba uhkelt ja kevad ka nende sabaalustes. Mitmeid kullilisi, haned, luiged, kiivitajad ja isegi kured….natuke veel ja tuleb imeilus heleroheline aeg.

kribinal kriban

Kevad käes, teatrikuu lõppemas. Kojateater teeb ka ettevalmistusi, et laupäeval mõõtu võtta teiste amatööridega;) Vahepeal käisime aga meie Rauntsiga proffe vaatamas. Raunole meeldis teatris käimine ja tänas, et ma ikka ja jälle viitsin Temaga väljas käia. Minu jaox ei ole see viitsimine, ma teen seda lustiga, kui näen, et Talle meeldib. Iga uue asjaga on nii, et pean Teda veenma, et Ta ei pea kahetsema. Raunts on vähem streikima hakanud n. näib nagu mõistax, et nii saab elu põnevamax muuta. Üx päev olin ma laisk ja ei viitsinud süüa teha n. läxime pizzatama, ka see on Rauntsile mokkamööda;) Üldse on noorhärra kuidagi aktiivsemax muutunu ja tahtmist täis. Me istux vist päevade viisi kohvikutes, kui see kulukax ei kipix:D Hirmuga aga mõtlesin, et kui nüüd täiskuu oli, et äkki kisub kuidagi tujukax – no EI, suisa vastupidi. Ta on hakanud oma tujudest rohkem sotti saama ja oskab end jälgida. Solkas käimine on lemmiktegevusex saanud ja juba võrreldaxe jumet. Tema jaox on olulisem, et vistrikud kaovad näost;) Ise ma teex küll nüüd juba suuremad vahed, sest minu vananev nahk ei ole just kõige kaunim, kui ma grillitud olen… kipun kuidagi ruttu pruunix minema. Omal on mul olnud tihe graafik vahepeal. Käisime tuuri saarte vahel, et jääteest viimast võtta. Kihnus jäi vaid käimata. Tegime kiired visiidid nii siin, kui seal. Vähiühinguga on tegutsetud, PR delegaadix valitud, mõned lepingud ja muud asjaajamisedki. Teabetuppa on tulemas vabatahtlik(lõpux ometi!) ja Saaremaale hakkab tekkima ka ühing vähipatsientidele, mida saab julgustatud.

Ilmad on küll kummalised vahepeal olnud. Arvasin juba, et nüüd on talvega kõik, kuid hommikul hõõrusin silmi ja ei tahtnud uskuda, et maa jälle valge oli. Õnnex sulas see lumeollus kiirelt ja kevadlillede hiirekõrvul võrsed, olid end taas päikese poole sirutamas. Ilusamad ilmad panevad inimesed rohkem liikuma nagu sipelgad pesas ja võetaxe ka pikemaid otsigi ette. Nii saabus meite maile käima ka tädi Salme, keda pole küll julgelt mingi 3 aastat näinud. Emal oli eriti hea meel, sest ta ise rändab väga harva ja polnud ammu oma õde näinud. Selle puhul sai suisa hõbekael Asti vatud;)

See kella keeramine pole ikka asi ega midagi. Ma olen nüüd veel laisem, kui muidu. Mina ei ole ju hommikul vara ärkaja ja nüüd ärkan ma üldse tänu kella keeramisele, poolest lõunast – päevast kohe kahju:S Tegemised aga ootavad….ega ma pääse ilmselt siia enne kirjutama ka, kui järgmine kuu alles;)

kevade ootuses

Pildil: Raadiomaja tehnilise osak. kapipealne;) - nagu muusium:D

Korraga on jälle nii palju tegemist. Talvekaamos on möödumas, sest peatselt on ametlikult algamas kevad. Projektirahad on hakanud liikuma ja seda ilmselt kõikjal, mitte ainult meil, sest organisatsioonid, kuhu kuulun nagu tahax korraga üritusi korraldada. Õnnex on küll päevased vahed aga mul on Rauno heaolu siiski nr.1 veel. Raunoga lihtsalt peab tegelema, kuni olen kindel, et deprekas teda ei ohusta. Kohe saab Raunol Neurozani karp tühjax, siis proovime Ivo toodud preparaate (mis on ka looduslik) n. kui need ka ei aita, siis võtame ette psühhiaatri juurde mineku. Muide, me püüame energiat ammutada ka solaariumist, seda siis veidi nagu valgusteraapiana võttes. Loomulikult kasutame me ka pruunistajaga kaitsekreeme, et kaunis jume saada. Samas on see ju veidi ka nahale ettevalmistus, Hispaania päikese šhoki vältimisex:D - kõik on nii head põhjused päikesekirstus käimisex:P Meeleolu püüame hoida endiselt igal võimalikul moel. Käisime hiljuti kultuuripealinnas, kultuuri ammutamas:D Heili, kes laenab meile gps seadme Hispaania kaardiga ja vestmiku, mida sirvides püüan end Hispaania keelega kurssi viia – tegi meile põhjaliku exkursiooni raadiomajas. Mina olin seal küll ennem käinud, kuid Rauno ja Peeter olid raadiomajas esimest korda. Pärast läxime Lidosse keha kinnitama, sest sealt oli kõige parem edasi suunduda kinno. Vaatasime Solarise 3D kinos filmi Sanctum. Vinx-vonx film, mille lõppedes küsisin kohe Raunolt, et noh, mis esmamulje on? Hirmus, vastas Rauno. Peale kino läxime Nunnakeste juurde, kallistasime nad kenasti üle, haarasime kauba kaasa ja sõitsime koju tagasi. Seekord oli kaubajagamine eriti lihtne ja ei läinud päevagi, kui kogu staff sai oma koha.
Märtsi kuu jooxul tuleb Raunole ära teha viimane puugivaktsiin ja nüüd ootamegi, millal Kaja meile teada annab, et vaja sutsaka järele minna. Ootan isiklikult juba ka nädalavahetust, sest siis lähen ma Raunoga teatrisse. Me küll oleme peale avariid koos teatris käinud aga siis oli Ta nagu sundseisus, kuna oli ratastoolis ja me lihtsalt viisime Rauno teatrisse. Nüüd aga soostus noorhärra ise kaasa tulema ja ma ei saa seda ju mitte kasutamata jätta, kuna nii harva, kui Ta üldse kuskile nõus minema on. Seniks aga tegutseme ja asjatame (chillime&hängime), loodame võita bingo lotos n. sööme end maiustustest paxux:D

Kavatseme nüüd just minna katsikule. Haapsalu haiglas oli üx armas hooldusõde, kellel sündis tütreke. Läxime nüüd – tsaokakao:P

Plirts-plärts, käes on märts:P

Pildil on meie Liisi, kes kevadpäikese käes küpseb - kassilaip:D

Masendavaim aeg hakkab pöörduma, päevad lähevad aina pikemax ja kevadtuuled sulatavad koos päikesega lumekuhilaid väixematex. Kevadisemad meeleolud on ka Raunol. Osake sellest on ka arvutil, mis lõppudelõpux tuli parandusest. Aega võttis aga asja sai – no ei ole nii uutele arvutitele kohe ekraani saada lihtsalt. Paranduse käigus jäi meil aga akulaadija kuskile kadunud asjade hulka ja see tuli meil uus soetada. Ka uued kõrvaklapid tuli osta – Raunts kohe oskab neid lõhkuda;) Mina saan ka nüüd jälle liikuma, sest auto tuli remondist. Tööle ja koju sõitsin ma vahepeal taxoga, sest sellise libedaga nagu praegu on, ma käia ei riskinud. Tuska teeb vaid see, et need on päris suured väljaminekud just siis, kui plaanime reisi. Ega me sellelt reisilt mingit imet oota aga positiivne on see kindlasti, lootuses, et Rauno hakkax oma ninast kaugemale nägema. Libedaga polegi me suurt miskit ettevõtnud. Ikka vanaemal ja vanaisal külas käinud ja naabruses, Teele kohvikus. Küll oli armas, kui kohviku omanik pidas olulisex meie, kui kundede arvamust ja tuli arutama meiega veidi sisekujunduse toonide osas. Minumeelest oli see väga liigutav.
Nüüd, kui me taas vabamalt liikuma saame, siis teeme ühe visiidi taastusravisse ja uurime, millal Rauno võix nende teenuseid saama hakata. Meile sobix aprilli lõpp ilmselt, siis on teed sellest libedusest vast puhtad ja mees saab ise sinna tatsata. Ex näis, mis meile sealt räägitaxe üldse. Neid ilmselt huvitax, kui Rauno seal ka ööbix aga sellega Rauno ei nõustu. Heh….tuli meelde, et puugivaktsiin tuleb ka märtsis Raunol veel ära teha, see on see viimane süst – hea, et meenus. Olexin ka rääkimata jätnud selle, et Rauno võtis omale uue kohustuse majapidamises. Kui Ta enne juba tolmuimejaga elamist tuustis, siis nüüd kasib Ta ka kasside liivakasti. Ehk on varsti veel midagi loota, mida vabatahtlikult tehaxe;)
Vahepeal olen uurinud, kuidas teistel „pea- traumatikutel“ läheb, kelle lähedastega ma ikka suhelnud olen. Tasapisi sujub ikka kõigil aga tahax ju kiiremini, eriti „peategelased“ ise. Ei saa öelda, et ühel või teisel olex kergem lähedase eest hoolitsemine, kuid emana laste eest on ikka ilmselt kergem hoolitseda, kui naisena, mehe eest. Mõtlen ju kohe enda mätta otsast. Kui minul on raske, siis saan toetuda oma mehele aga Merle, kellel on abikaasa hooldada ja ka laps, kuidas tema suudab? Vaimselt on see ikka üsna raske n. ma soovitasin tal vaadata, kas pealinnas ei ole äkki päevakeskuseid v. tegelustubasid, kuhu võix oma kaasa paarix tunnix viia, et ise puhata saax.
Homme on valimised. Mina juba valisin e-hääletuse teel, sama tegi ka Peeter. Rauno seda kõike nähes avastas aga taas, et Tema tahab enesele oma õigusi tagasi, et Tema ei vaja eestkostjat. Nii Ta siis Heinarit pommitas oma helistamiste ja sõnumitega, läbi telefoni. Loomulikult ei saavutanud Rauno sellega midagi muud, kui et ajas oma papaaa närvi. Igatahes mina ütlesin Raunole, et : „Kui Sa oskad enese eest seista, siis lähed Sa kohtusse ja esitada avalduse. Kunix Sa seda teha ei mõista, siis ei oska Sa ka enese eest seista“ – peax ju loogiline olema? Pean siia ka kohe lisama, et Rauno on kirjutamises väga laisk ja ei harjuta üldse, mis olex kogu motoorikale hea treening, kuid Tema väidab, et see pole vajalik, kuna kõik asjad tehaxe tänapäeval arvutis. Vaidlen siis, et allkirja on ju ikka vaja teha…siis lööb käega ja jutt sellex korrax lõppenud. Lõpetan nüüd ise ka kribamise, sest ega mul lisada polegi enam midagi.

elulilled leinalindiga....

Chrityga on nüüd asi nii, et kuna läbirääkimised ja kokkulepped läxid Kelly kasvatamise ja suhtlemise osas vett vedama, siis nüüd läheb asi ametlikult läbi kohtu. Kurb, kui ema võtab lapselt isa:S Usun, et Rauno enesehaletsus ja tujud on ka paljuski just sellega seotud aga me tegeleme nende tujudega ja mõtleme tegevusi välja.
Tänu külmapühadele on minul aga mees rohkem kodus, sest sellise pakasega ei saa ju betooni toota. Kohe olen ma nii ära hellitatud. Küll küpsetataxe krevette, küll tuuaxe maasikaid ja mina juba oskan seda kõike nautida. Ma armastan elu ja rohkem veelgi….aga pisarad voolavad, sest nii traagilist nädalavahetust ei mäleta mina Haapsalus. Kohutav tuleõnnetus väikelastekodus, kus on raske- ja sügavapuudega lapsed. Nad tudisid oma päevast und, kui tuleving viis igavesele unele 10 last. Jah, kax neist olid täiskasvanud aga ikkagi lapsed n. sama maja kasvandikud. Eelmisel päeval aga lahkus meie vana Gunnar, kes oli meie linnas, kui elav legend. Enam ei jaga me naabruses olevas kohvikus Gunnariga kohaliku lehte ja rohkem ei oota ta enam, millal autoga sõitma minna. Õhtul käisid inimesed Gunnarile maja ette küünlaid panemas, mis meilt aknast vaadates kätte paistab. Rauno viis ka vanaemaga meie poolt küünla. Nüüd on ka väikelastekodu juures küünlameri…..nii ta läx ja võttis lapsed ühes. Tööl on masendav meeleolu. Vaikselt tassitaxe ja sorteeritaxe põlenud majast päästetud asju, reporterid sebivad, oodata on presidenti, uurimistööd käivad, ametnikud istuvad koos, nõustamised toimuvad…..ex õhtul olen südmustes targem.
Õnnetuse hetkel olime meie hoopiski Hiiumaal, käisime EU pikimat jääteed katsetamas. Sealt ei saanud me enam kiirelt tagasi, sest järjekord jääteele kestis 3h lausa ja telefoni aku sai ka otsa, pinevate helistamiste järel. Haapsallu jõudsime peale loojangut, kuid siiski veel kustutati maja. Uurisin, kas saan midagi ära teha ja abix olla aga sellex hetkex oli juba iga üxsus oma plaanide ja tegemistega. Linn oli põlemisvingu täis….ja mina pidin veel minema Emili juubelile. Tuju ei olnud aga minemata ka nagu jätta ei saanud, sest pool sajandit ei täitu ju ka igapäev. Ei olnud tuju kellelgi. Istusime tagasihoidlikult ja otsustasime, et peo me teeme hiljem lihtsalt tagant järele.
Laupäeval aga sai pealinnas tähistatud KAEV- u sünnipäeva. Tegime ühise istumise Pirita Kloostris, Õdede juures. Ennem seda hüppasime läbi Tourest- ilt, kus jätsime mõnele agentuurile omad soovid, et nad pakkumised saadax. Nimelt plaaniks minna Andalusiasse, kuid mitte paketireisiga. Jääme ootama ja vaatama, kuidas pakkumised tulevad ja kas see reis meile ka jõukohane olex. Sai see ju plaani võetud tänu Raunole, kuna lõpux on Ta valmis ka kodust kaugemale minema.
Elu läheb edasi, täna aga on leinapäev.

...mitte ainult sõbrapäev

Kui arvasin, et tegu on vaid mingi nõrga tõvega, siis arsti juures selgus, et ikka olex vaja antibiotsi sisse süüa, kuna põletikunäitajad olid kõrged. Köhatama ajab näe siiagi …köh-köh. Petski krõbises sutsu, kuid tal möödus see kuidagi kergemini. Rauno on kenasti suutnud terve püsida ja ehk on see ka nii õiglane, sest läbi selliste „kõverate vasktorude“, nagu Tema seda käinud on, on kergelt külmetamine ehk pigem karastumise eest;) Samas on Tema jonnituurid jälle hoogu juurde saanud v. olen mina oma põdura tervisega hellemax läinud. Äkki sõltub see mingitest kuuseisudest v. kõrg- ja madalrõhkkondadest?:P Pärnusse keeldus Rauno nüüd lõplikult minemast ja vägisi ju Teda kuidagi ei vii. Ta suudab end nii üles kütta ja kipub lausa räuskama, et see 5 päeva ei anna Talle midagi ja nii Tema tervex ei saa. Aparaat üxi olevat ka mõttetu ja üle-üldse on doktoril temast üxkõik. Ütles veel, et on ju ka teisi tohtreid ja ravisid n. keegi ei hakka tema pealt teenima, kui Ta oma tahtmist ei saa, mis seisneb kiirelt tervex tegemises:P Sellise jutu peale arvan ma, et ehk on hetkel paus parem ja las Ta siis tunneb, mis on kodus lihtsalt istuda. Püüdsin poissi küll ühe terapeudi juurde meelitada, kes käis meie Vähiühingule loengut pidamas ja pärast andis ka konsultatsiooni eraviisliselt. Milliseid maarohtusid võix tarvitada erinevate hädade puhul n. tegi ka akulife teraapiat. Loomulikult Rauno tõrkus ja ei tulnudki n. ma viisin sinna hoopis oma ema, kellele see väga sobis. Käisime täna sõbrapäeva puhul Raunoga ka metsas, Svennil ja Evil külas, kus Svenngi arvas, et Rauno peab selle omale selgex mõtlema, mida Ta soovib ja tahab. Keegi Teda ju vägisi aitama ei kipu. Svenni käest soovis muidugi Rauno kohe nõelu aga me pidasime vajalikux hetkel mitte sekkuda. Lõppude lõpux peab Rauno seda väga soovima ja sellex ise rohkem tahet näitama, tehes ka ise oma tervise heax midagi. Hetkel on Ta tõesti nagu pahur põrsas. Näitex: viskas Ta ära Peetri telefonilaadija, kuna see olevat katki. Lubades pravuurikalt Petsile uue osta, kui selgus, et see polegi Tema oma. No saigi uus ostetud ja isalt raha kaubeldud, kuid kodus selgus, et see ka ei tööta, et mingi vale värk - jälle kisa majas. Ja nii iga asjaga. Raha asjadest ma parem ei räägi. Kui kooli õppima minna ei soovita, siis autokooli küll, aru andmata oma seisundist. Jäärajal käib lunimine, et saax rooli istuda. Kirjutan sellest kõigest siin just sellepärast, et kui muidu tundub Rauno katus korras olevat, siis aegajalt viskab ikka selle pööningu nii segi, et haara v. ise medikamendi järele, et rahu säilitada. Sellistel puhkudel aitab ka kodust eemal olemine. Üx õhtu ma siin kauplesingi omale kaaslast kontserdile, kuna Raunot kontsert ei huvitanud ja mees oli alles teel koju. Kaja sai ka oma pere nõusse, et ta võib tuulduma minna ja nii me siis läxime, Juhan Viidingu luule- ja muusikaõhtule, kus Jaagupi poiss seda oma sõpradega läbi viis. Tore algus nädalavahetusele ja algas nagu pikk-pikk sõbrapäev. Kalli kinkis mulle nunnu vannipardi:D Peale ahjus valminud praele, viitsisin ma ka veel küpsetada. Seekord siis brie juust lehttaignas ja noorhärrale eraldi õunapirukaid.
Pühapäeval tekkis päikeselise ilmaga tuju minna hulkuma. Kuigi oli väga külm, oli soov kevadet kohata. Sõitsime maakonna ümbruses ja luusisime mööda väixeid kõrvalteesid. Olin haaranud kaasa ka fotika n. sain päris palju toredaid pilte, millel vaixelt kevadmärke näha oli. Seega arvan ma, et need külmad hetkel jäävad nüüd küll viimasex. Täna hommikul ei tahtnud auto kuidagi käivituda, alles kolmandal katsel – disla noh. Olgugi, et Raunts on just kui paha põssa, läxime sõbrapäeva tähistama Müüriääre kohvikusse. Püüame, väga püüame ikka tublid ja rõõmsad olla, et mossitamised meie päeva ära ei rikux. Kallid Teilegi, Armsad Sõbrad!

viiruste aeg

Rauno sai oma stimulatsiooniaparaadi tagasi ja nüüd piinab Ta seda jälle. Ajuvitamiine võtab ka ikka edasi kenasti, sest see on Teda kuidagi rahulikumax teinud ja kui ongi midagi meelest läinud n. mul on võimalus Talle seda meenutada, siis tuleb see ka kenasti meelde. Peax vist isegi seda Neurozani võtma;) Hetkel tarbin ma muid medikamente, sest olen kas külmetunud v. viiruse saanud. Oligi juba meelest läinud, mis tunne on tõbine olla. Tähtis on, et teised nüüd mu peres ei nakatux. Esimesel päeval olin voodiga laulatatud. Tundsin kuidas mu keres käib sõda juuxejuurest – varbaküüneni. Nahka puutuda ei saanud ja silmi oli ka parem kinni hoida, sest kui nad pilkusid, siis kõrvetasid laud mu silmamunasid. Nüüdsex on kõik lõõrid valla ja kogu see saast tuleb kerest välja higistades, tatistades, köhides.
Lühidalt sellest konverentsist, millest ma ei tea, mida ma lootsin…pettusin ju jälle. Meenutas mulle see kõik nõukaaegset NLKP mingit pleenumi. Taheti ilmselt kiirelt kaelast ära saada, kuna sõnavõttude ja küsimustele vastamise aeg oli minimaalne. Pealegi ei tohtinud küsimusi esitada konkreetsete haigusjuhtude kohta…- kui ma sealt üldse midagi teada sain, siis seda, et poliitikud on üsna pealiskaudsed selles vallas ja kui see asi nii edasi läheb, siis on varsti meie meditsiin ja selle kindlustatus vasta taevast. Patsiendi heaolu on üldse marginaalne, millex siis mingeid süsteeme arendada?! Ja mis on patsiendikaitse? See termin ei tundunud kellelegi meeltmööda. Eritigi on see punane rätik Mardnale, kes pobisedes uxest välja jooxis, kui Dr. Kolts soovis arutada ühe patsiendi kannatustest haiglas. Noormees oli puhtalt hooldatamatusest suisa eluohtlikus olukorras, kus munanditelt koorus nahk ja oli põletikus n. lamatistes. Selle peale vastas Mardna ülbelt, et see on normaalne, nii ju ikka juhtub, et seal ei olnud haigla poolt mingeid eximisi ega valesti tegemisi. Ma ei suutnud seda lamedat juttu kaua pealt kuulata ja ma sekkusin väites, et mina olen olnud 24h/7p hooldatava juures ja sellex ei pea olema arstiteadust lõpetanud, et asjadest õieti aru saada. Ivo veel lisas repliigina, et kui see olex olnud teie poeg, mis te küll siis arvate? Sellepeale kesikust arvamusliider rühmas käega ja sammus minema öeldes, et see kõik on mõttetu. Mardnaga mul tuleb meelde veel üx kohtukeiss, kus inimene jäi ilma oma puudeastmest, kuna see n.nim. expert väitis, et tänapäeval on kõiksugu abivahendid olemas, mis ei takista inimesel enesega hakkama saamist. See jutt lähex siin pikax, kui kõigest sellest räägixin. Nukrax teeb, et end soojal kohal sissesättinud tõusikud tunnevad end nii kindlalt ja mina väike inimene ei suuda seda ka kuidagi muuta. Loomulikult ei vali ma Keskerakonda ja Mardnat aga peale seda nõmedat konverentsi ei tea ma enam üldse keda ma valida tahax.
Sootux parem ja mõnusam üritus oli Hispaaniamajas, kus Helen Eelrand esitles oma esikraamatut „Pasodoble“. Raamat on kirglik ja loetav ühe-soojaga. Selgus, et mehedki, kes olid seda lugenud, soovitavad soojalt ka oma sõpradele. Väga lihtsasti loetav ja mahlakas sisu on hullult haarav. Peale esitlust ostis Merkagi omale raamatu, sest mul oli see omale soetatud vast juba esimeste seas, kui raamat ilmus. Sain sinna sisse armsa pühenduse nüüd. Loomulikult kuulus esitluse juurde Hispaania vein ja näx. Tööl ma igatahes vahetasin end poolest päevast ära. Ei ole see tõbisena tööl olek just meeldiv aga kui ma nüüd terviselt kosumas olen, siis on meile oodata külalisi. Virge just täna küsis, et millal võix külla tulla, et ammu pole näinud. Ta olevat Raunot Teele kohvikus näinud ja Rauno oli nende pere lahkelt külla kutsunud. Ise ma tahax kindlast Kairiti juured jõuda, kuna ta on nüüd taastusravis järgmisest nädalast aga tema juurde minnes pean ikka päris terve juba olema, kuna Kairiti immuunsus on kõike muud kui hea, tema ravide tõttu.